Tallinna söögikohad, restoranid, kohvikud, baarid - Arvustus.com arvustused

“sir oisdhf oisfo irhe goiuh eroigh oitehg oiuerhgoi hoei”

“Käisin In Vino Veritases pidulikul õhtusöögil ning jäin üldjoontes rahule. Restoran asub vanalinnas otse Nukuteatri vastas ning seal viibitud kolme-nelja tunni jooksul tundusid sisse astuvat vaid välismaalased. Kuid ka kohalikel on põhjust see võluv koht üles leida.

Sisekujundus on tumedates puidustes toonides ning toitu pakutakse kahes ruumis: saalis, mis avaneb kohe uksest sisse astudes, ning kitsamas ja väiksemas ruumis, mis jääb suuremast vasakut kätt paarist astmest alla. Kui on soov lauda broneerida, soovitaks seda kindlasti küsida suuremasse saali, sest teises ruumis müriseb külmik ning ettekandja liigub pidevalt mööda köögi-baarileti-ettevalmistuslaua vahel. Tumedatele toonidele vaatamata pole ruumis pime, vaid mõnusalt hubane. Tore on ka see, et lauad on üksteisest parajalt kaugel ja koht ei ole väga suur, nii et ei teki hirmu, et ettekandja laualised ära unustab.

Menüü on mitmekülgne (pitsa, pasta ja pearoad), laia hinnamõõtmega ja vanalinna kohta väga heade hindadega. Meie laudkond proovis pearoogi: metsaseenekastmega lõhet, grillitud kanarinda ning lambakarreed. Kuigi toidud olid igati head, jäi nendest veidi-veidi särtsu puudu. Väikse tooniaktsendiga andnuks just selle Miski lisada, mis heast suurepärase teeb. Natukene tekitas segadust ka menüüs toodud pearoa lisandite nimekiri (aurutatud köögiviljad, kuskus lisanditega, rosmariiniga kartuligratään): ettekandja soovitas neid juurde võtta, sest roogade endi juures olevat lisandit vähe. Tegelikult sõltus see täiesti roast, näiteks lambal olemasolevast lisandist täiesti piisas. Soovitaks uurida, palju konkreetse roa juures lisandit on, ning kahtluse korral võtta erinevaid lisandeid juurde, et neid jagada (juurdetellitavad lisandid tuuakse eraldi taldrikul-kausis). Pearoad olid mõistliku suurusega. Kõrvale pakuti sooje saiakesi ning maitsestusele sai lisavunki anda laual oleva õli ja veiniäädikaga.

Magusast proovisime pakutavast Itaalia köögi klassikast kõike menüüs olevat: brüleekreemi (hea, aga tavalisega võrreldes kuidagi väga väike ports?), tiramisut (ehk veidi vahukoorega mascarpone arvelt patustatud, aga üldiselt väga hea) ning jäätist (hea, aga ehk oleks veel parem, kui pakutaks kohapeal tehtut).

Üks rõhutatult veinirestorani tahk jäi meil proovimata: meie veinivalik piirdus punase ja valge majaveiniga. Tulevastele majaveinitellijatele võiks ehk südamele panna, et selles restoranis tähendab "täis klaas" tõepoolest täis klaasi, nii et kui on soov juua enam kui klaas, oleks rahasäästu poolest mõistlik tellida eraldi pudel(id). Pool klaasi on seal tavapärase veiniklaasi norm. :)

Ühesõnaga - tasub seal kindlasti läbi astuda, esmalt ehk veidi kohvi-koogiga maiustada ning teinekord juba õhtust sööma tulla. Armas koht! ”

“Sattusin sinna sööma peaaegu juhuslikult ja seega ei olnud ma üldse ette valmistatud, et tegemist on väga laheda restoraniga. Või kohvikuga. Kes neist tänapäeval aru saab.
Tegelikult ma arvasingi, et tegemist on pigem kohvipoega sõna otseses mõttes, ehk kohaga kust saad osta kohvi, ilmselt ka topsis, aga eelkõige pakis, ehk ubade või jahvatatud kohvina. Selgub, et see osa on seal küll olemas, aga ainult n-ö koridoris.


Edasi tuleb üllatavalt suur restornaiala, kus saab nautida nii päevakohve, kõiksuguseid kohvi- ja teejooke, mingeid sifoonkohvisid, millest mul aimugi ei ole ja mis maksid miski 10 euri kandis ja palju muud huvitavat.

Mind muidugi huvitas kõige rohkem toit ja SUUR oli minu üllatus, et see oli nii maitsev. Kuidas mul sellisest kohast aimugi ei olnud? Ma tean, piinlik lugu.
Lisaks heale teenindusele ja hubasele ruumile, mis on liigendatud kahte ossa ja kus leiab kindlasti sobivalt privaatse või vähemprivaatse koha, on väga hea ja sõbralik ka teenindus. Arvet tuli veidi kaua oodata, aga tol päeval oli rahvast ka palju. Sest oli ju naistepäev, seejuures kingiti igale naiskülastajale lill, mis oli ka väga viisakas žest.


Võtsin näiteks krevetipasta ja kuigi eeldasin, et nii nagu enamus pastaroogi, see mingi eriline elamus ei ole, siis tegelikult maitses see väga hästi ja tiigerkrevette oli ka pelga nüansi või kahe-kolme saba asemel paras ports sees.


Samuti sai maitstud kusskussi rooga, mis maitses veidi kuivemalt, kuigi kastmekausike oli kõrval, aga kuidagi marokopäraselt.


Tasub minna küll.”

“Menüüs on alati ka taimetoidud ja üldiselt on tegu avara ja huvitava väljanägemise ja vee huvitavamate inimestega kohvikuga. Või söögikohaga, sest seal saab kõhu täitsa täis.”

“Järve Ampsus on külastajad hästi klassidesse jaotatud. Selveris käib ju kirju seltskond, eks kõigi jaoks peab sobiv söögikoht leiduma. Lastega perede jaoks on piraka lastenurgaga pannkoogi-kebabi-nurk, keskel on töölissöökla, kus ümbruskonna kontorirotid ja ehitajad saavad kiiruga odavalt süüa vohmida ja üksikud pensionärid peale närvesöövat poodlemist suppi nosida.
Kolmandaks on viisakas pubi-osa, kus siis härrasrahvas saab lehmanahkadega kaetud diivanil parimaid palasid nautida. Pööbli eemalehoidmiseks pole vaheseina vajagi, selle eest hoolitsevad töölissöökla omadest paar korda kallimad hinnad.
Saksa erimenüü sobib sinna suurepäraselt. Julgen soovitada suitsutatud põrsakooti hautatud kapsa ja peekoni-meekastmega, väga mõnus pehme, mahlane, suitsune.



Hoolimata asukohast kaubanduskeskuses on Järve Amps täiesti sobiv koht näiteks ärilõunaks.”

“Polnud väga lahe koht kahjuks. Korralikust mehhiko restoranist ongi terav (!) puudus, see kahjuks seda lahtrit ei täida. Sisekujundus on külm ja toidud pole väga head. Ribi oli vähe ja see oli kõrbenud/kuivanud, ega maitsenud eriti hea.”