PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

7. Michael H - Profession: Director (2013)
Yves Montmayeur

Austerlane Michael Haneke („Jõhkrad mängud”, „Klaveriõpetaja”, „Valge pael”, „Armastus”) on üks olulisemaid tänapäeva filmilavastajaid. Yves Montmayeur on dokumentalist, kes on viimase kolmeteistkümne aasta jooksul teinud tosinajagu kinoteemalist aimefilmi. Nende kohtumise tagajärjel sündis see sissevaade suure režissööri loomingu- ja mõttemaailma.

Isiklikku elu ja muud odavamat kraami siin filmis ei ole – sisutihe dokk keskendub Hanekele üksnes ta filmide kontekstis. Montmayeur annab võrdselt sõna vanameistrile enesele, tema kolleegidele ja ka võtteplatsidel kogunenud materjalile, mille hulgast aimub filmitegemist iseloomustavaid orgaanilisi hetki. Lõpptulemus on portree mehest, kes oma loomingus tahab iga hinna eest tabada reaalsuse vasturääkivusi; olla publikuga läbinisti aus, öeldes ja näidates selle käigus ka väga karme asju. Oma radikaalsete filmidega maailma raputanud Michael Haneke on ka praegu, 71aastaselt täie loomejõu juures. Kuigi ta ütleb, et ei taha oma filme interpreteerida, poetab ta tähelepanelikule vaatajale ometi nii mõnegi saladuse, tõlgendusvõimaluse ja inspiratsiooniannuse. Kohustuslik vaatamine igale kinosõbrale.

Martin Oja

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

8. Big Bad Wolves (2013)
Aharon Keshales, Navot Papushado

Kas sa tead, mis film on Quentin Tarantino arvates selle aasta parim film? Ei? No, olgu – tema arvates on selle aasta parim film „Suure pahad hundid”.

Iisraeli lavastajate-stsenaristide duo Navot Papushado ja Aharon Keshales tõid žanrifilmi Iisraelist maailmakaardile, olles teinud filmi „Marutaud” (2011), mis korraliku slasher’ina mehed ümbermaailmareisile viis. Tänavu on nad tagasi oma uue filmiga, mis ei ole üksnes teine žanrifilm Iisraelist üldse, vaid ka väga mõnusalt pingeline põnevik. Lugu, mis räägib sellest, kuidas parajalt lohakas võmm ning kättemaksuihas pereisa saavad kätte mehe, kes arvatakse olevat sarimõrvar, ei ole ainult hästi ülesehitatud müsteerium, vaid küsib ka midagi väga olulist: „Mida teeksid sina, kui keegi teeks liiga neile, kellest kõige rohkem hoolid?”

Film, mille näitlejatöid võib ainult kiita, mille süžee tõmbab mao krussi koos rünkpilvedena mõjuva atmosfääri ning sellise huumoriga, mis ööstki mustem... No kui juba nii palju head üles lugeda, ei tea, kuidas lausetki lõpetada – „Suured pahad hundid” on üks värske ja põnev vaatamine.

Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

9. Los Olvidados (1950)
Luis Buñuel

On parim hetk heita taas pilk Buñueli unustamatule meistriteosele. Sellest on 10 aastat, kui UNESCO lisas filmi maailma mälu registrisse, tunnustades teose ajaloolist tähtsust. Film jutustab Pedro ja ta kamba äpardustest Mehhiko agulis. Jaibo, kes põgeneb noortevanglast, ühineb tänavalastega. Lisaks nende uitamisele kajastab film puudusttundvate inimeste elu ning seda, kuidas asjaolud võivad viia korruptsiooni ja ebamoraalsuseni. Olles temaatiliselt seotud Buñueli varasema filmiga „Leivata maa” (sotsiaalse realismi analüüs), kirjeldatakse filmi „Unustatud” tihti kui neorealismi (tegevus toimub väljas, amatöörnäitlejad, teemaks töölisklass), kuid võrratud stseenid – näiteks muna viskamine kaamerasse või imeline aegluubis unenägu – paljastavad sürrealistlikke mõjutusi, mis täiendavad energilise loojutustamise poeesiat, luues kaasahaarava, perversse ja häiriva draama. „Unustatud” oli režissööri esimene film, mis saavutas rahvusvahelise edu, ning Buñueli sõnul tähistas see ta karjääri taas õide puhkemist. Paljud filmid räägivad noortest tänavakurjategijatest, näiteks „400 lööki”, „Deprisa Deprisa” või „Viha”. Filmi „Unustatud” peetakse üheks Luis Buñueli tähtteoseks. See võitis 1951. aastal 11 Arieli auhinda ning Mehhiko peab seda üheks oma ajaloo parimaks filmiks. Cannes’is, kus film esilinastus, võitis see parima režissööri auhinna ning paljud peavad seda meistriteoseks.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

10. Maïna (2013)
Michel Poulette

Maïna on innu hõimupealiku tütar, kelle elu muutub täielikult, kui kasuema surivoodil antud lubaduse pidamiseks järgneb neiu võõra hõimu liikmetele, kes on vangistanud tema noorema venna. Langedes aga ise võõraste võimu alla, on Maina sunnitud võtma ette pika teekonna kaugele põhja – inuittide kodukohta – maale, kus ei kasva puid ja millel ei ole värvi. Ometi just see ettearvamatu rännak lubab Maïnal avastada oma tõelise olemuse. See film viib vaatajad maagilise loodusega maastikele, kus maalilised metsad, karged kärestikud ning lummavad lumeväljad ei ole pelgaks kõrvalkommentaariks, vaid neis elavate inimeste pärisosaks. Selliselt ei markeeri Maïna teekond üksi väliste piiride ületamist, vaid näitab ilmekalt sisemiste raamide purustamist, mille hävides on alles võimalik vastu astuda oma saatusele. 18. sajandi metsiku Arktika looduse rüppe viidud kaasahaarav draama põhineb Dominique Demersi romaanil. „Maïna” jätkab inuittide maad ja rahvast tutvustava missiooniga, nagu enne seda on teinud rohkesti auhindu korjanud filmid „Atanarjuat (Välejalg)”, „Knud Rasmusseni päevikud”, „Elu olulised asjad” ja „Enne homset”. Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

11. The Dance of Reality (2013)
Alejandro Jodorowsky

Alejandro Jodorowsky on klassifitseerimatu kirjanik, kes on kirjutanud nii filme, koomikseid, esseid, poeesiat kui ka müstikat ning on psühhomaagia kontseptsiooni leiutaja. Pärast 23aastast eemalolekut filmimaailmast valis ta kauaoodatud tagasitulekufilmi teemaks oma elu (väljamõeldud autobiograafia).

Jodorowsky saavutas kuulsuse väga edukate kultusfilmidega „El Topo” (1970) ja „Püha mägi” (1973). „Tants reaalsusega” avastseenis loeb režissöör ise veidrate assotsiatsioonidega luuletust: raha võrreldakse verega, Kristust Buddhaga jne. Esimesest hetkest on selge, et see, mis muutis ta aastateks keskööfilmide kuningaks, on veel alles.

130 minuti jooksul on aega elust suuremaks seikluseks, rikkalikuks ning veidraks pildikeeleks ning visuaalselt ennekuulmatuks ekstsentrilisuseks. Diktaatorlikult võimas isa, armastatud ooperilauljast ema ning paljud teised saadavad meid reisil Fellinist Todd Brownini, Buñuelist Kusturicani, sürreaalsest nostalgiast B-filmini, unikaalse ja eripärase Jodorowskyni.

Vaataja ainus valik on anda alla, vabastada oma meeled, olla paindlik ning lasta end juhtida selles traagilises, tihti ülimalt meelelahutuslikus, peaaegu joonisfilmilikus mängulises loos. Nauditav sonimine, soniv nauding.

Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

12. Of Horses and Men (2013)
Benedikt Erlingsson

Režissöör Benedikt Erlingsson, Islandi filmifännidele pigem tuntud kui näitleja, on lavastanud oma esimese täispika mängufilmi „Hobustest ja inimestest”, võites sellega tänavu San Sebastiáni filmifestivalil parima uue lavastaja auhinna ning ühtlasi on film ka Islandi Oscari-kandidaat. Film, kus rolle mängib suur osa Islandi näitlejate koorekihist, on omapärase huumoriga maaromanss sellest, kuidas võime leida hobuselikke iseloomujooni inimestes ning vastupidi. Kõik väikese oru elanikud muidugi tunnevad üksteist ning igal on oma uhkuseks enda oma hobune. Kuid nagu väikses külas ikka, on häid ja halbu naabreid ning suhteid igasuguseid ning seda ka naabrite hobuste vahel. Otsese tagajärjega saab nii hobuste kui inimeste suhete osaks ka armastus ja surm. „Hobustest ja inimestest” on värske, dramaatiline ja ometi omal moel naljakas film, mis räägib maal elavate inimeste õnnest ja õnnetusest läbi hobuse vaatepunkti. Maria Reinup