We Were Children (2012)

97. We Were Children (2012)
Tim Wolochatiuk

Painajalik ellujäämislugu inimkonna „tsiviliseerumisprotsessi“ tumedatest peatükkidest Kanadas, kus terve 20. sajandi vältel eraldati integreerimise ettekäändel indiaanlaste lapsi kristlikesse internaatkoolidesse. Vägivaldse identiteetide hävitamise kõrval pidid lapsed tihti taluma ka süsteemset füüsilist ja seksuaalset ahistamist ning olid kooli lõppedes suurte kohanemisraskustega. Film kõrvutab ellujäänute tunnistusi lavastatud kaadritega, mis annavad šokeerivalt aimu usu ja tsivilisatsiooni nimel korda saadetud barbaarsustest.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Gloria (2013)

98. Gloria (2013)
Sebastián Lelio

Lelio neljas täispikk mängufilm „Gloria” on vahetu ja otsekohene teos, mis annab tundliku draama edasi ilma kavalate kaameratrikkide ja visuaalsete ilustusteta ning äratab oma peategelase vastu ehedat poolehoidu. Gloria (García) käib meelsamini vallaliste pidudel kui kükitab üksi oma väikeses Santiago korteris. Ühel säärasel peol tutvub ta endise mereväeohvitseri Rudolfoga (Sergio Hernández), kes on temast seitse aastat vanem ja äsja lahutatud. Gloria näeb juba vaimusilmas püsivat armusuhet, ent Rudolfo entusiasmist hoolimata kipuvad nende armuõnne varjutama viimase eksabikaasa ja kaks täiskasvanud tütart. Gloria on elus sattunud napsitamise ja purunenud peresuhete nõiaringis. Ta jumaldab oma täiskasvanud poega ja tütart ning kuigi nende vahel valitsevad veel teatud pinged, on Gloria peresuhted lausa roosilised võrreldes Rudolfo olukorraga – tema eksnaine ja täiskasvanud tütred elavad kõik koos, nad ei tööta ning sõltuvad nii ööl kui ka päeval üksnes mehe rahast, nõust ja hingesoojusest. Film puudutab Tšiilis tänapäeval valitsevat poliitilist olukorda, kuid sisimas kajastab see lihtsalt ühe naise lugu. Paulina García on Gloria rollis võrratu – ta portreteerib väga ehedalt keskealist hingehaavadega naist, kes otsib lihtsalt armastust. Selles on tõelist vaimukust ja liigutust, kui tema hingejõud lõpuks võidule jõuab. Mark Adams, Screen International


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Home (2013)

99. Home (2013)
Maximilian Hult

Maximilian Hulti režissööridebüüt „Kodu” on lihtne ja rõõmsameelne lugu introvertsest ja antisotsiaalsest hilistes 20ndates Loust, kes saab ühel päeval teada, et vanaisa Yngve, kelle olemasolu Lou ema oli varjanud, on äsja surnud ja et tal on teisel pool Rootsit vanaema Frida.

Lou sõidab endalegi ootamatult oma võhivõõra vanaemaga kohtuma ja otsustab mõneks ajaks Frida juurde jääda. Frida on aga täielik Lou ja Lou ema vastand – ta on heasüdamlik, avatud ja rõõmsameelne. Algabki lugu Fridast, kes salaja leinab oma elu armastust, Loust, kes ei ole kunagi tundnud end osana perekonnast ega oska avatuse ja rõõmsameelsusega midagi peale hakata ja 10aastasest naabripoisist Tomist, keda koolis kiusatakse ja kes otsib oma päris õiget oskust elus. Loomulikult ilmub peagi välja ka ilus noormees, kes veidrikust Lousse armub.

Helen Vinogradov


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
The Golden Dream (2013)

100. The Golden Dream (2013)
Diego Quemada-Díez

Ühe alahinnatuima mängufilmidebüüdi tegi Cannes’is sel aastal eelkõige suurepärase operaatorina maailma filmitööstuses kanda kinnitanud Diego Quemada-Díez oma linateosega „Kuldne puur”, millega ta otsustas astuda kohe poliitilisele konnasilmale – lahendamata migratsiooniküsimusele Mehhiko ja USA piiril. Sarnaselt eestlastega köidab põhjapoolse piiri taha jääv arenenud naaberriik oma kõikehõlmava heaolu ja parema elujärjega ka mehhiklasi.

Linateos keskendubki sihikindlatele teismelistele, kes otsustavad kodumaalt põgeneda ja leida oma närusele elule tröösti USAs. Ühes sadade teiste emigrantidega sõidetakse kaubarongi tsisternide ja konteinerite otsas läbi kogu Mehhiko, seda saadavad pidevad migratsioonipolitsei ja inimkaubitsejate haarangud ning vägivald, mida keegi neist eales oodatagi ei osanud. Päris kindlasti ei osanud keegi neist oodata, et see kõik lõpeb nii, nagu lõpeb.

See omamoodi roadmovie-stiilis film on raputav, ülimalt kaasakiskuv ja mõtlemapanev lugu sõprusest ja armastusest, vaprusest ja kaotusvalust, aga ka riskidest ja rüütellikkusest.

Timo Treit


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Nebraska (2013)

101. Nebraska (2013)
Alexander Payne

Varemgi PÖFFil oma filmidega publikut meeldivalt üllatanud Alexander Payne („Külili”, 2004) mõistab hästi elu olulisi asju ja pereväärtusi ning toob need vaatajateni täpselt sellises garneeringus, et publik lihtsalt peab filmile kaasa elama. Tänavu Cannes’i festivali võistlusprogrammis osalenud ja sealt parima meesnäitleja auhinnaga koju läinud soe komöödia „Nebraska” on hoolimata mustvalgest stilistikast värvikam kui kümned värvifilmid kokku. Veterannäitleja Bruce Dern, keda kinosõber mäletab võib-olla Tarantino hiljutisest vere-eeposest „Vabastatud Django”, kehastab linateoses Woodyt, vähehaaval dementseks jäävat vanameest, kelle kinnisideeks on oma kodust Montanast sõita praktiliselt USA teise otsa Nebraskasse, et võtta välja väga ammu väidetavalt võidetud auhind, miljon dollarit. Kuigi pere tahab teda vanadekodusse panna, ei nõustu Woody sellega ja sunnib oma poega Davidit (Will Forte) endaga kaasa tulema ... Payne’i mitme filmi operaatori Phedon Papamichaeli meeldejääv kaameratöö ning mitte ülemäära sentimetaalsusesse laskuv armas draamakomöödia sobib igas eas vaatajale, kes soovib mõista endast nooremate või vanemate inimeste tahtmisi teha midagi sellist, mis jääks meelde terveks eluks. Lisaks professionaalsetele näitlejatele lööb „Nebraskas” kaasa ka terve punt mittekutselisi näitlejaid, kes teevad oma tööd suure mõnuga. Helmut Jänes


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Great Beauty (2013)

102. The Great Beauty (2013)
Paolo Sorrentino

Mürtsub trumm ja pillid hüüavad. Rooma kesklinna hiiglaslikus katusekorteris käib metsik pidu kogu öö, sest Jep Gambardella (Toni Servillo) saab täna 65aastaseks. Sisalikulaadsest graatsiliselt salvavast Jepist on saanud Rooma dekadentsi sümbol. Jesuiitide ja di Medicite traditsioone järgides teab ta inimeste eludest rohkem kui vaja oleks ning naudib oma mõjuvõimu Roomas igapäevaselt nagu antiikse marmordžungli täieõiguslik valitseja. Ometi on see sünnipäev tema elus märgiline ja äkiline silmitsiseismine surelikkusega paiskab Jepi (ja meid koos temaga) unenäolisele ringreisile läbi Rooma oleviku ja mineviku, läbi Jepi mälestuste, ihade ja purunenud unistuste.

„Kohutav ilu” on liiga aristokraatlik, et mingist narratiivsest struktuurist viitsida kinni pidada. Ta pakub selle asemel kirevat seiklusreisi, mis lõikab ajast ja ruumist galantselt läbi nagu Parma singist. Kes on Felliniga sina peal, see teab, kuidas vahel tuleb end lihtsalt ekraani meelevalda usaldada. Kui aga Fellini kujutas Roomat armastusega, siis Paolo Sorrentino jaoks on kuldse pealispinna all kihtide kaupa ladestunud erinevate ajastute kõdu. See film on ühtaegu nii ood kui ka eleegia Roomale.

Paolo Sorrentino sai tänavu 43 aastat vanaks ja tegi oma karjääri parima filmi. Ehk kangutab teda mõte surelikkusest nagu Jepi? Ehk tuleb igaühele abiks, kui vikatimehe riidesahin meile meie aega ja kohta vahel meelde tuletab?

Tristan Priimägi


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne: