Whitewash (2013)

91. Whitewash (2013)
Emanuel Hoss-Desmarais

Tuisusel talveööl sõidab purjakil sahajuht otsa teel kõndinud mehele. Veendumata selles, millised on kannatanu vigastused, viib ta mehe asulast välja ja lükkab lumehange, ise põgeneb sahaga metsa, kus hange kinni jääb. Hommikul pohmellis ärgates ei kavatsegi ta otsida teed välja, vaid seab end traktorikabiini talvituma. Aegamisi hakkab selguma karmi looduse ja mälestustega vastastikku seatud mehe lugu, mis peaks andma põhjenduse ka ta kummalisele käitumisele. Kuigi tal õnnestub end otsijate eest varjata, ei pääse ta oma „täiuslikku kuritööd” lavastades iseenda sisemisest vanglast. Tema ellujäämismissioon halastamatus looduses muutub ellujäämiseks isiklike painajate keskel. Teise elu kustutamisega tühistab ta vabatahtlikult ka iseenda. Menuka reklaamitegija ning ka seni näitlejana (sh Hollywoodi kassahitt „Päev pärast homset") tuntud Emanuel Hoss-Desmarais’ esimene täispikk mängufilm on mõtliku tempoga, inimese üksindust ja armetust uuriv linatöö, mida võib võtta ka musta huumorina. Autor paneb vaataja kannatuse proovile, jätmata võimalust mingikski preemiaks. Tribeca filmifestivalil pälvis režissöör parima lavastaja auhinna. Tõnu Karjatse


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Nordstrand (2013)

92. Nordstrand (2013)
Florian Eichinger

Vennad Marten (30) ja Volker (27) kohtuvad üle pika aja lapsepõlvekodus, mis asub Põhjamere ääres Nordstrandis. Marteni soov on koos noorema vennaga minna vastu nende emale, kes vabaneb vanglast, kus ta on olnud alates poiste isa surmast. Volker pole emale andestanud, et viimane ei kaitsnud poissi vägivaldse isa eest. Ka Marten kui vanem vend tunneb ennast süüdi selle pärast, mis omal ajal kodus juhtus. Üle kõige soovib ta, et neist kolmest saaks taas perekond. Volker seevastu ei soovi oma perega mingit tegemist teha ning tema ainuke soov on maja maha müüa ja oma eluga edasi minna. Ka venna Marteniga mängib ta kavalat mängu ... Draama „Nordstrand” on filmi „Bergfest” kõrval teine osa perevägivalla triloogiast. „Minu jaoks on tähtis vaikus, peidetud vägivald. Mõnikord on see kannatajat mõjutanud nii, et ta ise ei saa sellest arugi – kuigi see mõjutab tema tervet elu,” on öelnud filmi režissöör Florian Eichinger.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Parents (2013)

93. Parents (2013)
Robert Thalheim

Konrad (41) on kodune ning kasvatab tütreid Käthet (10) ja Emmat (5) ning tema abikaasa Christine (40) töötab anestesioloogina. Kui Konradile pakutakse võimalust taas näidendit lavastada, peab pere senine mudel muutuma. Lahenduseks on lapsehoidja Isabella (18) Argentinast, kes aga esimese tööpäeva õhtul avastab, et on rase. Sel ajal, kui Konrad peab end kehtestama pirtsakale näitetrupile, saab Christine aru, et ei suuda asendada oma abikaasat igapäevaelus ja suhtluses tütardega. Probleemidesse haaratud vanemad saavad aru, et midagi peab muutuma ...


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Inch'Allah (2012)

94. Inch'Allah (2012)
Anaïs Barbeau-Lavalette

Iisraeli-Palestiina olukord on äärmiselt keeruline nagu kõik sügavate juurtega konfliktid. Seda keerulisem on asja mõista kõrvalseisjal. Tavaliselt näeb ta asja mustvalgelt, kas siis palestiinlasi terroristidena või iisraellasi okupeerijaina. Ka film ise on alguses üpriski mustvalge, muutudes järjest enam halli erinevateks varjunditeks ning näidates olukorda mõlemast vaatepunktist. Filmi „Kui Allah tahab” peategelane Chloe töötab palestiinlaste poolel naistekliinikus. Ta elab juutide juures ja ka tema parim sõber Ava on juut, kes täidab oma kodanikukohust sõjaväelasena kontrollpunktis. Südames tunneb Chloe aga suuremat empaatiat palestiinlaste vastu. Omaks ei võta teda üks ega teine, kuigi suhted on mõlemaga sõbralikud. Mida sügavamale olukorda Chloe süüvib, seda keerulisem on tal kumbagi poolt lõpuni mõista, seda vähem mustvalgeks muutub ka ümbritsev elu. Iisraeli-Palestiina konfliktist on tehtud väga palju filme. Kõnealuse loo teeb eriliseks väga hästi tabatud ja kirjeldatud kõrvalseisja positsioon. Meie, kes me selles olukorras ei ela, ei hakka seda kunagi päriselt mõistma. Näeme seda vaid läbi väikese augu, mis on toksitud müütidest laotud müüri. Kõrvalseisjal on seda konflikti ka keeruline, kui mitte võimatu, lahendada. See saab sündida vaid asjaosaliste ja Allahi/Jahve tahtel. Just seda tähendab ka filmi pealkiri. Kaisa Karu


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
Ego

95. Ego
Lisa James-Larsson

Sebastianil on kõik, mida temaealine noor võiks ihaldada: ta on tõusuteel edukas laulja, teda toetab jõukas hoolitsev perekond ning sotsiaalset positsiooni võib pea igal tasandil kirjeldada sõnaga „alfa“. Seda muidugi siis, kui oled sama pinnapealne kui jääkiht hilissügisesel porilombil või keskmine staar kollases meedias. Pärast ootamatut pimedaksjäämist variseb aga Sebastiani egopõhine unelmate maailm kokku. Mia tutuvustab talle teistsuguseid väärtushinnanguid ja sügavamaid tundeid, kuid mis saab siis, kui Sebastian peaks uuesti nägijaks saama?


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne:
I'm the Same, I'm Another (2013)

96. I'm the Same, I'm Another (2013)
Caroline Strubbe

Kriminaalne road-movie, kus loo keskmes on mehe ja väikese tüdruku lugu, mille alguspunkt jäetakse ekraani taha, andes vaid vihjamisi mõista, et see, mis viis mehe ja tüdruku kokku, on kriminaalse taustaga, kus mehe roll pole kaugeltki ehk kõige positiivsem. „Ma olen sama, ma olen teine” on huvitavate võngetega suhtedraama, kus üksikust, tundmatu taustaga kiirteedel kihutajast Szabolcst (Zoltán Miklós Hajdu) saab olude sunnil isa 9aastasele Tessile (Kimke Desart). Omapärane, psühholoogiliselt väga huvitav ohvri ja ilmselt juhuse tahtel kurjategijaks saanud reljeefselt välja joonistatud suhtedraama, mis on täis paljurääkivat vaikust, pilke ja huvitavat kehakeelt kontrapunkteerumas Lääne-Euroopa maastike taustal. Peen ja väga hästi mängitud film sellest, kuidas teatud olukordades ja tingimustes võidakse avastada endas ootamatuid, senitundmatuid allhoovusi. Caroline Strubbe on Barcelonas õppinud belgia-flaami filmilavastaja, kellele „Ma olen sama, ma olen teine” on alles teine film. Strubbe esimest, psühholoogilist draamat „Kadunud inimeste maa” peaks PÖFFi publik mäletama 2009. aasta programmist.


Lisas OliverL 16.11.2013
Pane hinne: