PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

169. Youth (2013)
Tom Shoval

Pealtnäha tavalist Iisraeli pere on tabanud suur rahahäda – võlausaldajad ähvardavad neid korterist välja tõsta. Ema üritab meeleheitlikult lahendusi leida, isa (Moshe Ivgy) aga on käega löönud ja veedab aega sõpradega. Perepoegade, 18aastase Yaki (David Cunio) ja noorema venna Shauli (Eitan Cunio) peas küpseb plaan, kuidas olukorrast välja tulla: Yaki astus just sõjaväkke ja tal on nüüd relv. Vennad röövivad lunaraha küsimiseks rikkast perest pärit tütarlapse Dafna (Gita Amely) ja peidavad ta oma kortermajja. Algselt plaanitud kiire aktsioon kipub aga venima. Nimelt unustasid vennad arvestada, et tüdruku pere peab shabbat’it ega vasta lunarahanõude esitamiseks telefonile. Pealegi on pere harjunud, et tüdruk vahel mõneks ajaks kodust jalga laseb. Nüüd on aga tüdruk keldris, mis Iisraeli majades peaks pakkuma elanikele eelkõige turvalist pelgupaika pommirünnakute eest. Tropp suus, lamab ta räpasel madratsil, ennast täis lasknud ja silmad kinni kleebitud. Ta on lämbumise äärel, peaaegu surmasuus. Kontakti perega aga ei tule. Kõlab justkui aines komöödiaks, aga seda see film kindlasti pole. Film tõstatab täiesti brutaalsel moel ühiskonda puudutavaid probleeme: majanduslikku ebavõrdsust, noorte meeste viha, (emotsionaalset) harimatust ja julmust. Röövimise detailne ja ülimalt otsekohene kujutamine on pealtvaatajale piinav. Oodatult järgneb pidev kartus – kas nad ka tüdruku vägistavad? Paneb mõtlema, millise ühiskonna produktid on poisid, kelle ainus lahendus probleemidele on julmalt käituda. Film võitis peaauhinna stsenaariumi eest Jerusalemma filmifestivalil ning tekitas põhjusega Iisraeli ühiskonnas arutelu ja kahinaid. Kaksikute David Cunio ja Eitan Cunio debüüt on vaatamata filmi masendavale sisule väga hea. Hille Hanso

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

170. Hell (2010)
Luis Estrada

Olles 20 aastat USAs elanud, naaseb Benjamín Garcia kodukülla. Ta on üliõnnelik, aga leiab eest väga erineva koha sellest, mida mäletas: narkootikumid valitsevad, võidutseb džungliseadus ning tavainimeste ainus valik on „koostöö või pea pakule”. Sellegipoolest ei suuda me seda nähes muiet vältida.

2010. aastal, 100 aastat pärast revolutsiooni ning iseseisvuse 200. aastapäeval, tootis Mehhiko tähistamiseks mitu imelist filmi. Mehhiko publiku hulgas oli kõige edukam just see armas komöödia, mis peegeldab narkosõja tegelikku mõju riigi mõnes osas.

Jäädes populaarse kino ning Mehhiko ühiskonna teatud sektorite kõige teravama ja sarkastilisema kriitika vahele, on „Põrgu” väike kalliskivi, mis tõestab farsi mõju popkultuuris, kui kajastatakse rahvuse valupunkte. See on groteskne tragöödia, näidates religioosset sünkretismi narkokultuuris, territooriumi tähtsust ja teatud sektorite passiivsust (ja kaasosalisust), mis näiliselt kaebavad, aga samas säilitavad status quo’d.

Film tõi suure kassatulu, tekitades palju vastuolulisust – kuna kirjeldas irooniliselt kuritegu kui teed eduni ja kujutas püssimehi inimlikult, ning võitis üheksa Arieli (Mehhiko Oscarit) ja palju teisi auhindu.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

171. Morning Star (2013)
Sophie Blondy

Prantsuse naislavastaja Sophie Blondy on filmimaastikul küll aktiivsena olemas olnud juba 1990ndate lõpust, kuid on pigem tuntud teatrilavastajana. Sophie on üle aastate tagasi oma teise täispika mängufilmiga „Ehatäht”, kus peaosades tõeline raskekahurvägi – Denis Lavant ja Iggy Pop.

Tsirkus ning selle asjaosalised on laagri üles pannud mere äärde, üksikute liivadüünide keskele. Mahajäetud, kergelt painajaliku atmosfääriga paigas on meeskonnal endal keeruline, rääkimata publiku leidmisest, ning nende omavahelised suhted muutuvad aina pingelisemaks. Angele, kena tantsijanna, elab Elliotiga (Lavant) – klouniga, keda kummitab tema enda Südametunnistus (Pop). Heroy, tsirkuse omanik, on julm mees, skisofreenik pealekauba, kuid sellest hoolimata ei jää kalgile mehele märkamata kaunis tantsijanna. Heroy püüab lõpuks tsirkuse võlurilt Zephyrilt ning mustlasnaiselt Zohralt abi Angele südame võitmiseks, kuid kas Angele pöörab selja oma armastatud, kurvameelsele klounile?

Kindlasti mitte lihtne film, aga selle filmimaailma kerges kaamoses on midagi teatraalselt ehedat. Ehk on see Iggy Pop, sõitmas väiksel vitstest punutud jalgrattal, pakiraamil Denis Lavant?

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

172. National Security (2012)
Chung Ji-young

Läänemaailma ning ka Eesti teadvusesse jõudis Lõuna-Korea 1988. aasta Souli olümpiamängudega, mis oli justkui verstapost sealt võrsunud majanduslikule ja kultuurilisele imele, tõstes riigi vähem kui aastakümnega maailma tippude hulka. Kuid vaid vähesed välismaalased teavad sellele eelnenud poliitilist võitlust demokraatia eest ning tudengiliikumist, mis läbi mitme ülestõusu ning protestilaine suutis trotsida armeejuhtide ja Korea salateenistuse (KCIA ) režiimi. Näiteks 1980. aasta Gwangju veresaunas hukkasid valitsusväed 168 meeleavaldajat. Aastakümne teiseks pooleks saavutati lõpuks esimesed vabad valimised ning aastakümneid erinevate diktaatorite poolt vaka alla hoitud maa avanes muudatustele.

Juhtrolli demokraatialiikumises mängis ka tuntud tudengiaktivist ning hilisem Kennedy rahupreemia laureaat Kim Geun-tae, kelle Lõuna-Korea salapolitsei 1985. aastal vahistas, süüdistatuna koostöös kommunistidega. Järgnenud 22 päevast Namdongyoungi poliitvanglas räägibki õõvastavalt võimas vangladraama „Riiklik julgeolek”, mis toob vaatajani poliitvangide julma käsitlemise ning kannatused 1980ndate Lõuna-Koreas. Pusani filmifestivalil ühelt poolt tormilise vastuvõtu pälvinud, kuid teisalt ka publikut üdini šokeerinud võimsa draamaga paljastab režissöör Chung Ji-young seni laiemalt teadmata halle laike Korea lähiajaloost, samas raiudes vaatajasse teadmise, kuivõrd julmi võtteid poliitrežiimid siiani üle kogu maailma oma võimu kindlustamiseks kasutavad.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

173. October November (2013)
Götz Spielmann

Staažika ja hinnatud Austria filmilavastaja Götz Spielmanni seitsmes täispikk mängufilm „Oktoober november” räägib tänapäeva inimese peamisest probleemist: kuidas end jagada töö ja kodu vahel iseennast kaotamata ning olla sealjuures õnnelik. Mis teeb õnnelikuks? Töö? Armastus? Perekond? Kuidas seda kõike ühendada? Kuidas elada nii, et pärast poleks kahju mööda lennanud aastatest ja võimalustest midagi muuta? Universaalseid vastuseid annab religioon, kuid ka sealt tuleb neid osata leida. „Oktoober november” ei räägi ainult sellest, ta viitab ka rollidele, mida me elus mängime, millesse oleme sattunud või pandud. Vaataja võib endalt küsida, kuidas tema neid kannab ja milliseid on ta nõus vastu võtma. Sonja on edukas ja kaunis näitlejanna, aga tal pole perekonda, senised suhted on olnud pinnapealsed ja ajutised. Töö lubab talle luksuslikku elamist, aga see on ka kõik. Tema õde Verena on abielus ja kasvatab mehega kooliealist poega ning hoolitseb põdura isa eest, kellele pole enam kaua antud. Seni puudunud sädet arvab Verena leidvat isa ravivas üksikus arstis. Spielmann läheneb rasketele ja elulistele küsimustele delikaatselt, lastes vaatajal ära ja kaasa tunda. Rahulik tempo, lavastust toetav mõtestatud kaameratöö ja näitlejate meisterlikkus toovad esile filmi paigutatud küsimused. „Oktoober november” on intelligentne, karakteripõhine draama sisemiselt küpsele vaatajale, kes otsib kinost ka muud kui meelelahutust. Tõnu Karjatse

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

174. Michael Kohlhaas (2013)
Arnaud des Pallières

Michael Kohlhaas on aus töömees. 16. sajandi Prantsusmaal on tema elu hobusekaupmehena ilus: äri läheb hästi ja tema noor naine lubab talle peatset järelkasvu. Ühe hetkega muutub aga kõik. Tüliküsimus kohaliku lordiga toob kaasa ülekohtu ja hävingu ning Kohlhaas otsustab enda eest välja astuda. Kui kaugele aga on ühel ebaõiglasel ajal nõus minema õiglane mees? Filmi aluseks on Saksa kirjaniku Heinrich von Kleisti lühijutt, mille peategelase protoüüp oli mees nimega Hans Kohlhaas, kes otsustas samuti ülekohtu vastu protesteerida. Kohlhaasi lugu on saanud populaarseks kultuurimüüdiks, 1960. aastate lõpus filmis selle raamatu ainetel loo ka näiteks Volker Schlöndorff. Mads Mikkelsenist on tänu filmidele ja teletööle saanud üks veenvamaid mitte-angloameerika päritolu esinäitlejaid maailmas.„Michael Kohlhaasis” on selle põhjused suurepäraselt näha. Järjekordses vaimustavas rollis muudab Mikkelsen oma võitluse meie kõigi võitluseks, samas jäädes kahtlevaks oma meetodite eetilisuse küsimuses. Siin filmis ei sega Mikkelseni ka tõsiasi, et dialoog on prantsuse keeles. Meid ka ei sega. Tristan Priimägi