Rae Meierei - Arvustus.com arvustused

“Käisime sõbraga eelmisel nädalal Rae Meiereis. Olin eelnevalt teinud veidi eeltööd ja teadsin, et seal on eestimaine toit, oma meierei, elus kitsekesed ringi jalutamas.

Kahjuks saime suure pettumuse osaliseks. Kui olime lauda istunud ja ligi minuti menüüd uurinud, siis mõlemad kaaslasega tundsime end häirituna kohutavalt valjust tympsust. Kui ettekandja saabus, küsisime kas oleks võimalik muusikar veidi maha keerata, et meil oleks võimalik omavahel ka ilma karjumata suhelda. Ettekandja teatas, et ei kindlasti mitte, sest selline on nende restorani kontseptsioon ja boss ei luba seda muuta. Tõusime ja ütlesime et lahkume. Siis tormas kohale teine inimene, ametikohal veidi kõrgemal tasemel. Ka tema teatas resoluutselt et muusika valjusust reguleerida ei saa, aga pakkus meile kohti nn terrassi poolel, kus veidi vaiksem. Kui maha istusime ja tellimuse tegime siis mainis teenindaja, et me pole ei esimesed ega jää ka viimasteks inimesteks, kes ei kannata välja seda õudset müra. Sellest saime aru, et ka vaesed teenindajad on pidevalt kahe tule vahel. St boss ei luba muuta tympsu vaiksemaks ja kliendid pahandavad...

Toit oli hea, kuid kuna lahkusime sellest kohast peavaluga tympsu tõttu, siis tagasi pole plaanis minna ja ei soovita seda ka kellelegi teisele, enne kui kui pole lahendatud kõva tympsu probleem.

Kahjuks ei näinud ka reklaamitud kitsekesi, mis samuti oli pettumuseks.”

“Kahtlase ajalooga, aga sellegipoolest kuulsa Raeköögi asemel on nüüd midagi päris uut. Tegelikult on peaaegu piinlik seda eelnevat üldse meelde tuletada, sest tõepoolest, ainsana on sama see asukoht ise. Sinna sisse on rajatud aga midagi päris uut ja erilist. Nimelt restoran, millel on oma meierei! Oi, kuidas mulle selline asi meeldib. Et mitte lihtsalt uus restoran. Mitte lihtsalt kena restoran. Mitte isegi lihtsalt kena restoran hea toiduga, vaid see mingi ekstra kiiks selle kõige juures. Miks mitte kiiks, mis eristab ja on inspiratsiooniks rohketele ja mitmekülgsetele roogadele. Just nimelt inspiratsiooniks -- mitte tingimata ainsaks lähtekohaks ja aluseks.


Nagu Rae Meierei ise rõhutab, ei ole nad juusturestoran, vaid restoran, millel on meierei. See on päris geniaalne määratlus ja hulga parem kui asja liiga juustuseks (hea küll, inglise keeles kõlaks sõnademäng "too cheesy" palju paremini) ajades tulemuseks saaks. Arvestades, et Rae Meierei restoran pakub menüüs muljetavaldavad 65 rooga, siis ma kujutan juba ette kui tüütuks läheks kui ühegi puhul neist juustust pääsu ei oleks. Ja ärge saage minust valesti aru, nii palju kui ma maitsnud olen, on Rae Meierei restorani juustud äärmiselt maitsvad! Lihtsalt, ka head asja saab ju olla liiga palju. Nii et hästi tehtud, et pole juustusse kinni jäädud, vaid see on lihtsalt üks inspiratsiooni allikas ja võimalus omatoodanguga tõelist värskust pakkuda. Nagu lihtsama toote, oma maja leiva/saia puhul kohapeal tootmine juba restoranides omamoodi standardiks on saanud.
Juustutootmine ei ole kaugeltki ainult õiged seadmed ja hea toorpiim, vaid tahab ka meistri kätt ning selleks oli meite mehi välja õpetama kutsutud Massimo Mercadino nimeline juustukunn Itaaliast. Paistab, et tal õnnestus oma teadmised päris edukalt edasi anda, sest pakutavad mozzarellad, ricottad, burrata juustupallid ja stracciatella koorejuustud maitsesid tõepoolest imehead. Küpsetatav halloumi erilist muljet ei jätnud, aga samas pole see mind ka varem üheski vormis pahviks löönud, seega ei pruugi asi olla juustus, vaid minus.



Rääkides omatoodangust ja tõelisest värskusest, siis sama restoranigrupi omandusse kuulub ka korrus allpool olev Beer House, mis tähendab, et ka värske käsitööõlu ei ole kaugel. Tõtt-öelda on see lausa nii lähedal, et piisab baarmenil vaid kraan lahti keerata ja läbi põranda toodud torudest jooksebki kohe allkorrusel pruulitud märjuke otse ülakorrusel õlut tellinule klaasi. Või kes teab, äkki soovi korral ka otse suhu.

Samasse restoranigruppi kuulub lisaks veel ka maja keldris asuv piraadirestoran Korsaar, Rukis ja Viru väravate lähedal asuv restoran Farm. Ja tõepoolest Farmi ja Rae Meiereid ühendaks nagu miski... Need on erinevad, aga sisekujunduses on siiski mingi sarnane esteetika tajutav. Ühtmoodi maaelust nüansse sisekujundusse toovad ning eklektiliselt omi maailmu loovad on nad mõlemad. Rae Meierei sisekujundus on väga kena, vihjetega art decole ja maailma erinevatele paikadele. See pakub lausa avastamisrõõmu kui kõigi detailidega tutvuda ja kui tundub, et detailid on üle vaadatud, siis piisab vaid pilk ülespoole tõsta ja märgata järgmisele tasandile kujundatut.


Rae Meierei restoran on väga mahukas -- sinna mahub sööma korraga koguni 350 inimest! Ning et sellist hulka inimesi teenindada ja kõiki 65 rooga ning kokteile soovitud tasemel pakkuda, olla restoranis tööl koguni 70 inimest. Istuda saab all suures saalis, kus, olenevalt lauast, näeb kenasti ka avatud kööki ja kokteilibaari. Ja kahes eraldatumas grotis, üks neist mõne lauaga eriti privaatne istumisala, teine piklik ruum, mille ühest seinast avaneb vaade meiereile, laiemast küljest pääseb ja näeb aga rõdule.


Lisaks neile on restoranil olemas veel ka teine korrus, kus ruumi küll vähem nii põrandapinnalt kui ka laes asuvate aeg-ajalt jooksvate ventilatsioonitorude tõttu. See rõdu meenutab pisut omaaegset Von Krahli baari teise korruse lahendust. On kasutatav küll ja mõne võrra huvitav vaade avaneb sealt köögipoolele küll, aga pigem on häid kohti istumiseks allpool.

Toitudest olen praeguseks proovinud kahjuks veel piiratud valikut, nimelt nii palju kui pressiõhtusöögil pakuti ning kõik need olid pigem eelroad või vähemalt külma laua valikust. Nii nagu Rae Meierei restoran ka ise ütleb, on nende road lihtsad ning ühelt pool kodumaised, teisalt aga maailma köögist pärinevad. Eks seda vahemeremaade ja Itaalia hõngu tuli kõigest pakutavast tugevalt läbi, aga samas oli huvitav mõelda, et tooraine, sealhulgas ju ka juust, on ometi kohalik. Mitte ainult kohalik -- pärit siit samast klaasseina tagant meiereist! Need road olid kõik värsked ja maitsvad, aga pigem suupisted. Ning minu jaoks jäi esialgu õhku küsimus, kuidas Rae Meiereis nõudlikumate roogadega lood on. Tõsi, ka neis suupistetes oli küllalt nüansse, mis teravamat tähelepanu vajavad ning nende kvaliteet oli suurepärane. Ning selle õhku jäänud küsimuse peaks sealt kergesti eemaldama teadmine, et restorani brand chef on Dmitri Rooz, mees, kes Eestit esindanud ka Bocuse d'Or-i finaalis. Ka kohapeal igapäevaselt toimetav ja menüüsse ka oma panuse pannud Mihkel Kalbus jättis asjatundliku ja südamega-asja-juures mulje, nii et usun, et köök on küll heades kätes.



Kohapeal jäi kõrvu, et muusika oli söögikoha kohta pisut liiga vali. Ehkki kõrvad sellega harjuvad, on seetõttu raskem kaaslastega juttu ajada. Asi näis parem rõdupoolses/meiereipoolses osas.

Kokkuvõttes on Rae Meierei huvitava sisekujundusega, väga ruumikas ja nii palju kui proovinud olen, ka väga maitsva ning värske köögiga restoran, mille muudab päriselt omapäraseks klaasseina taga olev meierei, mis pakub vaatemängu ja erilisi ja suurepäraseid eesti toorainest ning itaalia teadmistest kokku pandud juuste.

Vaata ka videoülevaadet, mille Rae Meierei restorani avamispeol filmisin:
”