Minions (2015) - Joonisfilme võib jagada kaheks - Arvustus.com arvustused

“Joonisfilme võib jagada kaheks. Ühes grupis on need filmid, mis on mõeldud lastele ja teises need, mis ei ole mõeldud ainult lastele. Multifilmid, mida vaatavad ka täiskasvanud hea meelega.

Nende kahe grupi vahe seisneb peamiselt filmi intelligentsuses ja naljades. Lastel ei ole palju vaja selleks, et neil oleks tore ja lõbus. Natuke nalja, veidi südamlikkust ja gramm põnevust ning ongi kõik, mida vaja.

Selleks, et ka täiskasvanud midagi filmist saaks, selleks peab film olema targem. Naljad peaksid olema varjatumad, sisaldama sõnamänge, millest tihti lapsed aru ei saa, tegelased peavad olema kavalamad ja lahedamad. Film, mis avaldab muljet täiskasvanule, ei tohi tegeleste ja süžee osas latti tavafilmidest allapoole lasta, aga peab olema samas selline, mis ikkagi on mõeldud suuremas osas lastele.

Ei ole mitte lihtne ülesanne. Esimese märgi selles osas pani maha Toy Story. Mänguasjad ei olnud enam nii lihtsad ja ühekülgsed, kui laps ette kujutab. Nad olid midagi rohkemat. Edasi tulid juba Iron Giant, Shrek, Monsters.Inc, Incredibles , Up, How to Train Your Dragon ja Despicable Me. Pea eraldi klassist on veel geniaalne Wall-E. Tundus, et iga film on nüüd tehtud mitte ainult lastele, vaid üritab olla mitmekülgne. Puhtalt lastele suunatud filmidest meenuvad vaid Brave ja Frozen, mis muidugi on laste juures jälle samavõrra suuremad hitid.

Mida ma eelneva jutuga öelda tahan, on see, et lapsi on lihtne rõõmustada ja ei ole just väga palju vahet, mida ekraanile kuvada selleks, et neil lõbus oleks. Selles osas on käsilased pea perfektsed tegelased. Naljakad ja kollased tegelased, kes armastavad banaane ning kellega lapsed saavad ennast samastada. Nad on samuti väikesed, natuke kartlikud, kuid samas ei tunneta eriti ohupiire.

Despicable Me oli selline film, mis ei olnud ainult lastele suunatud. Tegelased ei olnud nii ühetahulised, vaid kavalad või püüdsid seda olla. Kuigi käsilased olid üheks edu võtmeks, kandsid Gru ja lastekolmik filmi. Teine osa oli juba lihtsakoelisem ja seetõttu tungisid käsilased filmis rohkem esile, sest nende latt oli seekord veidi kõrgem.

Kuna käsilased olid teise filmi parim osa, siis nende enda film tundus hea mõttena. Esimesed lühitreilerid lisasid sellele vaid hoogu. Vahel peitub intelligentsus lihtsuses ja seda see ka väljendas.

Palju juttu, aga ei sõnagi veel filmist endast? Rahu, jõüuangi kohe selleni. Käsilaste film on vaadatav ja lastele ilmselt tore ja hea, aga nii laste, kui ka täiskasvanute jaoks on ta kiiresti unustatav ja märkamatu. Tunne on, et ta ongi tehtud puhtalt lastele, kuid osad kohad väidavad vastupidist, et see ei ole nii mõeldud ja tegelikult oli ikka suunatud ka täiskasvanutele. Lihtsalt mitte väga edukalt. Natuke Ghostbustersi meenutust, veidi Back to the Futuret, shrekilik mitte eriti lastelik vihaste kurjhategijate jõuk pimedatel Londoni tänavatel, selfie-sticki narrimine jne. Neid asju parodeerib ta liiga vähe ja need kohad lihtsalt on filmis, aga nad ei ole naljakad.

Pean ütlema, et filmi kõik naljakamad kohad olid trailerites. Sul on võimalik panna suur hulk käsilasi maailma kaost põhjustama, aga sa valid välja kolm suhteliselt konservatiivset tegelast - natukenegi asja jagava Kevini, lapseliku Bobi ja Stuarti, kes filmis praktiliselt mitte midagi muud ei tee, kui mängib paar korda pilli. Nad on terve filmi jooksul omast elemendist väljas ning kõrvaltegelased on igavad ja unustatavad.

Lastele on film tore ja naljakas, aga pea iga joonisfilm on. Täiskasvanutele on ta korra vaadatav, kuid sellega ka asi piirdub. Nii palju potentsiaali ja nii vähese naeru genereerimine tundub lausa pingutatud ettevõtmisena. Küll toob see film palju sisse ja kindlasti tulevad ka järjed ja ehk saame ükskord ka sellise käsilaste filmi, mis on tõeliselt hea, aga momendil ei saa midagi üle keskpärase selle filmi eest pakkuda.”