Class Enemy (2013)
10
1 hindaja

43. Class Enemy (2013)
Rok Biček

Kool on delikaatne süsteem, kus igal muutusel on ennustamatud järellained. Kui oma õpilaste iseloomu tundva ja nende eludes toimuvaga arvestava emaliku saksa keele õpetaja ja klassijuhataja Nuka asemel on ühel päeval klassi ees reserveeritud ja range Robert, kelle eesmärk ei ole õpilaste eraelus surkida, vaid lastest inimesed kasvatada ja neile saksa keel selgeks õpetada, on senine dünaamika rikutud. Robert ei taipa ennast ümber häälestada õpilaste jaoks harjumuspärasemale õpetaja rollile ning teismelised ei oska kohanduda uue õpetamisstiiliga. Pinged kasvavad ning kui klassiõega juhtub tragöödia, käib uue õpetaja ja leinaga samaaegne toimetulemine nii õpilastele kui ka õpetajatele üle jõu ning olukord muutub plahvatusohtlikuks. Noore sloveenia kineasti Rok Biceki debüütfilm portreteerib meisterlikult inimeste-, rollide- ja põlvkondadevahelist dünaamikat muutustega kohanemisel ja leinaga toimetulemisel. Ent selle taustal hargneb vaataja ees lahti lugu inimestevahelisi konflikte orkestreerivatest vastuoludest uue ja vana koolisüsteemi, laiemalt uue ja vana ühiskonna vahel, kus muutustega kaasnev teadmatus ja usaldamatus paneb lahenduste asemel süüdlaseid otsima. Autorite oskus elulist probleemi usutavalt ja mitmeplaaniliselt käsitleda ning liikuda suurte teemade ja üksiktegelaste lugude ja motiivide vahel, on märkimisväärne ning võimalik üksnes tänu tugevatele näitlejatöödele, eriti Robertit mängivalt Igor Samoborilt, ning noore operaatori Fabio Stolli üllatavalt küpsele ja rafineeritud kaameratööle. Katre Pärn


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Closed Curtain (2013)

44. Closed Curtain (2013)
Jafar Panahi, Kambuzia Partovi

Mitme suure filmiauhinnaga tunnustatud Iraani filmitegija, dissidendist filmirežissöör Jafar Panahi on juba 2010. aastast koduarestis, enne seda istus veel kolm aastat vangis. Ka kõnealust filmi „Suletud kardin” ei saanud ta üksinda teha, vaid pidi paluma endale appi kogenud Kambuzia Partovi.

„Suletud kardin” on režissöörile omases kujundite keeles ja põhimõttel „oska lugeda ridade vahelt” filosoofiline mõtisklus sellest, kas ja kuidas võiksid muuta filmid maailma, mis roll on sellel protsessil vaatajail ja mis toimub filmide autoritega suletud ühiskonnas.

Väga huvitav ja väga keeruline film, aga väärib kindlasti vaatamist ja annab ainest mõtisklemiseks.

Tiina Lokk


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Coast of Death (2013)
10
1 hindaja

45. Coast of Death (2013)
Lois Patiño

Surmaranniku all tuntakse Loode-Hispaanias asuvat karismaatilist ja imelist Galiitsia regiooni. See on väga ilus, kuid meremeestele ja laevadele ülimalt ohtlik. Sellest ka see halbakuulutav nimi. Rooma ajal peeti seda maailma lõpuks, kus elu kohtab igavikku ning legendid täituvad.

Hästi plaanitud, pikad ja staatilised võtted näitavad meile ruumi, kus inimese ja keskkonna keeruline suhe muutub igavikuliseks. Iga kaader on kui lõuend, millel õlivärvid pehmelt, aga pidevalt liiguvad, võrratult aega joonistades. See on hüpnootiline film, mille vaate visuaalne intensiivsus tutvustab meile seda legendaarset kivist, udust ja tormist maad kui inimeste hirmude, lootuste ja rõõmude mosaiiki. Looduse selge kaos astub vastu inimese kontrolliihale ning ärakasutamisele, mõlemad osapooled kätketud imelisse tantsu.

Pärast kahte festivalivõitu – Oberhausenis (kus film võitis ühe kõige suurema filmifestivali parima lühifilmi tiitli) ja Locarnos (parima noore režissööri auhind filmi esilinastusel kunstifilmide Mekas) – rändab režissöör Lois Patiño oma tööga üle kogu maailma, külastades muuseume, kunstigaleriisid, ülikoole ning korjates filmifestivalidelt auhindu.

Javier Garcia Puerto


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Coldwater (2013)

46. Coldwater (2013)
Vincent Grashaw

Mõnitavalt öeldakse, et USA kinnipidamisasutustel on pöörduksed: 67% vangistatud inimestest arreteeritakse uuesti juba esimese vabaduses viibitud aasta jooksul ning 52% neist satub ka uuesti trellide taha. Kõrge retsidiivsus on probleemiks paljudes teisteski riikides (nt Eestis), kus kas puuduvad adekvaatsed programmid toetamaks eksvange töökohtade leidmisel, levib massiline piirkondlik tööpuudus või lähtub narkootikumidevastane poliitika täiesti valedest põhimõtetest. Filmi „Laager Coldwater“ keskmes on karm lugu eksperimentaalsest, ülimalt range režiimiga noortekolooniast.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Colonel Redl (1985)

47. Colonel Redl (1985)
István Szabó

„Kolonel Redl” on István Szabó lähiajaloolise triloogia teine film, mille kirjanduslik inspiratsiooniallikas on inglase John Osborne’i näidend „A Patriot for Me” (1965).

Nimikangelane Alfred Redl (Klaus Maria Brandauer) on ambitsioonikas noor ohvitser, kes liigub karjääriredelil jõudsalt ülespoole I maailmasõja eelses Austria-Ungari impeeriumis. Ta jõuab salateenistuse etteotsa ja müüb riigi sõjalised plaanid Venemaale, saates sellega surma tuhandeid kaasmaalasi. Szabó on intervjuudes öelnud, et ta ei mõista filmis Redlit kui spiooni ja reeturit hukka. Teda huvitas eelkõige oma tegelase psüühika, mis pani teda nii tegutsema. Redl põlvnes vaestest oludest, ta oli juudi päritolu katoliiklane ja homoseksuaal. Kõrgringkondades liikudes ja kõrgklassiga suheldes pidi ta kõike seda varjama. Ühest küljest esitatakse filmis hiilgava ja karismaatilise ohvitseri tõusu ja languse lugu, teisalt kajastab see Austria-Ungari keisririigi varjatud agooniat, kus välise hiilguse, sõjaväelise klantsi ja uhkete ballide taga võib tajuda pöördumatut allakäiku.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Comrade Kim Goes Flying (2012)

48. Comrade Kim Goes Flying (2012)
Anja Daelemans, Nicholas Bonner, Kim Gwang-Hun

Mitme riigi koostöös sündinud armastuskomöödia „Seltsimees Kim läheb lendu” on eriline film juba selles poolest, et kuigi linateose tegevus toimub Põhja-Koreas (Põhja-Korea on ka filmi üks kaastootjaid), siis me ei leia sealt ainsatki viidet propagandale lääne maailma vastu, mida oleks selliselt filmilt kindlasti oodanud. Ei ühtki sõdurit, ei ühtki sõjamasinat, ei ühtki paraadi!!! Vastupidi, filmi peategelane, õrn ja habras neidis Kim, kes töötab maal kaevurina, oleks justkui läänemaailma väikelinnatüdruk, kes unistab paremast tulevikust, riputab toa seintele värvilisi plakateid ja otsustab suurlinna õnne otsima minna. Kim on alati unistanud saada tsirkuseartistiks, sest tsirkus on Põhja-Koreas omandanud omanäolise kultusspordiala mõõtmed, mida käivad vaatamas iga päev tuhanded kodanikud. Kim armub tsirkusestaari, kes esialgu ei taha tüdrukust midagi kuulda, aga tasapisi armub temagi. Nii võidab armastus kõik takistused, noored hakkavad koos esinema ja Kim võetakse ametlikult vastu sõbralikku tsirkusekollektiivi. Kõlab nagu banaalne tuhkatriinulugu, kuid ei... tegu on väga südamliku ja siira melodraamaga, mis toob meelde nõukogude filmid, milles polnud kurjust ja mille üks eesmärk oli inimesi uskuma panna paremasse ellu ja tulevikku. Pole kindel, kas mittepropagandistlik läänemaailma imagoga film Põhja-Korea kinodes kunagi joosta saab, aga piraatlevis on see tõenäoliselt väga kuum kaup. Kindlasti selle festivali üks üllatusfilme on sündinud kolme riigi (lisaks Põhja-Koreale olid filmi tegemisse kaasatud ka britid ja belglased) ja kolme režissööri koostöös. Helmut Jänes


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne: