PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

175. A Touch of Sin (2013)
Zhangke Jia

Tänavuse Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammi film „Patu puudutus”, mis parima stsenaariumi auhinna võitis, on visuaalselt paeluv ning põnev kommentaar tänapäeva Hiina elule.

Lavastaja Jia Zhang-ke, kes juba tuntud oma oskuse tõttu olla filmitegijana 21. sajandi Hiina elu kroonik, pöörab uue – poeetilisema ning samas nüüdisaegse külje – oma seitsmendas mängufilmis „Patu puudutus” tänapäeva Hiina probleemidele, mille hulgast kerkib esile eriti vahe rikaste ning vaeste vahel. Alguses on keeruline hoomata, mis ühendab läbi filmi kulgevat nelja karakterit – Jia kauaaegse muusa Zhao Tao mängitud sauna administraatorit Xiao Yu’id, söekaevanduse suurfirma töölist Dahaid (Jiang Wu), mootorrattur Zhou San’i (Wang Baoqiang) ning noort liinitöötajat Xiao Hui (Luo Lanshan) – kes kõik jõuavad oma lugudega samasse punkti. Punkti, mis praegust Hiinat hästi iseloomustab – viimane piisk langeb karikasse.

Tänu Jia ihuoperaatori Yu Lik-wai oskusele portreteerida nii detaili, tehaseid täis maastikku kui ka hingematvat loodust, jooksevad neli lugu kokku nii atraktiivses pildis kui ka hästi jutustatud loos, olles huvitava alltekstiga Hiina tänapäeva osas ja lahates patu tegemise põhjuseid. Kindlasti üks pärl meie valitud teoste programmis.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

176. Bastards (2013)
Claire Denis

Tänapäeva ühe huvitavama ja eristuvama käekirjaga ning püsivalt läbi aastate suurematel filmifestivalidel nomineeritud režissöör Claire Denis’ värskeim film toob vaatajate ette kapimaniakkide räpase loo, mille keskmes on Marco, keskealine heas vormis laevakapten, kes peab ootamatult jätma oma töö ning sõitma tagasi koju oma õe Sandra juurde, kellest ta on senimaani püüdnud eemale hoida. Sandra elu on ootamatult sattunud järsu langusega allakäigutrepile: tema mees sooritas enesetapu ning tütar on pärast seksuaalvahekordi sattunud haiglasse. Selle kõige taga näeb Sandra mõjuvõimsa ja nurjatu ärimehe Edouard Laporte’i kätt, kellega samasse kortermajja Marco nüüd elama asub...

Selle pimedates toonides avalduva loo lõppvaatuseks keritakse pinged haripunkti, kui selgub, et õe elu rööbastele seadmine maksab palju rohkem kui vaid hunnik raha.

Saanud inspiratsiooni Jaapani režissööri Akira Kurasawa 1950.–1960. aastate filmidest ning William Faulkneri romaanist „Pühamu” (Sanctuary), on Claire Denis’ loonud rikutud eludest võimsa ja segadusttekitava linateose, mis päris kindlasti kedagi külmaks ei jäta. Kõige vähem neid, kes eelistavad pehmemaid filme.

Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

177. Jealousy (2013)
Philippe Garrel

See on naturalistlik etüüd armastusest, vastutusest ja erinevatest lõppudest, mis juhatavad sisse vaid uusi algusi. Armukadeduse temaatika on kui terav vürts, mille doseerimisega on Philippe Garrel oma uues filmis olnud ülimalt hoolikas ja nii mõjub see pigem peene alatoonina.

Armukadedust ei ole kujutatud purustava jõuna, vaid pigem mõrumagusa torkena, mis aimab tähelepanu jagamist kellegi kolmandaga. Kergelt ja hajusalt koondatud tundepildid vaatlevad kahe näitleja vahelist armastust neid ümbritsevate inimsuhete taustal. Ehkki Louis Garreli mängitud tegelaskuju võimaldab paralleelide tõmbamist noore Wertheriga, on tähelepanuväärne just Anna Mouglalise nüansseeritud ja võrgutav rollisooritus, milles avaneb filmis portreteeritud tunnete mitmetasandilisus ja sügavus. Vanameister Willy Kuranti siilselt mustvalge pildikeel tõstab esile kõige olulisema – tegelaskujude keeruka siseelu. Nii saab film oma mõjuva (tunde)värvingu vaid näitlejate ilmetelt ja žestidelt, kaldumata kordagi groteski või liialdustesse.

Kõrbe hea tava kohaselt on igaühele ettenähtud kolm külalislahket päeva, mille möödudes tuleb teelisel jälle edasi liikuda. See kirjutamata seadus võtab tabavalt kokku filmi sõnumi – olgugi õnn üürike, ei tähenda selle möödumine tegelikult veel lõppu. Elu läheb oma kergetes ja lihtsates toonides ikka edasi.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

178. Enough Said (2013)
Nicole Holofcener

Nüüd, mil James „Tony Soprano” Gandolfini on meie seast juba kuid lahkunud, saame osa ühest tema viimasest rollist inimsuhteid lahkavas sümpaatses linaloos „Aitab jutust”, millega ta demonstreerib, kui paljuks enamaks oli ta näitlejana võimeline kui talle surematuse kinkinud maffiabossi osatäitmine „Sopranodes”. Lahutatud Eva (Julia Louis-Dreyfus) naudib keerulistest inimsuhetest priid elu, teenib elatist massöörina ja kardab lähenevat päeva, mil tema kallis tütar kaugel teises linnas ülikooliõpinguid alustab. Siis aga kohtub ta lahutatud, muheda, veidi kohmaka ning hea huumorimeelega Albertiga (James Gandolfini), kes samuti seisab silmitsi teadmisega, et tema tütar peatselt pesast välja lendab. Romanss nende kahe toreda inimese vahel puhkeb kiiresti õide ja arvestades tema eraellu hiljuti saabunud õnne on Eval isegi naljakas kuulata, kuidas tema poeedist klient Marianne (Catherine Keener) igal võimalusel oma endist abikaasat taga kirub ja sarjab. Eva meeleolu muutub aga kiiresti, kui kogemata saab selgeks tõsiasi, et Marianne’i poolt alatasa maapõhja tallatav eksmees ei ole keegi muu kui Albert ... Kas vastselt armunute armastus peab sellele ootamatule takistusele vastu? „Aitab jutust” on teravmeelne ning humoorikas inimsuhete keerukusest pajatav linalugu, mis näitab meile ilmekalt, et armuasjadega jäävad jänni ka inimesed, kellel peaks olema nende jaoks juba piisav kogemustepagas. Timo Diener

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

179. Inside Llewyn Davis (2013)
Ethan Coen, Joel Coen

1961. aastal üritab folkmuusik Llewyn Davis (Oscar Isaac) alustada soolokarjääri, nüüd kui ta üsna edukas duo on lõpetanud. Ilmselgelt oskab Davis kirjutada tundeküllaseid laule, aga raske on vabaneda kaaslaste arvamusest, et endise partneriga kirjutas ta paremini. Lisaks loomeraskustele on tal ka rahaga probleeme ning ta on sunnitud peatuma sõprade sohvadel. Nagu sellest veel vähe oleks, ütleb folkmuusik Jean Berkey (Carey Mulligan) talle, et on rase ja arvab, et lapse isa on Davis – mis pole sugugi hea, kuna Jean on abielus. „Llewyn Davise ballaad” sobib Coeni vendade kaanonisse – kus on filmid „Barton Fink” ja „Tõsine mees” –, keereldes rikkalikult välja töötatud tegelaste ümber, kes leiavad end ristteelt. See film võib mõnikord tunduda muusikalina, aga sarnaneb ka road-movie’ga ja lunastuse otsinguga, jälgides Llewyni püüet artistina edu saavutada. Tehnilisest küljest on film särav, alustades operaator Bruno Delbonneli desatureeritud ajastutruu pildiga ning kunstnik Jess Gonchori 1960ndate New Yorgi hoolika taasloomisega. Samas pole see nostalgiline New York: Coenite terav dialoog ning Llewyni raskuste otsekohene kajastamine ei lase filmil muutuda liiga hubaseks. Mis puutub muusikaesitustesse, siis need on küllaltki tugevad ning Isaac laulab veenvalt ise. Llewyn ei pruugi iial staariks saada, aga see läbimurdesooritus võib Isaacist staari teha. Tim Grierson, Screen International

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

180. Miss Zombie (2013)
Hiroyuki Tanaka

Jaapani kõrgklassi perekonna residentsi saabub postisaadetisega uus koduabiline, kes on pisut … eriline. Nukrameelne, vaikiv ning alandlikult talle määratud töökohustusi vaikimisi täitev ning tasuks antud toidupoolise samavõrd kuulekalt vastu võttev neiu kannab haigust, mis on muutnud ta ühiskonna heidikust zombie’ks. Ikka ja jälle kerkivad tüdrukus esile mälestused eelnevast pärisinimese elust ning teadmata kadunud pisipojast. Ajapikku selgineb tõde, et zombie polegi niivõrd tundetu, kui pealtnäha paistab, vaid pigem tundmatu haiguse käes kannataja.

Hoolimata esialgsest eemaletõukavast suhtumisest ning tüdruku poolt alandlikult talutavast vägivaldsest külaelanike tagakiusamisest, hakkab tööandjate ning neiu vahel tekkima usalduslik suhe, mis üha enam ja enam hakkab segi kiskuma perekonnasuhteid.

„Miss zombie” on ehk tänavuse Jaapani filmiaasta üks enim üllatanud linateostest, segades omavahel lummavaks tervikuks musta komöödia ning peenekoelise draama. Film keerab ühtaegu pea peale tavapärase arusaama zombie’filmist kui õudusžanrist, olles pigem teravmeelne metafoor, mis kirjeldab allutajate ja alluvate, rikkurite ja neid teenivate omavahelisi suhteid. Pärast mitmeaastast pausi režiitooli naasnud Sabu comeback-filmis on kohal kõik režissöörile kuulsust toonud elemendid – stiilne mustvalge pildikeel, nutikas ühiskonnakriitika, peenekoelised näitlejatööd ning loomulikult näpuotsaga sõgedat musta huumorit.

Sten Saluveer