PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

37. Breakaway (2012)
Ian Lorenos

Väike Filipiinidelt pärit film „Lahkulöömine” on lavastaja Ian Lorenose koduregioonis kuulsaks teinud oluliste auhindade tõttu (sh ka kohalike filmikriitikute aasta parim film) ning Pimedate Ööde filmifestivalil on hea meel see teos ka kohalike vaatajateni tuua. Üksikisa Robert Lim (Jericho Rosales) veedab kogu vaba aja oma poja Brianiga. Robert ei teeni väga palju ning üksikvanemana on keeruline hakkama saada, mistõttu ei ole tema suhted Brianiga tihti väga lihtsad. Ükspäev, kui Robert läheb pojaga ühe-euro-poodi, et poisile midagi lubada ning pöörab talle hetkeks selja, on Brian aga kadunud. Hiljem näeb Robert poe turvakaamerate lindistustelt, et poiss läks kaasa kellegi vanema mehega ning algab kiiresti meeleheitlikuks muutuv otsing. Kohalik politsei ei saa palju teha – selliseid lugusid on liiga palju ning nii püüab Robert ise Manila nurgatagustest poissi üles leida, kuid seda tehes avaneb tema silme all meeletu inimkaubanduse võrgustik. Film, mis ei portreteeri ainult isa-poja suhet, olemata seejuures võlts või sentimentaalne, vaid tutvustab vaatajale ehedal moel väga võimsat inimkaubanduse maailma. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

38. Camille Claudel 1915 (2013)
Bruno Dumont

Camille Claudel oli eelmise sajandi üks andekamaid prantsuse kunstnikke, tunnustatud kujur ja graafik. Ta oli ka üks esimesi naiskunstnikke, kes sel ajal nii kaugele jõudis. Tema ande avastaja ja protežee oli Auguste Rodin, kes, nagu see sageli juhtub, purustas selle, mille ise lõi. Neid sidus aastatepikkune kirglik suhe, kus tööd, armastust ja sõprust oli võimatu eristada. Rodin aga oli abielus ja lahutada ta ei kavatsenud... Pärast suhte purunemist hakkas Camille kannatama klaustrofoobiliste hoogude all, kus talle viirastus, et Rodin tahab teda ka kui kunstnikku kadedusest hävitada. Tõsi aga on see, et surivoodil kutsus Rodin enda juurde mitte ametlikku naist, vaid Camille’i, kes sellest aga iialgi teada ei saanud, sest oli selle aja peale lukustatud oma venna, prantsuse diplomaadi Paul Claudeli poolt vaimuhaiglasse. Siit algab meie filmilugu... See on sisuliselt ühe inimese soolo, kus režissöör Dumont on teinud õiged valikud: filmida originaalkeskkonnas, kasutada taustarollides amatöörnäitejaid jne. Kõik kokku aitas oma ehedas külmuses ja kalgis kõleduses veelgi reljeefsemalt välja tuua Camille Claudeli kannatusi ja Juliette Binoche’i erakordset mängu. Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

39. Caterpillar (2010)
Koiji Wakamatsu

Teise maailmasõja aegsesse Jaapani väikekülla naaseb lahinguväljal kangelase staatuse teeninud leitnant Kurokawa. Kuid imperaatori ja kodumaa au nimel võidelnud ning kodukülale au toonud sõjajumala asemel saabub käte ja jalgadeta ning kõnevõimetu invaliid. Niigi toimetuleku piiril elav ja oma jäsemeteta mehe kohutavast väljanägemisest šokeeritud Kurokawa abikaasa Shigeko soovib esialgu mehe ning kodu hüljata ja aina kasvavate kohustuste eest põgeneda, kuid aeg ei anna võimalust. Raadiost paiskuvate imperialistlike loosungite ning külaelanike sunnil peab aga Shigeko lisaks karmile argitööle hakkama hoolitsema nii rahuldamatu söögiisu kui ka seksuaalvajadusega inimköndi eest. Peale selle selgub tasapisi, et Hiinas kodumaa eest võidelnud sõjajumala südametunnistus ning teod pole nii puhtad, kui kõik arvavad.

Vaieldamatult Wakamatsu parimate linateoste hulka kuuluv ning nüüdisaegse Jaapani kino femme fatale'le Shinobu Terajimale Berliini filmifestivalil parima naisnäitleja preemia toonud „Sajajalgne” on teostuselt lihtsakoeline, kuid sisuliselt ja dramaatiliselt võimas vastulöök arulagedale natsionalismile, sõjakultusele ja pimedale võimule alistumisele.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

40. Cheap Thrills (2013)
E.L. Katz

Kui kaugele läheksid sina raha pärast, küsib oma esimeses filmis lavastaja E. L. Katz, kui jõuka abielupaari meetod õhtu parimaks veetmiseks on kahe vana koolisõbra mõistusega mängimine. Film, mis on žanrimaailmas nüüdseks laialdast tähelepanu pälvinud, räägib loo kahest endisest koolisõbrast, kes kohtuvad kogemata L. A. äärelinna baaris. Võrdlemisi krõbeda rolli tegev Pat Healy mängib Graigi, värsket pereisa, kes on samal päeval kaotanud töö ning kohe kodu kaotamas. Tema sõber on aga juhutöid tegev Vincent (Ethan Embry). Vincent on omadega juba allilma äärealadele sattunud, kuid mõlemad leiavad viskit rüübates, et finantsolukord pole kiita. Meeste tähelepanu püüab Colin (David Koechner), joviaalne, hirmuäratavalt sõbralik, kokaiini täis pumbatud mees, kes püüab oma kaunitarist naist Violeti (Sara Paxton) sünnipäeva puhul lõbustada. Muuseas kuulub ka lõbustamise hulka erinevate pakkumiste tegemine stiilis „saad 50 dollarit, kui teed seda või teist”. Nagu vanasõna ütleb – pill tuleb pika ilu peale. Lugu kahest mehest, kes raha pärast ära keeravad. Film, täidetud hea dialoogi, hästi üles ehitatud keskkonna ning mõne kaotatud jäsemega, on parajalt mõnus kesköine vaatamine, kui seda endale lubada. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

41. Child's Pose (2013)
Calin Peter Netzer

„Lapse poos” on suurepärane näide ühiskondlikult laia haardega filmist, millel ei puudu tugev emotsionaalne mõõde. Sõnamäng pealkirjas viitab ühtaegu keha asendile ja lapse positsioonile, mis on oma vanemate soovide ja ihade mõjuväljas. Sama sõnamäng haarab tabavalt filmi kaks peamist tegevusliini – autoõnnetuse uurimise, milles on surma saanud väikene poiss, ja psühholoogilise põneviku, milles ülehoolitsev ema proovib päästa oma täiskasvanud poega pikast vanglakaristusest.

Dokumentaalfilmilik kaameratöö laseb sündmustikul justkui hinnangutevabalt lahti rulluda, tõmmates sellega kaasa publiku, kellele pakub ainulaadset siin-ja-praegu-kogemust. Tegu on aga oskuslikult komponeeritud mängufilmiga, mille terav pilk tungib Rumeenia postsotsialistliku ühiskonna uusrikaste manipulatsioonidesse ja kultuuri, milles valitseb au asemel altkäemaksu ootus. Kuidas üldse seista õigluse eest, kui peamine on vaid raha ja mõjukad sidemed? Razvan Radulescu ja Calin Peter Netzeri esmaklassiliselt kirjutatud stsenaarium jätab ühiskonnakriitika kõrval ruumi mitmetasandiliseks ema-poja vahelise suhte analüüsiks. Barbu, kes peaaegu kaalutult läbi elu triivib, on sunnitud traagilise õnnetuse tõttu otsima väljapääsu oma domineeriva ema (Luminita Gheorghiu teeb silmapaistva rollisoorituse!) hoole alt. Vaid vastutuse võtmise ja ise oma rolli defineerimise kaudu saab jõuda leppimiseni maailmaga.

Film pälvis tänavusel Berliini filmifestivalil parima filmi Kuldkaru.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

42. Circles (2013)
Srdan Golubovic

Film baseerub tõestisündinud lool: kaaslased tapsid serbia sõduri, kes kaitses õiglustundest moslemist tsiviilisikut. Aastaid hiljem seisavad kõik selles traagilises intsidendis osalenud vastakuti minevikuga, kus tuleb lahti kerida toona toimunu, et mõista, mis juhtus ja kes on süüdi ning milles. Filmi teeb huviga jälgitavaks selle dramaturgiline struktuur ja oskus paisata välja informatsiooni minevikus toimunust just nii palju, et liikuda praegu loo arengu seisukohalt olulisse järgmisesse punkti, hoides vaataja närve pinevil pusle lahtivõtmisel ja taas kokku panemisel. Plusspoolel on kindlasti ka hea kaameratöö, mis joonistab reljeefselt välja kõrbe, nii et see omandab hinge kujundi mõõtmed.

Ma olen harjunud nägema sealt kandist pärit filme täis vaibumatut, inimhinge sügavustest tulevat vihkamist ja vägivalda, mis jätavad vaataja maadlema poolteist tundi kestva alateadvust piitsutava ängiga ka filmi lõppedes. Aga siin, vastupidiselt eelnevalt kogetuga, on filmi lõpp täis vabanemist ja kõikehõlmavat headust ja andestust. Kui ei oleks taas väga head näitlejatööd, oleks lõpp võinud ka mõjuda konstrueeritult.

Tiina Lokk