PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

85. The Geographer Drank His Globe Away (2013)
Alexandr Veledinskiy

Aleksei Ivanovi samanimelise jutustuse põhjal valminud filmi A ja O on meeldejääv, rohkelt samastumisvõimalusi pakkuv karakter, n-ö tänapäeva kangelane. Viktor Služkin, kellele puhub hinge sisse vene kino staar Konstantin Habenski, on endine ülikooli õppejõud, kes pere ülalpidamiseks hakkas geograafiaõpetajaks. See pole dramaatiline lugu tänapäeva Venemaa sotsiaalsest ebaõiglusest – Vitja on harukordne kooslus luuserist, intelligendist, joodikust ja naisi võluvast romantikust. Ta on suure empaatiavõimega siiras inimene, ühiskonnaga mittehaakuv valge vares. Ta satub pidevalt armukolmnurkadesse, elab koos oma endise tudengiga ning taoline suhe oma õpilasega ei jää talle viimaseks. Koolis on tal ühest küljest Permi 9. klassi rüblikute ees kohtlase joodiku maine, teisalt loob ta otsekohesusega nendega hoopis mõjuvama suhte. Õpilaste pealekäimisel viib ta nad kevadisele parvematkale kärestikulisele Siberi jõele. Kohe alguses joob ta ennast täis, järgnevad dramaatilised sündmused keset metsikut taigat, mis kompavad tema inimväärikuse ja iseendaks olemise piire. Vitja – segu vürst Mõškinist ja „Õnne 13” Ülost – jääb oma vahetu inimlikkusega vaataja jaoks kütkestavaks mõistatuseks. Käesoleva aasta üks menukamaid tragikomöödiaid pälvis Vene Filmide Festivalil Kinotavr grand prix.

Filipp Kruusvall

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

86. The Past (2013)
Asghar Farhadi

Praeguse Iraani kino meistrina on pärast Oscari võitu oma viimase filmiga „Lahkuminek” lavastaja Asghar Fahradi tagasi oma uue, Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis osalenud teosega „Möödanik”.

Pariisi saabub üle nelja aasta Iraanist pärit Ahmad (Ali Mosaffa, mullu PÖFFil linastunud filmi „Viimane trepiaste” peaosaline) – mees, kes tuleb linna selleks, et lõpuni viia lahutus oma kohe endiseks naiseks saava abikaasaga ning näha oma tütreid pärast pikka lahusolekut. Tema üllatuseks on naine uues suhtes araablasest mehe Samiriga (Tahar Rahim), kellel on omakorda poeg ning kelle enda naine on koomas. Ahmadi vanem tütar ei saa juba pikemat aega oma emaga läbi ning kõikide olukord on keeruliseks muutunud, sest lapsed ei kiida heaks ema uut suhet Samiriga ning üsna pea saab Ahmad aru, et temalt oodatakse kõige korda ajamist.

Kui selline sisukokkuvõte kõlaks muidu üsna tüüpilisena, siis sellise lavastaja puhul nagu seda on Asghar Fahradi, seda öelda ei saa, vastupidi – tegu on tõeliselt tugeva draamaga ja kaunilt üles ehitatud teemapüstitustega filmis, mis räägib lahkuminekust kahe inimese vahel ning nendest inimestest, keda kõiki see puudutab, kuid kellest keegi, oskamata päriselt minevikule otsa vaadata, ei saa oma eluga edasi minna.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

87. Atanarjuat: The Fast Runner (2001)
Zacharias Kunuk

Pealiku poeg, inuiti noormees Oki, on lapsepõlvest saati kihlatud Atuatiga. Kuid juba noore neiuna on Atuatis tekkinud tunded teise poisi, Atanarjuati (Välejalg) vastu. Oki esitab Atanarjuatile väljakutse, kuid viimane võidab Oki ja saab Atuati endale. Aastaid hiljem sünnib Atanarjuatile ja ilusale Atuatile laps. Oki ründab Atanarjuati ja tema venda nende telgis, torgates venna surnuks, kuid Atanarjuatil õnnestub põgenema pääseda. Ta jookseb elu eest alasti mitu tundi üle külmunud mere, kuni lõpuks nõrkenult kokku kukub. Vana abielupaar leiab Atanarjuati ja turgutab ta taas elule. Samal ajal arvavad Oki ja tema mehed, et Atanarjuati tapmine õnnestus.

Esimene inuitikeelne film on vändatud Kanada Arktikas Baffini saarel ning võttegrupp koosnes peaaegu ainult inuittidest. „Atanarjuat (Välejalg)” on ilmselt üks viimase kümnendi edukamaid Kanada mängufilme, võites olulisi auhindu mitmelt mainekalt festivalilt.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

88. Winny Puhh: the weirdest band in the world (2013)
Jaan Laugamõts

Kui seni on moemaailma lavadelt Eestile kuulsust toonud vaid kaunid naismodellid, siis nüüd on sama tugev trump lauale lüüa ka meestel. Siiski ei astunud nad catwalk’ile kui hinnatud mannekeenid, vaid hoopis eriskummalise muusika ja veelgi kummalisema välimusega bändiliikmed. Juba 20 aastat tegutsenud kollektiiv Winny Puhh ei esindanud küll Eestit sel aastal Eurovisionil, kuid nad kogusid kõvasti enam kuulsust hullumeelse show’ga tuntud moedisaineri Rick Owensi uue kollektsiooni esitlusel Pariisis.

Kui üldse peab filme kuidagi lahterdama, siis on filmi „Winny Puhh: Maailma veidraim bänd” esmane kategooria siiski muusikadokumentaal. Kuid linateos sobib võrdselt hästi ka moefilmide hulka, kuna ilmselt ei ole ühtegi teist kollektiivi Eestis, kus muusikute välimus (ja lava-show) nii olulisel kohal oleks. Lisaks muusikale endale muidugi. Ning loomulikult kerkis Winny Puhh (moe)maailma huviorbiiti ja lõputusse ovatsioonidetulva tänu Owensi moe-show’le.

Ükski kallihinnaline mainekampaania ei too Eestile nii palju kuulsust kui need säravad kohalikud tähed, kes lihtsalt maailma lähevad ja oma asja suurepäraselt ära teevad. Rick Owensi enda kommentaar pani i-le täpi: “Nad on Eestist pärit ja nad on üliägedad, kas pole?” Meie õnneks tehti üliägeda bändi üliägedast saavutusest ka üliäge film.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

89. Stray Dogs (2013)
Ming-liang Tsai

„Ma olen kinost väsinud,” teatas Tsai Ming-liang enne filmi Veneetsia esilinastust toimunud pressikonverentsil. Tõepoolest, tema viimane film „Kodutud koerad” on pigem kosmilise päritoluga ja paneb proovile nii kogenud filmivaataja kui ka kõikenäinud filmitegija. Sõnatu realismi võtmes komponeeritud film tegeleb äärmiselt tõsiselt ühiskonna äärealadel eksleva perekonna meeleheitlike emaotsingutega, osundades valusalt n-ö nähtamatule inimklassile, nende lubamatult kehvale eksistentsile ja isolatsioonile. Karm teema on edasi antud karge pildi ja heliga, mille veatus ründab ja lummab üheaegselt – toolile naelutatuna jälgib vaataja pingsalt pisara voolamist, olles veendunud, et selle liikumine on ka kuulda. Selles filmis ei ole ühtegi tähenduseta kaadrit, iga pilt tekitab tundeid ja režissöör annab vaatajale aja ning võimaluse nendel tunnetel tekkida. Kasutagem võimalust ja mingem sellele meditatiivsele reisile. Naasta pole vaja, võib kohe edasi minna – puhtama ja mõistvama inimesena. Väidetavalt on „Kodutud koerad” Aasia tänapäevase kino ühe huvitavama ja olulisema režissööri Tsai Ming-liangi viimane linateos. Kahju, sest väga tahaks teada, kuhu lavastaja pärast sellist kinematograafilist imet liiguks. Tiina Savi

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

90. The Enemy Within (2013)
Yorgos Tsemperopoulos

Pärast 12 aastat on kreeka režissöör Yorgos Tsemperopoulos kinos tagasi. Tema viies mängufilm „Vaenlaste seas” toob vaataja ette pildi kriisist sakutatud Kreekast, kus kõik püüavad kuidagi pinnale jääda. Selleks kasutatavad vahendid on erinevaid: kes on kodune, kes käib tööl ja kes vargil.

Filmi peategelane Kostas Stasinos on keskealine lillepoe omanik, kes elab Ateenas pikkade aastatega üles ehitatud väikekodanlikku pereelu koos naise ja kahe puberteediealise lapsega. Ühel päeval lüüakse sellesse taiesesse sügav mõra, kui majja tungib kamp vargaid, kes tassivad elamisest minema vähegi läikiva vara ja vägistavad tagatipuks ka peretütre. See šokeeriv vahejuhtum lööb hetkega kõverpeeglisse senise rõõmsa meeleolu. Veelgi enam, vägivald sünnitab vägivalda ja peresuhetesse tekkinud haavad kärisevad edaspidi veelgi. Kas neid saab ravida?

„Vaenlase seas” on kontrastne lugu karmist reaalsusest, vägivallast ja seadusetusest tänapäeva Ateenas, mis veel kümne aasta eest oli maapealne paradiis. Fookusesse jääv Kostas Stasinos on seni püüdnud elada teiste ootuste järgi, kuid leiab ootamatult oma tegeliku mina.

Timo Treit