Operett/muusikal - Arvustus.com arvustused

“Evitat läksin vaatama täiesti puhta lehena. Muidugi olin kuulnud tema nime ja teadsin, et ju ta ikka üks tähtis tegelane peab olema, kui kõik temast räägivad.

AGA ma pole erapooletu. Ma olen üsna temperamentne ja kahjuks pettusin Evitas ja ainult tänu sellele, et tegelikult oli ta üks kasuahne bitch!

Etendus oli hea, valgustas kõiki külgi. Usun, et tegelikult süda oli sellel naisel hea. Evelin Võigemast on suurepärane näitleja, ta väga hästi mängis peaosa välja. Kõigest oli aru saada, kuid väga ebamugav oli see, et olin rõdul ja mingi kolmandas reas, siis ei saanud hästi aru, millest nad laulsid. Enamik ajast lugesin inglisekeelset tõlget ülevalt, et üldse aru saada, millest jutt käib.

Ühesõnaga on tegemist päris dramaatilise elusaagaga Evita Peroni elust. Kelle elu lõppes tema 33 ndal eluaastal vähki suremisega.

Ta oli väga kuulsusejanuline noor naine, puges külje alla vanemale mehele, kes ta maakolkast minema viiks. Saavutas mingi teatud edu linnas, pidas palju armukesi kuni tutvus Juan Peróniga. Sai tema naiseks ja mingil hetkel kandideeris Juan presidendiks. Eva Peróni tegi kõvat tööd, oli nn suurkuju vari, kes võitis pööbli enda mehe poolt hääletama. Mina võrdleks teda ka meie enda Evelin Ilvesega, tegi kõike, jõudis kõike, rahvas armastas, aga millegagi rikkus ta selle maine ära. Kogu Eva lugu jutustas Vaiko Eplik, kes oli Che Guevara, üks Eva armukestest (10 aastat temast noorem). Eva oli tõusik, ta oli uhke, nipsakas ja põlgas tegelikult seda pööblit, kellest oli ka ise pärint. Sahkerdas rahva rahadega ja oli omakasupüüdlik.

Tegelikult on ka elus nii, kui sa üritad näidata end kellegi teisena ja tegelikult sinu lõppkavatsused ei ole head, siis ühel hetkel miski tasub valusasti kätte - tema puhul oli see, et ta jõud rauges ja ta oli sunnitud alla vanduma vähile. Aga seevastu oli tema elu meeldejääv, nagu lühikirjelduses öeldudki, võrreldakse tema müütilist elu kristusega - ta oli meeldejääv oma lühikese, kuid intensiivse elu juures. Kristusega ilmselt võrreldakse teda sellepärast, et ta suri sama vanalt, kui oletatav kristuski.

Etendus pani mind tegelikult ise-enda pealegi vaatama, kui kaugele olen ma oma pere ja heaolu nimel minema, Eva läks üle laipade ja ei austanud sealjuures mitte midagi ega kedagi. ”

“Olin selles muusikalis nii pettunud, et tulin peale esimest vaatust ära. Kostüümid olid vinged, lavakujundus tagasihoidlik, kuigi taga päris lahedate raamidega hiigelpeeglid. Kuid mind häiris lavastuse hektilisus ja asjaolu, et hästi laulis ainult peaosaline. Kindlasti olid ka teised suurepärased lauljad, ega neid muidu Estonia lavalaudadele ei lastaks, aga miskipärast oli neil ilmselt kästud mööda laulda. Hea küll, ühe puhul oleks see olnud huvitav. Näiteks don Quijote teenri tegelaskujule sobis selline oskamatu laulmine hästi ja oli lõbus vaadata. Aga et sellisest möödalaulmisest ja ülepingutamisest oli selles lavastuses tehtud midagi normatiivi sarnast, siis kaotas asi oma võlu. Ma lihtsalt ei jaksanud enam halvasti laulvaid inimesi kuulata.
Üks asi, mis mind veel häiris, oli eestikeelne libreto. Mõte oli kõik tubli ja hea, luuletusena oleks toiminud. Aga lauljad olid mitme kohaga püstihädas, kus eestikeelsed konarlikud sõnad olid niimoodi üksteise otsa uptitatud, et seda enam viisistada ei olnud võimalik. Seda kohtas ka don Quijote tõotuslaulus, mis on ometi nii ilus ja inglise keeles ka ideaalselt voogav...”

“Mõnus meelelahutuslik teatritükk. Kuuleb Koit Toomet laulmas, näeb tantsutüdrukuid ja saab meenutada mitmesuguseid popplugusid läbi aja.”