Mandariinid (2013)
Zaza Urushadze
Abhaasia sügis on imeilus. Mandariinide küpsemise aeg. Iga üksik mandariin on nagu lõõmav päike, täiusest pungil. 1992. aasta aga läheb ajalukku kui Abhaasia vabadussõda, aastakümneid hõõgunud vaen grusiinide vastu, mis nüüd on küpsenud vabadussõjaks.
Kahe sõdiva poole vahele on jäänud seal põliselt paiknevad Eesti külad. Valdav osa eestlasi on oma maad ja majad maha jätnud ja läinud tagasi kas ajaloolisele kodumaale või mujale. Järele on jäänud kaks vanameest Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber Markus (Elmo Nüganen), kes on otsustanud korjata puudelt küpse mandaarinisaagi.
Sõda jõuab lõpuks ka nende õuele ja võitlema hakkavad kirjutatud ja kirjutamata seadused, ajaloolised traditsioonid, inimlikkus ja ebainimlikkus. Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen teevad suurepärased rollid ja grusiinist režissööril Zaza Urushadzel on õnnestunud tekitada fenomen: tegu on pesuehtsa gruusia filmiga, aga sellest voolab välja väga hõrku eestimeelsust ja eesti atmosfääri. Õnnestunud on tabada midagi väga olemuslikku mõlemale rahvale.
Tiina Lokk
Lisas OliverL 16.11.2013
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
Arvustused
“Mandariinid ei ole just kõige säravam, liikuvam ning suurejoonelisem film. Põhimõtteliselt ongi ainult üks sündmuspaik, neli meest ning nende omavahelised suhted. Austus, tänu ning arusaamine on ehk kolm märksõna selle filmi kohta.
Ivo on neutraalne. Ta ei hinda ei üht ega teist poolt, vaid suhtub nendesse eelarvamuseta. Tema jaoks ei ole õiget ega valet. Ta ei ole ju grusiin ega abhaas ning nende omavaheline tüli ei puutu temasse või paremini öeldes – ei ole tema asi hinnata, kellel on õigus. Tema jaoks on Ahmed ja Niko lihtsalt kaks meest. Mehed, kes alguses on nägudeta sõdurid ning kellest saavad Ivo kodus inimesed.
See ei ole meie ajalugu, meid mõjutanud sündmus või sündmus, mille kohta meil on detailne nägemus. Vähesed teavad midagi Abhaasia ja Gruusia probleemidest ning sellest, mis 1992 aastal toimus ning mingis mõttes on see suurepärane, sest vaataja saab kehastuda Ivoks filmi vaadates ilma kaldumata ühele või teisele poolele.
Kunagi levis internetis naljakas video „Europe according to Estonians“, kus Gruusiat kirjeldatakse meie naabritena, kes elavad meist lihtsalt veidi kaugemal. Mandariinid on Eesti ja Gruusia ühistöö ning selle edulugu üha kinnistab kahe riigi juba olemasolevat omavahelist sümpaatiat. Hea on mõelda, et midagi nii väikest ja lihtsat, kui üks koos tehtud film võib kahte riiki palju lähendada, aga nii on ja tahes tahtmata tahaks näha üha rohkem ja rohkem selliseid koostöid erinevate riikide vahel. Mingis mõttes teeb antud film kahe riigi vahel seda, mida ta üritab teha filmis kahe poole osas ja juba selle mõtte pärast on see film õnnestunud. See on see integratsioon, mis suudab lähendada kahte pea mitte kokku puutuvat rahvast.
Tahes tahtmata tulevad meelde kümmekond aastat tagasi tehtud sarnane Vene-Soome koostöö Kukulind (Kukushka) ning John Boormani Hell in the Pacific, kus küll neutraalne kolmas pool puudus. Selliseid filme on veel palju, kuid räägivad laias osas samast asjast. Samamoodi, nagu mainitud filmid on Mandariinid hea film. Ma ei nimetaks Mandariine Eesti läbi aegade parimaks filmiks, aga küll on ta film, mis teeb meile au ja mida võime aastate pärast hea nimega meenutada. ”