Till ja Kummel Kohvik - Kodune toit restoranitasemel - Arvustus.com arvustused

“Till ja Kummel nimetab end küll kohvikuks, aga tegelikult tahaks teda juba peaaegu restoraniks tituleerida. Kohvikud on kuidagi teistsugused, vähemalt vanasti olid, ja rohkem küpsetistele-kohvile/teele orienteeritud. Till ja Kummel pakub pigem korralikku kõhutäidet, kuigi toidud on pigem tõesti lihtsamad, mitte väga luksuslikult restoranilaadsed. Niisiis on Tilli ja Kummelit raske kuhugi kategoriseerida. Paistab, et Till ja Kummel on... Till ja Kummel. Omas kategoorias.

Sisekujundus on kena ja puhas. Ei ole ülepakutud detaile, aga mõnegi vahva elemendi võib sealt leida. Esiteks siingi eelpool mainitud koer ning nõustun eelkõnelejaga, et ootamatult ei tekitanud see koer söögikohas mingit vastumeelsust, vaid tundus loomuliku sisekujunduselemendina. Pealegi ei hüpanud ta kusagil aktiivselt ringi, vaid nii palju kui mina nägin, siis lihtsalt magas. Tõsi, prominentse koha peal kohe esimeses ruumis.
Teiseks huvitav skylight, mis tagumises ruumis peaaegu kahe silma vahele oleks jäänud:

Samas asub ka lett, kust võib ise menüü kaasa haarata (kahepoolne A4 toitude jaoks ning teine jookidele) ning võib endale laua valida. Siseruumides neid palju ei olegi, väljas on aga viis või isegi kuus lauda. "Väljas" tähendab sisehoovi, mis on kõigi eelduste kohaselt või vähemalt enne kapitaalset kliimasoojenemist avatud vaid suveti. Saab näha.


Kuna herne püreesupp oli otsas, võtsin eeroaks leivaviilu sisse lõigatud augus praetud muna peekoniga. Maitse oli hea ning tekkis tunne, et see võiks tõhusama hommikusöögina läbi minna küll. Meeldiv oli ka värske salati hulk taldrikul, nii et tegu polnud tüüpilise inglise hommikusöögiga kogu oma rasvasuses.


Seejärel võtsin veisefileeburgeri, mille juurde üllatuslikult kuulusid ka friikartulid. Viimastele oli peale hõõrutud/raputatud (ei saanud täpselt aru) rosmariini ning see lõhn sobis sinna ideaalselt. Maitset väga ei tundnud ning ehkki peale oli raputatud visuaalselt atraktiivseid soolahelbeid, jäi soolakusest isegi natuke puudu. Huvitav oli, et ketšupi asemel serveeriti juurde väike kausike midagi majoneesilaadset, kus omakorda mingeid taimetükikesi sees. Päris kindlalt ei oskagi öelda, mis see oli, aga pigem majoneesi põhine tihke kaste.


Burger ise üllatas. Oli pisut väiksem kui eeldasin ning ma polnud enne näinud, et seda tehtaks mõnes restoranis (või olu siis -- kohvikus) nõnda, et kuklitena kasutatakse tavalisi Fazeri mitmevilja röstkukleid. Küll aga olen ma neid kasutanud ise, kodustes tingimustes burgereid tehes ning see viis mind ka mõttele, mis kõige paremini Tilli ja Kummeli menüüd iseloomustab: kodune. Kõik road on sellised, mida mingil sarnasel kujul kodudes tehakse, ainult et paremini garneeritud, presenteeritud ning muidugi maitsvalt tehtud. Kodus võib ju minna nii- ja naapidi.
Vanasti tähendanuks sõnapaar "kodune toit" hakklihakastet kartuliga vms, vahepeal on aga ajad muutunud ja ka kodudes hakatud mitmekesisemate roogadega katsetama. Igatahes tänapäevane kodune toit väga maitsval ja kenal kujul. Kiidan!”