Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Esiteks plotis on valusaid auke, kui keegi vähegi loodusest midagi teab saab aru mis mõtlen. Teisalt terve film ehitada üles keskpärasele arvuti graafikale ning üksteisele järgnevatele uskumatutele ja lausa lapsikutele pääsemistele õnnetustest oli lausa labane. Teiseks oli film ka põhjendamatult pikk ning dialoogid ja näitlemine suhteliselt tühi. Ootasin ühe mehe pikkuse jagu rohkemat antud filmist, kuna teema iseenesest on äärmiselt huvitav ja erinevaid käsitlus võimalusi oleks sadu ning siis tekibki küsimus, et miks valida just selline variant kus lasta lihtsalt kõik õhku.”

“Treiler oli niiiiiiiiiii hea, et mõtlesin "Ohhooo, kindlasti lähen!!!" Ja läksingi... Ausalt öeldes, sellist filmi a) Võib vabalt kodus vaadata b) Võib üldse mitte vaadata. Minu jaoks oli see kogemus mõttetu ajaraiskamine :( Kahjuks...”

“Paraku oli see paras jamps. Raamat oli põnevam, tegelased ei toiminud ja stseenid, mis pidid oma muinasjutulisuses kindlasti hinge kinni võtma, ei tundunud peale Avatari enam sugugi nii maagilised. Alice filmi plakatid olid raudselt lahedamad kui asi ise.”

“Ant-Man oli algusest peale üks imelik projekt. Film superkangelasest, kes ei ole just eriti tuntud võrreldes Marveli teiste kangelastega ning filmis on on oma osa putukatel ja maailmal, mida me väga tihti tähele ei pane. Üldiselt olen ma alati kahe käega riskantsete projektide poolt. Miks? Sest keskpärasus ja ohutute filmide tootmine igav ja ei anna kunagi meistriteost. Just see oli Marveli esimese faasi viga ja tundus, et faas kaks teeb väikseid vigade parandusi. Ant-Man tundus seega väga sobiv seda muutma.

Projekti keskel vahetati aga välja omanäoline lavastaja Edgar Wright ja asendati Peyton Reedi nimelise lavastajaga, kelle varasemad filmid olid suht tähelepandamatud rom-comid. Mis iganes põhjus selleks ka oli, siis oli aru saada, et midagi on valesti. Asi ei lähe nii nagu peab.

Eks õnnestumiste kõrval peab olema ka ebaõnnestumisi. Ant-Man ei ebaõnnestu mitte ainult filmina, vaid on ka üks tähelepandamatumaid Marveli filme, mis ehk võib Iron Man 2 ja Thor: The Dark Worldiga võistelda viimaste kohtade eest. Ma vaatan selle pilguga, et kui ma tahan näha tempokat koomiksifilmi ja peaksin alguses valima riiulist välja ütleme, et kümme filmi, siis Marveli filme ehk mahub ka 1-2. Kui ma nüüd tahaksin just valida kümme Marveli filmi, siis oleks Ant-Manil raskusi ka sinna sisse saada, kui mitte võimatu. Ühesõnaga, kui ma tahan kunagi teatud žanri filmi vaadata, siis Ant-Man ei ole see film, mille ma valin.

Kuidas teha filmi, mis võiks olla veidi kummaline ja hullumeelne, kuid oma žanri ei taha sobituda? Tuleb ta asetada teise žanri ja jätta põhižanr tahaplaanile. Capten America: Winter Soldier külma sõja thrillerina tegi vist oma töö küllaldaselt hästi ära selles plaanis. Ei olnud just eriti hea külma sõja film, aga andis talle kui koomiksifilmile veidi juurde.

Ant-Man tahtis antud saavutust korrata „heist“-tüüpi filmina. Eesti keeles vist ei ole eriti head sõna sellele žanrile ja nimetagemgi seda siis just nii. Mis on „heist“-filmid. Tegemist on siis varastamist või röövimist sisaldavte filmidega, kus kavalusel ja lahedusel on oma koht. Tegelased peavad olema oma ala tipptegijad ning vahel tuleb ette ka üksteisel naha üle kõrvade tõmbamist ja seda kõike lootusega, et vaataja kõike kohe ära ei taipa.

Ocean'i seeria, The Score, Snatch, Now You See Me jne. kuuluvad selle žanri õnnestumiste hulka näiteks. Kui vaadata neid filme, siis on seal kõike seda, mida vaja on: põnevust, nalja, lahedaid tegelasi ja üllatavaid pööranguid. Ant-Man jätab kõike selle välja justkui, teeb kõrvaltegelased rumalateks ja üheplaanilisteks ning lisab suure portsu peredraamat ja seda lausa mitmel rindel korraga. Veidike veel taustalugusid ja saame filmi, millest suurem osa kogum sellest, mida peaks seal olema võimalikult vähe, aga on palju ning seegi on halvasti liigendatud ja ükski ei ole lõpuks ka korralikult alustatud ja lõpule viidud. Kui sellega on lõpuks ühele poole saadud. Siis hakkab film õiges suunas liikuma, aga lõpp on sirgjooneline ja pöörangud ei ole just sellised, mis ahhetama paneksid või kasvõi kinosaalis kellegi sõrmeküüsi närima. Tavaline ja märkamatu on see lõpp. Enamus võitlusest on juba treilerist nähtud ning ühel hetkel saab lugu lihtsalt läbi.

Mida ma siis ootasin? Sul on tegelane, kes muutub imepisikeseks ning võimaldab panna ta seiklema maailma, kus kõik on võimalik. Isegi asjad, mis ehk tavalises Marveli filmis ei ole. Loodus on täis erinevaid loomi ja putukaid ja ainsad putukad, keda me näeme on sipelgad. Oleks olnud väga raske kasvõi paar ämblikku sisse panna ning teha just selle arvelt mõni Spider-Mani nali? Oh ei, seda lihtsalt ei ole. Parimgi ja margatavaim 3D koht filmiski on see, kui üks tegelastest on telefoniposti otsas. No milleks? Järjekordne film, mis kasutab oma potentsiaalist head viisteist protsenti ning kaob kuhugi unustushõlma. Kui tuleb mingi koomiksifilmide maraton tulevikus telekast, siis tuleb meelde küll, et see film oli ka ning võib ka ära vaadata, aga mujal tal kohta ei ole.

Mulle ei meeldi kirjutada kriitilisi arvustusi. Tahaks kirjutada, et kui lahe ja tore oli filmi vaadata, aga seda ei juhtu just eriti tihti. Kriitiline arvustus ei tähenda seda, et film ei oleks vaadatav. Ka Ant-Man on, aga ta lihtsalt ei ole meistriteos, on paljude vigadega ning potentsiaal on lihtsalt kasutamata. Kõik popcorni filmid ei peagi olema šedöövrid, aga väike lootus millalgi ammu oli, et see võiks olla veidi erinev tavalisest Hollywoodi filmist.

Kuna Minions oli samuti suht tagasihoidlik film kvaliteedilt ja kohe tuleb välja ilmselt üks esimesi tõelisi selle aasta kuldvaarika kandidaate - Pixels, siis pole ka muud kinodes eriti vaadata. Seega kinno ja hiljem arvustama. Hea meelega loeks ka teie arvamusi. ”

“Robotid on seal ägedad, üsna huvitavad tegelased nii välimuselt kui sisemuselt. Aga inimesed ei ole seal sugugi nii põnevad ja head näitlejad :) Lahe on see, et kohati on pinget küll, aga lõpuks robotid kunagi selle vastu ei eksigi, et inimest ründavad. See on lahe, sest seda ju ootad kogu aeg, et nad kurjaks läheks.
Kõige nõrgem on aga stsenaarium. Mingid täiesti rändom ja imelikud asjad hjuhtuvad, millel pole vähimatki selgitust, ega ka pointi.”