Luukpärad - Arvustus.com arvustused

“Selle sajandi Citroënide suureks trumbiks on efektne välisdisain. C3-gi üheks parimaks omaduseks võib nimetada just väliskujustust, paljud on selle ostnud just esmamulje põhjal. Esialgu pakuti C3 vaid viieukselise luukpärana, 2003. aastal lisandus kolmeukeline C3 Pluriel, mida võis osta kinnise, aga ka osaliselt või täielikult eemaldatava katusega kabrioletina.

Sisedisain on samuti moodsalt reibas, palju detaile erineb klassikalistest lahendustest – näiteks spidomeeter juhi ees näitab kiirust elektroonilise numbrina ning tahhomeeter jookseb kaares üle selle. Mahukuselt on kõrge ja munaja kujuga C3 pettumuseks, mitte küll ees-, aga tagaistmel, kus 180 cm pikkuse juhi taga napib jalgadel ruumi. Pakiruum on 305liitrine, istmete seljatugesid saab kahes osas maha kallutada. 2005. aasta lõpus viidi läbi facelift, mille käigus muudeti peamiselt välis- ja sisedetailide kujustust.

C3 üheks suurimaks miinuseks on sõitjateruumi nigel kvaliteet. Kasutatud plastmaterjalid on odavad, klobisevad ja mitte kuigi hoolikalt kokku pandud. Eriti just talvel külma autoga sõites on kõiksugu niginaid-naginaid kosta ning haruldane pole ka, et mõned detailid lihtsalt küljest pudenevad. Laidetud on ka liiga pehmeid ja vormituid esiistmeid. Lekkida võivad erinevad uksetihendid või katuseluuk. Facelift’i-järgsed autod on ses osas paremad.

Ka elektroonika ja elektrivigu on C3-l palju. Purunevad elektriakende lülitid, valetab kütusekoguse näidik või teatab hoiatustuli põhjuseta, et õli on mootorist otsa saanud jne. Sõitjateruumi ventilaator võib töötada vaid neljandal astmel või teha krigisevat häält, viimasel juhul piisab mõnikord selle mootori pukside määrimisest, teinekord aga mootori vahetusest. Reostaadi-mootori probleemid saavad tihti alguse salongiõhufiltri vahetamata jätmisest või eemaldamisest.

C3 turvalisus on see-eest omavanuste väikeautode seas peaaegu parimal võimalikul tasemel – EuroNCAPi avariitestis omistati sellele neli tähte.

PLUSSID:
Ökonoomsed mootorid, disain, turvalisus.

MIINUSED:
Ruumikus tagaistmel, elektroonikaprobleemid.

KOKKUVÕTE:
Ilus ja turvaline linnaauto, ent eelistada võiks võimalikult uusi autosid, mis on töökindluselt paremad”

“Enesekinda välimuse ja avara sõitjateruumiga Citroën C3 komistab üsna ootamatus kohas.

Uus C3 paneb tänaval endale järele vaatama, seda enam, kui värvitud helesiniseks nagu prooviauto. Vana C3 proportsioonid on säilinud, kuid saanud palju moodsama vormi. C3 näeb välja ühtaegu nii pehme kui ka sportlik, vigurilik ja ratsionaalne. Ennekõike tõmbab tähelepanu hiiglaslik Zenithi esiklaas, mis kaardub armatuurlaua alaservast üle eesmise istmerea.

Väljast efektne poolklaaskatsus pakub seesolijatele suursugust avarust, kuid toob mängu ka esimese miinuse. Klaaspaneeli saab vajadusel liigutatava paneeliga kinni katta, kuid selle külge kinnituvaid päikesirme pole paraku võimalik külgedele liigutada. Ja kui näiteks UAZ-is pole meikimispeegleid, võib sellest aru saada, siis C3-s, mille ventilatsiooni saab sisseehitatud süsteemi abil suisa parfüümi pihustada, näib selliste vidinate puudumine küll väga kummalisena.

Seda enam, et varustust sisaldub 179 900kroonises alghinnas (1,1liitrine bensiinimootor) supermini kohta rohkelt. Olgu nimetatud näiteks stabiilsuskontroll, kaheksa turvapatja, kuue kõlariga helisüsteem, istmesoojendused ja kiirushoidik.
PLUSSID:
Baasvarustus, sõidumugavus, avar sõitjateruum, disain

MIINUSED:
Mõned ergonoomikavead

KOKKUVÕTE:
Laheda välimusega ja mugav väikeauto, mis seest suurem kui väljast.”

“Järelturg on Citroën C4-sid täis, seejuures ahvatlevalt odavate hindadega. Mida kolme-nelja aasta vanusest C4-st arvata?

C4-st pakutakse meil kahte keretüüpi: viie- ja kolmeukselist luukpära (Coupe). Kui tavaliselt on need kaks keretüüpi väga sarnased, siis C4 puhul mitte. Coupe on rõhutatult sportlik, viieukseline aga eriti voolava-sujuva joonega. Tõestuseks auto õnnestunud kujustusele valiti see maailma parima disainiga autoks 2006. (World Car Design of the Year 2006). 2007ndal aastal lisandus mudelivalikusse väike mahtuniversaal C4 Picasso, osadel turgudel müüakse lisaks veel sedaanversiooni.

Eestis on enam levinud 1,4- ja 1,6liitrised otto- ning 1,6liitrine HDi-diiselmootor. Harva on saada kaheliitrist bensiinimootorit. Kaheliitrise diisliga võib osta C4 Picassot.

1,4liitrist peetakse C4 jaoks liiga nõrgaks, kuid kui sõita peamiselt üksi, auto kiirusomadustest hoolimata ja linnas, siis ajab muidugi seegi asja ilusti ära. 1,6liitrine liigutab C4 täiesti adekvaatselt, ka kütusekulu on tavapärasel tasemel (keskmiselt 8–9 l / 100 km). Vaid automaatkäigukastiga koos on kurdetud liigsuurt keskmist- ja linnakulu (viiamane isegi 13 l / 100 km). Diisel on väga ökonoomne, kuid neid on järelturul vähe saada.

Prantsuse autosid peetakse tavaliselt õigustatult pehmeteks ja mugavateks. Kes seda ka C4-lt ootab, peab pettuma: selle Citroëni vedrustus on pigem saksapäraselt jäik ja konkreetne. Kehval teekattel tähendab see üsna raputavat sõitu. Veelgi ebameeldivamaks võib osutuda C4 omapära suuremaid auke ületades koliseda: häält kipub tegema esivedrustus ja mis õige kummaline: tagavedrustus kostitab sõitjaid valjude kolakatega, mis võib alguses päris ära ehmatada. Tegu pole siiski tehnilise rikke, vaid nagu esindusest kinnitati: auto omapäraga. Tagasilla pukside materjal on taotluslikult keskmisest pehmem ja koormatud auto puhul on aukudes kergemini tunda nn läbilööke.

PLUSSID:
Turvaline, hind ja varustus, disain

MIINUSED:
Koostekvaliteet, tüütud pisivead, ruumikus

KOKKUVÕTE:
soodsa hinnaga saab vähesõitnud ja rikkaliku varustusega C4-sid. Arvestama peab siiski, et tegu pole eriti töökindla autoga, ka ruumi võiks C4-s enam olla.”

“Linnaauto Smart on nüüdsest ka Eestis müügil ning Autoleht on selle esimese väljaandena Eesti teedel ka järele proovinud.
Varem Smartiga sõitmata ei osanud mikroautost muud oodata kui midagi Toyota iQ laadset, kuid veelgi väiksemas mõõtkavas. Nimelt on Smart kõige väiksem auto, mida Eestist uuena osta saab: 2,7 meetri pikkusena on see pisi-Toyotast 30 cm lühem ja näiteks tavalisest keskklassi sedaanist kaks meetrit (!) lühem.
Seega on tegu tõelise miniatuuriga, millele ei saa läheneda nii, nagu tavalistele autodele. Istekohti on ainult kaks, mootor on kolmesilindriline, pakiruum tilluke ja tippkiirus madal. Aga tegu on linnaautoga ja linnas sõites tegelikult enamat polegi ju vaja. Või siiski?
Smarti siseneda on kummaline, sest ust avades tundub, nagu avaneks terve autokülg. Iste asub kõrgel, tunne on nagu päris autos ja ruumi jagub mõlemale sõitjale parajalt. Naljakas on üksnes üle õla vaadata, sest peaaegu kohe istmete taga lõppebki auto ära.
Armatuurlaud on lihtne, vaid üksikute näidikute ja kümmekonna nupu-lülitiga. Ülimalt vajalikuks osutuvad suured panipaigad armatuurlauas kõrvalistuja ees ja roolisamba kummalgi küljel. Nendesse tuleb sõidule kaasa võetav ära mahutada.
Linnast välja jõudmata avalduvad auto teisedki puudused. Auto parkimine on küll lust, aga rool seejuures raske (roolivõimendi lisavarustuses), piduripedaal asub ebamugavalt kõrgel ning nähtavus taha on nigel. Viimast pärsivad laiad piilarid, väike sisepeegel ja suured peatoed, mistõttu tagurdades ei käigi manööverdamine nii hõlpsalt kui eeldaks.

Miinused: hind, baasvarustus, puudused linnasõidul
Plussid: omapärane, kompaktne, kohaltvõtul väle
Kokkuvõte: iseenesest huvitav auto, mida Eesti oludes on hinna tõttu raske soovitada”

“Uus Chevrolet Aveo ei pane juhti ei hõiskama ega kiruma – õigupoolest on Chevrolet’ väikeauto nii asjalikult igav, et paar päeva pärast sellega sõitmist pole meeles enam peaaegu mitte midagi.
Sõitjateruumis on areng eelmise mudeliga võrreldes silmanähtav – paremad on materjalid ja disain ning kasvanud ruumikus. Neljale reisijale on Aveo täiesti piisav ning selle klassi autodelt ju rohkem nõuda ei saagi. Küll võib tõrkeid tekkida pakkide mahutamisel. Tagumise istme taha mahub neid vaid 220 liitrit, kui istmed eest ära tõsta, siis 980 liitrit.

Kokkuvõte: auto on omadustelt heal tasemel, kuid värskemate konkurentide, näiteks Mazda2 ja uue Ford Fiesta kõrval näib Aveo iganenuna.
”