Till ja Kummel Kohvik - Arvustus.com arvustused

“Ajakiri Tervis pluss meelest olevat seal parim burger linnas. Burger ise oli maitsetu, kaste vahel oli ketsup v tomatipüree milles pettusin.. kotlett lagunes kohe koost kui lahvli sisse lóin. Friikartulid ja kaste olid meeletult head see eest!”

“Vahel läheb seal pisut kaua aega nende toitude tegemisega ja kuna lõunapoakkumist pole, siis tuleb ära oodata. Teenindus on sõbralik ja üldiselt mulle meeldib seal käia küll, hea rahulik koht.

Püreesupp oli hästi hea


Ricotta sõrnikud
”

“Till ja Kummel jätab alati hea tunde. Õhustik, toit ja teenindus on kõik tasemel ning nii kujuneb sellest üks üdini positiivne eine - kõike on täpselt piisavalt, millegagi pole ülepingutatud. Nende huvitavad ja isuäratavad magustoidud sobivad ideaalselt õhtusööki lõpetama. ”

“No ilma naljata, Till ja Kummel pakub kõige paremaid friikartuleid, mida ma saanud olen. Ideaalselt kuldseks küpsetatud, ideaalse suurusega, ideaalselt sobiva rosmariiniga maitsestatud/lõhnastatud ning ideaalselt valitud lehtkristallsoolaga üle puistatud. Parim kooslus!”

“Till ja kummel on päris omanäoline koht, ei saagi öelda, et oleks mingi teise söögikoha sarnane. Koht on üsna kivine ja natuke kõledavõitu, pole isegi laudlinu. Eriti kivine on kohviku väike sisehoov maja taga linnamüüri ääres. Kui päike sisse paistab, on küll veidi soojem - lõuna paiku õnneks paistis, kuid peale kella 1 jääb sisehoov majade varju.
Menüü on väga huvitav ja Eesti kohta ebatavaline. Hinnad pigem kallimapoolsed, aga ega vanalinnas teisiti ei saa.

Hiliseks hommikusöögiks tundus hästi sobivat kreemjas munapuder juustu ja röstitud tomatiga (3.50€):



Suurepärane munapuder, mõnusalt juustune ja muna ei olnud üle küpsetatud.
Kõhtu sellest täis ei saanud ning magusaosakonnast tundus huvitav mango-maasika smuuti (2,50€), mis oli samuti väga hea:



WC-d otsides avastasin, et maja alla viis üks huvitav trepp ning selgus, et keldris on selline huvitav kohake:



WC-d aga ei leidnudki, vähemalt ei olnud ühelgi uksel sellist silti ja niisama linke logistama ei tahtnud hakata.”

“Till ja Kummel nimetab end küll kohvikuks, aga tegelikult tahaks teda juba peaaegu restoraniks tituleerida. Kohvikud on kuidagi teistsugused, vähemalt vanasti olid, ja rohkem küpsetistele-kohvile/teele orienteeritud. Till ja Kummel pakub pigem korralikku kõhutäidet, kuigi toidud on pigem tõesti lihtsamad, mitte väga luksuslikult restoranilaadsed. Niisiis on Tilli ja Kummelit raske kuhugi kategoriseerida. Paistab, et Till ja Kummel on... Till ja Kummel. Omas kategoorias.

Sisekujundus on kena ja puhas. Ei ole ülepakutud detaile, aga mõnegi vahva elemendi võib sealt leida. Esiteks siingi eelpool mainitud koer ning nõustun eelkõnelejaga, et ootamatult ei tekitanud see koer söögikohas mingit vastumeelsust, vaid tundus loomuliku sisekujunduselemendina. Pealegi ei hüpanud ta kusagil aktiivselt ringi, vaid nii palju kui mina nägin, siis lihtsalt magas. Tõsi, prominentse koha peal kohe esimeses ruumis.
Teiseks huvitav skylight, mis tagumises ruumis peaaegu kahe silma vahele oleks jäänud:

Samas asub ka lett, kust võib ise menüü kaasa haarata (kahepoolne A4 toitude jaoks ning teine jookidele) ning võib endale laua valida. Siseruumides neid palju ei olegi, väljas on aga viis või isegi kuus lauda. "Väljas" tähendab sisehoovi, mis on kõigi eelduste kohaselt või vähemalt enne kapitaalset kliimasoojenemist avatud vaid suveti. Saab näha.


Kuna herne püreesupp oli otsas, võtsin eeroaks leivaviilu sisse lõigatud augus praetud muna peekoniga. Maitse oli hea ning tekkis tunne, et see võiks tõhusama hommikusöögina läbi minna küll. Meeldiv oli ka värske salati hulk taldrikul, nii et tegu polnud tüüpilise inglise hommikusöögiga kogu oma rasvasuses.


Seejärel võtsin veisefileeburgeri, mille juurde üllatuslikult kuulusid ka friikartulid. Viimastele oli peale hõõrutud/raputatud (ei saanud täpselt aru) rosmariini ning see lõhn sobis sinna ideaalselt. Maitset väga ei tundnud ning ehkki peale oli raputatud visuaalselt atraktiivseid soolahelbeid, jäi soolakusest isegi natuke puudu. Huvitav oli, et ketšupi asemel serveeriti juurde väike kausike midagi majoneesilaadset, kus omakorda mingeid taimetükikesi sees. Päris kindlalt ei oskagi öelda, mis see oli, aga pigem majoneesi põhine tihke kaste.


Burger ise üllatas. Oli pisut väiksem kui eeldasin ning ma polnud enne näinud, et seda tehtaks mõnes restoranis (või olu siis -- kohvikus) nõnda, et kuklitena kasutatakse tavalisi Fazeri mitmevilja röstkukleid. Küll aga olen ma neid kasutanud ise, kodustes tingimustes burgereid tehes ning see viis mind ka mõttele, mis kõige paremini Tilli ja Kummeli menüüd iseloomustab: kodune. Kõik road on sellised, mida mingil sarnasel kujul kodudes tehakse, ainult et paremini garneeritud, presenteeritud ning muidugi maitsvalt tehtud. Kodus võib ju minna nii- ja naapidi.
Vanasti tähendanuks sõnapaar "kodune toit" hakklihakastet kartuliga vms, vahepeal on aga ajad muutunud ja ka kodudes hakatud mitmekesisemate roogadega katsetama. Igatahes tänapäevane kodune toit väga maitsval ja kenal kujul. Kiidan!”

“Sai koht üle vaadatud ning järele proovitud. Nägin nende Facebooki lehel koerapilti ja suur oli minu üllatus kui kohale jõudes esimene olevus, keda uksel nägin, oli seesama koer. Selline armas karvakera, kes ei mõjunud absoluutselt nii, nagu võiks arvata -- ebahügieeniliselt. Karvased koerad toidukohas ei ole üldiselt asi, mida näha tahetakse, aga tuleb omanikele au anda, see konkreetne tegelane sobis sinna tõesti hästi.


Koha leiab üles kergesti, see asub otse Nukuteatrist üle tee ning on hästi sildistanud: nii horisontaalsed kui vertikaalsed väljaulatuvad sildid teevad koha kergesti leitavaks kust iganest saabud.


Sisekujundus on küllaltki askeetlik, nii et ma seda võib-olla isegi hubaseks ei julgeks nimetada, üsna kivine kuigi ei mõju ka otseselt külmana. Kõik on üsna minimalistlik ja väljapeetud.


Istuda saab kolmes ruumis (kuigi kaht neist eraldab vaid väike seinariba) ning sisehoovis. Nagu sisehoovid ikka, ei paista sinna eriti päikest, aga vähemalt üks laud oli lõuna paiku päris päikeseline. Sisehoov ise on eraldatud kaheks osaks. Ühes asuvad kõrgenduse peal restorani Till ja Kummel lauad, teises pargivad lihtsalt autod. Need kaks ala on omavahel aga eraldatud kena puidust seinakesega, mille küljes ripuvad veel lillekastid.

Till ja Kummel Kohvikust lõunapakkumisi ei leia, seega peab ka lõuna ajal sööma minnes keskmisest lunast suurema väljaminekuga arvestama.

Tellisin kukeseene risotto (8€), mis oli maitseküllane, piisavalt rohkete seentega, mida eriti peenestama polnud hakatud ning portsu suurus oli piisav, et seda ka ilma eeroata lõunaks mekkida.


Mahl maksis 1,5€ ning tundus, et tegemist ei ole päris tavalise Aura mahlaga. Maitse ja konsistents viitas millelegi muule.

Teenindus oli hea ja ehkki alguses tuli lauas tellimuse andmist lõunasöögi kohta õige pisut liiga kaua oodata, ei olnud näha ka mingit venitamist.

Niisiis soovitan selles uues restoran-kohvikus huvilistel kindlasti ära käia, tutvuda toreda kutsuga, kogeda head teenindust ja süüa maitsvaid toite.”

“Üks ääretult armas ja hubane söögikoht vanalinnas, Nukuteatri vastas. Asukoht on hea, vanalinnas on palju nn. turistilõkse ja ka kõrge klassiga restorane, aga sääraseid õdusaid paku, kus oleks head toidud ja meeldiv interjöör, ehk kus lihtsalt sõpradega istuda ja päeva/õhtut nautida, siis selliseid ülearu palju ei ole.
Sisehoov on suveperioodil ka hea asi, vanalinnas sisehoovid on täiesti geniaalne asi ning tore kui need avalikkusele avatakse.”