Black Swan (2010) - Arvustus.com arvustused

“žanritu film, mis hoiab kõrgel nii ulme-,õudus- ja draamafilmide lippu. Film, mis tekitab segadust, hirmu, kõhedust, piinlikkust, jälkust ja kurbust. Järjekordne meistriteos Darren-i poolt, kes ei väsi pakkumast meile kõige enam hinnatud filme. Näitlejate töö on vapustav ja pean mainima, et lavastus oli uskumatult lihtne kuid ravab samal ajal. Kummardus.”

“Mulle väga meeldis. See kõigepealt. Aga muidugi, kohe näha, et mehe tehtud film - võti naise psühholoogiasse ja kõikide frustratsioonide alus on seks (või selle puudumine). Artisti loomepiinad oleks võinud ikka vähe originaalsemalt lahendada, eriti kuna materjali selleks ju tegelaskujus jagunuks. Teine aspekt, mille kallal norida puudutav mehi-balletitantsijaid, kellel seal õnnestus koheselt kõik, kes ei rivaalitsenud ja mõjusid üldse vaid kui nukud illustratsiooniks. Üsna proosaliselt kujutatud baleriini igapäev, ragisevad varbad, verised murdunud küüned. Psühholoogiatudengitele hea ülesanne üles lugeda kõik häired, mis peategelast vaevasid - anoreksia, dermotillomaania, paranoia... Film on hea, sest kohati küll aru ei saa, kust lõppeb reaalsus ja algab unenägu või psühhoos. Kui algas lõpp-vaatus (esietendus) hingasin sisse ja välja tõesti alles pärast lõputiitreid. Filosoofiakursusest kummitama jäänud tõdemus "tõeline kunstnik sooritab enesetapu, sest saab aru, et tema ise on kunsti kõrval liigne" täitus sisuga. Kellel on elus jäänud väheseks kirge või inspiratsiooni, vaadake kindlasti! Lisaks ka hea muusika.”

“Mul ei olnud algul plaan seda filmi vaatama minnagi, sest aimasin juba, missugune see on. Psühhedeeliline filmitoodang pole mulle kunagi eriti meeldinud. Aga käisin siiski ära.
Avakaadritest, pildi lahedast teralisusest ja operaatoritööst oli kohe aru saada, et tegemist on kvaliteetfilmiga. Kui filmist kaks kolmandikku läbi oli, tahtnuks ma panna veel hindeks 10, siis saabus intensiivne psühhedeeliastseenide sadu ning kahandasinhinde 8-le, lõpp oli aga taas vähemalt 10p väärt. Lõpp oli lausa nii hea, et juhtus see, mida ma ei ole kinos näinudki -- inimesed jäi haudvaikselt viimase tiitrini paigale istuma, isegi valjusti ei hingatud. See oli tase ja tõeliselt lahe tunne.
Osatäitmised olid briljantsed, Portsman oli kahtlemata Oscarit väärt, aga ka teised olid suurepärased. Rollid, ka väiksed, olid ideaalse mitmetasandilisusega välja mängitud, igal tegelasel oli tunda kompleksseid isiksusi, keegi ei olnud puhas hea, ega halb, kasutusel olid hoopis teised mõõtmed.
Niisiis, film, mille kõrges tasemes ei julge vist keegi kahelda ja põhjusega, aga mulle isiklikult sellised filmid ei meeldi ning kindlasti ei tahaks ma seda rohkem näha. Või kui, siis Mila Kunise pärast... ;)”