Järeltulijad - The Descendants (2011) - Arvustus.com arvustused

“George Clooney on selles filmis veidi harjumatus osas, võrreldes tema varasemate ja ta kuulsaks teinud sarmika kurikaela-pangaröövli-rollidega (Ocean's 11-13, Out of Sight (Üle mõistuse), From Dusk till Dawn (Ehast Koiduni) jt sarnaste filmidega. Õigupoolest oli tal ka 2009. üks selline teistmoodi karakter - filmis Up in the Air (Õhus), aga Järeltulijad on veelgi teistmoodi. Kui ta muidu on mänginud sellist vaata et kõikvõimast tegelast, kellele miski haiget teha ei saa, siis selles filmis on ta haavatav.
Kuigi edukas ja majanduslikult väga heal järjel, ei ole Matt King elus palju aega leidnud oma naise ja pere jaoks. Juhuslikult juhtub tema naisega veesuusaõnnetus, mille tagajärjel on naine koomas ja mees peab hakkama tegelema lastega, keda ta peaaegu ei tunnegi. Peagi ilmnevad ka naisele vähese tähelepanu osutamise tagajärjed ja ta otsustab silmast-silma kohtuda naise armukesega.
Püüdes väliselt rahulikuks jääda, on siiski näha kuidas järjest uued emotsioonid kuhjuvad ja teda muserdavad. Clooney osatäitmine on väga veenev, ei ole ülenäitlemist ega ka liigset tuimust.
Järeltulijad on pigem täiskasvanute film, actionit ja tagaajamist seal pole, küll aga emotsioone, millest arusaamiseks peab vaataja olema ka ise mõndagi kogenud.
Kellele meeldis Clooney juba filmis "Õhus", sellele ilmselt pettumust ei valmista.”

“Alexander Payne on selle mitmes mõttes keerulise loo jutustamisega hästi hakkama saanud. Poleks arvanud, et tema käekiri või stiil niivõrd äratuntav on, aga viis, kuidas ta kurbust ja meeleheidet kujutab ja ka tempo ja dialoogide poolest meenus Järeltulijaid vaadates pidevalt Sideways.
Muidugi suurepärane esitus ka Clooney poolt, kes tõestas taaskord oma tipptaset, ja minu arust väga mõistlik rollivalik, oskab väärikalt vananeda.
Võiks arvata, et film ongi Oscarivõitjaks kirjutatud, Clooneyst ma ei räägigi, tema peaosa Oscar on kindel, aga kasvõi juba tegelaskujude poolest – need on lihtsalt liiga täpselt sihitud ja peensusteni välja mängitud. Kuigi Clooney kõrval on raske särada, sai Shailene Woodley vanema tütre osaga väga veenvalt hakkama, probleemse tüdruku täiskasvanuks muutumine toimus usutavalt. Teistest peategelase elu veelgi raskemaks muutvaist elementidest olid veel usutavad (nagunii) sõjaveteranist äi, kelle elu niigi tänamatu (naisel Alžeimer ja untsuläinud poeg), maaklerarmukese müüginaeratus (1 umbes viiest naerukohast kogu filmi jooksul) ja peab tunnistama, ka vanema tütre mingi täiesti goofy poisssõber. Esiteks ma jäin täiesti uskuma, et ta ongi päriselt selline töll, ja teiseks ma tõsiselt kahtlen, et ta peale selle rolli tegemist mingeid muid pakkumisi saab.
Üldiselt siis selline täitsa vaadatav film, kui on tahtmist midagi reaalselt kurba, aga veidrat vaadata. 10 punkti ehk see film ei ole, aga 9 küll. Havai muusika vastu ilmnes mul aga allergia, soundtracki eest punkt maha. Kokku 8.”