Luukpärad - Arvustus.com arvustused

“Uus Volkswagen Golf GTI kombineerib õnnestunult igapäevaauto ja sportauto põhiväärtused.

Lugegem nendeks väärtusteks vastavalt praktilisuse ja sõidurõõmu. Esimest pakub Golf GTI väikekeskklassi parimate tasemel, teist aga vägagi mitmeplaaniliselt, ühtaegu nii äärmiselt emotsionaalselt, kuid samas kontrollitult. Puuduvad igasugused takistused kasutada seda esmaspäevast reedeni nagu üht pereautot ikka ja nädalavahetusel kihutada ringrajal.

GTI välimus kõneleb selgelt sportlikest ambitsioonidest. Just kõneleb, mitte ei karju. Väike spoiler tagaluugil, suured ja efektsed veljed, kärgvõre jahutusõhku mootoriruumi juhatamas, mõned GTI logod, difuusor taga, tavamudelist madalam vedrustus (ees 22 ja taga 15 mm) annavad kokku komplekti, millisega võivad sõita ka üle 19aastased ilma, et peaksid enda tõsiseltvõetavuse pärast muretsema.

Sisemuses ootavad ees retrohõngulise ruudulise kangaga kaetud sportistmed, elegantses kroomraamistuses nupud-näidikud ning muidugi alaservast sirge rool. Kõik klapib välise olekuga, sportlik, kuid mitte ülearu eputav.

Selgelt loetavaid spido- ja tahhomeetrit täiendab keskekraan, kuhu saab kuvada n-ö tavalisi reisiarvesti näite, kuid ka näiteks mootoriõli temperatuuri. Kiire sõidu harrastajad võivad seda infot vajada. Mõistagi leidub näidikuplokil ka jahutusvedeliku termomeeter.

Praktiliselt poolelt esineb GTI nagu Golf ikka: tagaistmel jagub ruumi piisavalt, pakiruumi saab kah istmete arvelt suurendada. Haakekonksugi võib paigaldada ja sellega tirida kuni 1,4tonnist piduritega haagist.

PLUSSID: sobib nii igapäevasõiduks kui ka spordiks, hästi varustatud, üsna ökonoomne, kiire.
MIINUSED: hind
KOKKUVÕTE: sportlikkus on hästi ühendatud igapäevaselt autolt oodatavate omadustega. Suudab pakkuda nii sportlikku sõidurõõmu kui ka olla asjalikult praktiline.”

“Vahepeal soikunud Fiati müüki Eestis püüab ergutada uuendatud väikeauto Punto Evo, mis tuleb turule uue välisilme, sõitjateruumi ja mootoritega.

2005. aastast toodetud Grande Punto välja vahetanud mudel sai välimuses efektsust juurde eelkõige eestvaates. Kiiljas küljejoon saab alguse eriti madalast ninaosast, mille juures võib tõepoolest näha ühisjooni mõne Maseratiga. Profiilis ja tagaosas on muutused marginaalsed, kuigi auto välispikkusele lisandus mudeliuuendusega 3 cm.

Tubli arenguhüpe on toimunud sõitjateruumis, kus juhti tervitab uus kallihinnalisema ilmega armatuurlaud ja kahetooniline polsterdus. Suuremat osa armatuurlauast katab perforeeritud ilmega plastmaterjal, mis on katsudes mõnusalt pehme. Vähemnäpitavates kohtades kohtab aga endiselt ebameeldivalt jäika plasti, mille koostekvaliteediga ei saa pealegi päris rahule jääda. Näiteks rooli all olev pisilaegas ei tahtnud kuidagi korralikult sulguda, natuke oli lisasurvet vaja. Kui sõitjatele (neljale) ruumi jagub, siis kindalaegas on lausa naeruväärselt väike.

Sõitma asudes suutis Punto Evo siiski positiivselt üllatada. Vedrustus on mugav ja töötab konarustel tasaselt, kerge rool andis ka mõningast tagasisidet ning üleliigseid mürasid juhini ei kostunud.

PLUSSID:
Sise- ja välisdisain, sõidumugavus, hind

MIINUSED:
Käiguvahetused, apsud koostekvaliteedis, diisel pole parim valik

KOKKUVÕTE:
Disainilt ja sõiduomadustelt tore väikeauto, mida veavad diiselversioonis alt ebatäpsed käiguvahetused.
Hinne kokku”

“Selle sajandi Citroënide suureks trumbiks on efektne välisdisain. C3-gi üheks parimaks omaduseks võib nimetada just väliskujustust, paljud on selle ostnud just esmamulje põhjal. Esialgu pakuti C3 vaid viieukselise luukpärana, 2003. aastal lisandus kolmeukeline C3 Pluriel, mida võis osta kinnise, aga ka osaliselt või täielikult eemaldatava katusega kabrioletina.

Sisedisain on samuti moodsalt reibas, palju detaile erineb klassikalistest lahendustest – näiteks spidomeeter juhi ees näitab kiirust elektroonilise numbrina ning tahhomeeter jookseb kaares üle selle. Mahukuselt on kõrge ja munaja kujuga C3 pettumuseks, mitte küll ees-, aga tagaistmel, kus 180 cm pikkuse juhi taga napib jalgadel ruumi. Pakiruum on 305liitrine, istmete seljatugesid saab kahes osas maha kallutada. 2005. aasta lõpus viidi läbi facelift, mille käigus muudeti peamiselt välis- ja sisedetailide kujustust.

C3 üheks suurimaks miinuseks on sõitjateruumi nigel kvaliteet. Kasutatud plastmaterjalid on odavad, klobisevad ja mitte kuigi hoolikalt kokku pandud. Eriti just talvel külma autoga sõites on kõiksugu niginaid-naginaid kosta ning haruldane pole ka, et mõned detailid lihtsalt küljest pudenevad. Laidetud on ka liiga pehmeid ja vormituid esiistmeid. Lekkida võivad erinevad uksetihendid või katuseluuk. Facelift’i-järgsed autod on ses osas paremad.

Ka elektroonika ja elektrivigu on C3-l palju. Purunevad elektriakende lülitid, valetab kütusekoguse näidik või teatab hoiatustuli põhjuseta, et õli on mootorist otsa saanud jne. Sõitjateruumi ventilaator võib töötada vaid neljandal astmel või teha krigisevat häält, viimasel juhul piisab mõnikord selle mootori pukside määrimisest, teinekord aga mootori vahetusest. Reostaadi-mootori probleemid saavad tihti alguse salongiõhufiltri vahetamata jätmisest või eemaldamisest.

C3 turvalisus on see-eest omavanuste väikeautode seas peaaegu parimal võimalikul tasemel – EuroNCAPi avariitestis omistati sellele neli tähte.

PLUSSID:
Ökonoomsed mootorid, disain, turvalisus.

MIINUSED:
Ruumikus tagaistmel, elektroonikaprobleemid.

KOKKUVÕTE:
Ilus ja turvaline linnaauto, ent eelistada võiks võimalikult uusi autosid, mis on töökindluselt paremad”

“Linnaauto Smart on nüüdsest ka Eestis müügil ning Autoleht on selle esimese väljaandena Eesti teedel ka järele proovinud.
Varem Smartiga sõitmata ei osanud mikroautost muud oodata kui midagi Toyota iQ laadset, kuid veelgi väiksemas mõõtkavas. Nimelt on Smart kõige väiksem auto, mida Eestist uuena osta saab: 2,7 meetri pikkusena on see pisi-Toyotast 30 cm lühem ja näiteks tavalisest keskklassi sedaanist kaks meetrit (!) lühem.
Seega on tegu tõelise miniatuuriga, millele ei saa läheneda nii, nagu tavalistele autodele. Istekohti on ainult kaks, mootor on kolmesilindriline, pakiruum tilluke ja tippkiirus madal. Aga tegu on linnaautoga ja linnas sõites tegelikult enamat polegi ju vaja. Või siiski?
Smarti siseneda on kummaline, sest ust avades tundub, nagu avaneks terve autokülg. Iste asub kõrgel, tunne on nagu päris autos ja ruumi jagub mõlemale sõitjale parajalt. Naljakas on üksnes üle õla vaadata, sest peaaegu kohe istmete taga lõppebki auto ära.
Armatuurlaud on lihtne, vaid üksikute näidikute ja kümmekonna nupu-lülitiga. Ülimalt vajalikuks osutuvad suured panipaigad armatuurlauas kõrvalistuja ees ja roolisamba kummalgi küljel. Nendesse tuleb sõidule kaasa võetav ära mahutada.
Linnast välja jõudmata avalduvad auto teisedki puudused. Auto parkimine on küll lust, aga rool seejuures raske (roolivõimendi lisavarustuses), piduripedaal asub ebamugavalt kõrgel ning nähtavus taha on nigel. Viimast pärsivad laiad piilarid, väike sisepeegel ja suured peatoed, mistõttu tagurdades ei käigi manööverdamine nii hõlpsalt kui eeldaks.

Miinused: hind, baasvarustus, puudused linnasõidul
Plussid: omapärane, kompaktne, kohaltvõtul väle
Kokkuvõte: iseenesest huvitav auto, mida Eesti oludes on hinna tõttu raske soovitada”

“Uus Chevrolet Aveo ei pane juhti ei hõiskama ega kiruma – õigupoolest on Chevrolet’ väikeauto nii asjalikult igav, et paar päeva pärast sellega sõitmist pole meeles enam peaaegu mitte midagi.
Sõitjateruumis on areng eelmise mudeliga võrreldes silmanähtav – paremad on materjalid ja disain ning kasvanud ruumikus. Neljale reisijale on Aveo täiesti piisav ning selle klassi autodelt ju rohkem nõuda ei saagi. Küll võib tõrkeid tekkida pakkide mahutamisel. Tagumise istme taha mahub neid vaid 220 liitrit, kui istmed eest ära tõsta, siis 980 liitrit.

Kokkuvõte: auto on omadustelt heal tasemel, kuid värskemate konkurentide, näiteks Mazda2 ja uue Ford Fiesta kõrval näib Aveo iganenuna.
”