PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

49. Concrete Night (2013)
Pirjo Honkasalo

Soome ühe tuntuima režissööri Pirjo Honkasalo film „Betooniöö” jutustab mustvalge esteetilise pildiga ajatu loo kahest vennast Helsingi äärelinnas. Vanem vend Ikko veedab viimased 24 tundi enne vanglasse minekut oma 14aastase venna Simoga, andes talle võikaid õpetusi eluks. „Löö naist, sest ta naudib seda, kuid löö meest ainult siis, kui sa tõesti pead.” Vaataja upub peagi klaustrofoobilisse pilti, olles lummatud ootamatutest võttekohtadest Helsingi piirkonnas ja leiab end peagi kaasa mõtlemas, mis on see, mida me ise järgmistele põlvedele õpetussõnadena edasi anname ning mis on selle tagajärjed ja mõju. 2013. aasta Soome filmide läbiv teema armastus ja hirm on ka „Betooniöös” tuntav. Film on adaptsioon Pirkko Saisio 1981. aastal ilmunud samanimelisest romaanist. Honkasalo eelnevad autorifilmid (nii mängufilmi kui ka dokumentaalfilmi žanris) on valitud Cannes’i, Veneetsia ning Locarno filmifestivalide programmidesse. „Betooniöö” maailmaesilinastus oli sel sügisel Toronto filmifestivalil meistrite programmi raames. Soovitav filmisõpradele, kes naudivad autorikino, esteetilist pilti ning otsivad võimalust loosse kaduda ja iseendas vastuseid leida. Filmis lööb kaasa ka meie Juhan Ulfsak. Helen Vinogradov

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

50. Dallas Buyers Club (2013)
Jean-Marc Vallée

1986. aastal oli AIDSi kriis mõistetamatu õud, mis viis kaasa ohvrid, hirmutas ühiskonda ning ajas segadusse arste, kes ravi otsisid. Texases elas Ron Woodroof aidsi kartmata. Ta ei teadnudki sellest. Kui see joodikust ropu suuga heteroseksuaalne naistemees HIVi nakatus, oli ta reaktsioon instinktiivne: Jama! „Elujanu” räägib tema loo. Kui Woodroofile (Matthew McConaughey) öeldakse, et tal on jäänud elada vaid 30 päeva, palub ta arstil (Jennifer Garner) anda endale eksperimentaalset ravimit AZTd. Kuna Woodroof keeldub kliinilises uuringus osalemast, varastab ta ravimi ja võtab esimese doosi koos õlle ning kokaiinilaksuga. Kui tal AZT tõttu paha hakkab, otsib Woodroof alternatiivset ravi. Reeglitest mitte kunagi kinni pidades toob Woodroof ametlikult heakskiitmata ravimeid üle Mehhiko piiri. „Režissöör Jean-Marc Vallée astub filmiga „Elujanu” sammu edasi edukatest filmidest „C.R.A.Z.Y.” ning „Noor Victoria”. See on karm portree juhuslikust aktivistist, homofoobist, kes õpib geidega, kelle haigus ta ellu toob, koostööd tegema, neid hindama ja isegi armastama. Matthew McConaughey rollisooritus Woodroofina on ennenägematu. Esimesena märkate ta šokeerivat kaalukaotust, kuid meelde jäävad ta ennasttäis iseloom ja metsik Texase huumor.” Cameron Bailey, Toronto FF

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

51. Daniel and Ana (2009)
Michel Franco

Daniel ja Ana on vend ja õde ning parimad sõbrad. Mõlema elus on tähtis aeg ning nad on piisavalt enesekindlad, et teineteist aidata. Ana on abiellumas, Daniel teismeline, kes avastab enda isiklikku ja seksuaalset identiteeti. Harmoonia puruneb, kui nad röövitakse ja neid sunnitakse tegema midagi ootamatut, et vabaks saada. Nad seisavad kogemuste ees, mis muudavad nende elu igaveseks. Miski pole enam sama – ei nende suhe, pulmaplaanid ega perekondlik rutiin.

Olles samal ajal triller ning draama, on „Daniel ja Ana” vastuoluline film, mis kajastab ebakõlbelisi teemasid, mis ei esine ainult Mehhikos. Film ei väldi vägivalda (ettevaatust, esineb häirivaid stseene), kuid keskendub selle tagajärgedele.

Olge valmis, see film mõjub tõenäoliselt ka teile.

Režissöör Michel Franco saabus kinomaailma selle šokeeriva filmiga, mis väidetavalt põhineb tõestisündinud lool, mille rääkis talle üks psühholoog. Filmi poleemiline esilinastus toimus Cannes’is (Quinzaine des Réalisateurs, 2009). Kolm aastat hiljem võitis režissöör Un certain regard auhinna suurepärase filmi eest „Pärast Luciat” koolivägivallast (PÖFF 2012). Mõlemad filmid on rasked, sisaldavad häirivaid stseene ja pole igale maitsele. Nende väärtus seisneb aga vägivalla ja stressi erinevate tasemete kajastamises ning režissöör kinnitab oma mainet karmikäelise filmitegijana, kelle suhtes tasub silmad lahti hoida.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

52. Dear Emma, Sweet Böbe (1992)
Istvan Szabo

Pärast mitut suure eelarvega tehtud koostööfilmi eri maades pöördub Istvan Szabó filmiga „Armas Emma, kallis Böbe“ tagasi koduse Ungari teema juurde.

Film on teostuselt üsna odav, sündmused leiavad aset põhiliselt loomulikus keskkonnas, puuduvad suurejoonelised paviljonivõtted. Nii lavastas ta oma esimesed filmid 1960ndate teisel poolel. Jäädvustatakse ajaloolise murrangu seisundit, sotsialistlik süsteem on kokku varisenud ning demokraatia asendamas vana käsukorda. Kujutades kooli kui üht ühiskonna keskset institutsiooni, annab režissöör veenva pildi muudatusprotsessi valulisusest. Peategelastest kaht noort vene keele õpetajat enam ei vajata, sest seda ainet koolis nüüd ei õpetata, ning nad tulevad maalt linna ja joobuvad vabadustundest. Moekas uus elulaad haarab nad endasse, sinna juurde kuuluvad välismaalastest juhututtavad, valuutaga hangeldamine, prostitutsioon ja muud piiranguteta ühiskonna ahvatlused.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

53. Detective Downs (2013)
Bård Breien

Kui te pole nn festivalifilmide huviline, aga PÖFFist tahaks sellegi poolest osa saada, siis tuleks vaatama minna „Downist detektiivi”. Kui teile ka veel krimifilmid meeldivad, siis on see linalugu ainuõige valik.

Vaataja häälestavad õigele lainele juba algustiitrid. Kohe saab selgeks, et linal rullub lahti stiilipuhas detektiivifilm, oma väikeste kiiksudega, aga sellegi poolest äärmiselt väljapeetud. Robert Bogerud on tõenäoliselt kõige khuulim detektiiv. Ta on vähemalt sama stiilne kui Humphrey Bogart, aga palju erilisem. Tal on mantel ja kaabu, Downi sündroom ning täiesti oma meetod. Ainuke probleem on selles, et lahendamist vajavat müsteeriumit ei õnnestu detektiivil kusagilt leida. „Vahel olen allaandmise äärel, aga seda ma ei suuda. Mul oleks vaid ühte juhtumit vaja. Päris müsteeriumit. Siis saaksin kõigile näidata,” mõtleb Robert plaskut kummutades. Keegi ei võta teda tõsiselt, isegi ta isa mitte. Kuid siis saabub Olav Starri, uisukuninga abikaasa ja teatab, et tema mees on kadunud ning palkab Robert Bogerudi juhtumit lahendama. Detektiiv asub tegutsema.

Põhjamaade filmitegijad on end krimilugudega korduvalt tõestanud. Naelapea pihta lüüakse selgi korral. Lisaks on filmis sooja huumorit ja meeldetuletamist väärivaid tõdesid. Luban, et väljute kinost rahulolevana, tõenäoliselt naeratades ja helges meeleolus, uskudes (kas või korrakski), et elus on kõik võimalik, kui vaid piisavalt tahta.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

54. Ecstasy of the Angels (1972)
Kôji Wakamatsu

Aastaaegade ning nädalapäevade varjunime taha peituv noorte revolutsiooniliste radikaalide grupp saab ülesandeks sisse murda USA sõjaväebaasi lõhkeainelattu, et sealt võimu kõigutavate pommiplahvatuste jaoks käsigranaate varastada. Kuid kui mustade päikeseprillide ning stiilse väljanägemise taha varjuv napisõnaline rühmituse liider Oktoober saab tulevahetuses vigastada, jäädes pimedaks, on salapärase ning Aastaks kutsutava liidri käsul aeg tuua esiplaanile järgmine seltskond võitlushimulisi noori veelgi radikaalsemaid ning karmimaid võtteid kasutava Veebruari juhtimisel. Isehakanud revolutsionääride killustunud fraktsioonide vahel puhkeb aina absurdsemaid ning psühhedeelsemaid mõõtmeid võttev võimuvõitlus, kus mõjutusvahenditena sobivad ühtmoodi seks ja vägivald. Wakamatsu tuntuimaid ning vaieldamatult kinoklassikasse kuuluv ühtaegu mustvalge ja värviline „Inglite ekstaas” on abstraktse huumoriga vürtsitatud ülistiilne kombinatsioon 1970ndate revolutsioonilisest ideoloogiast, pinku eiga softcore erootikafilmist ning ajastu hõngu kinnistavast agitatsioonilaulude ning free jazz’i hullutavast heliribast.

Jaapani filmiloo ehk ühe olulisema filmistuudiole Art Theater Guild (ATG) valminuna ning hiljem revolutsiooniliste sidemete tõttu eksiili läinud stsenaristi Masao Adachi käsikirjale tuginev „Inglite ekstaas” sisaldab ühtmoodi viiteid 19. sajandi Prantsuse revolutsioonile, Venemaa 1917. aasta veebruari- ning oktoobrisündmustele ning Wakamatsut ning Adachit inspireeritud Palestiina vabastusliikumisele.

Sten Saluveer