Luukpärad - Arvustus.com arvustused

“Hyundai Getzi kui Eesti müügiedetabelite omaaegse staari järeltulijana on i20-l täita suured kingad. Revolutsiooni i20 väikeautode sees ei tee, kuid ostjate südamete võitmiseks on uuelgi Hyundail trumpe küll.

Hyundai i20 tuleb turule just õigel ajal: kui varem osteti mõni suur sedaan, siis praegu leiavad paljud kindlasti, et hakkama saab ka hoopis väiksema ja odavama autoga. Eriti, kui see pakub veel i20 kombel moekat välimust, täiesti piisavas koguses mugavusvidinaid, ruumi ka pere tarbeks ning pikka garantiid, mis lubab muretut sõitu aastateks.

Disainis on hoitud konservatiivset joont nii sees kui ka väljas: i20 on nüüdisaegselt ümar ja voolujooneline, kuid samas ei midagi silmatorkavalt erilist. Tervik, mis peaks ja küllap meeldibki kõigile. Tänu kõrguses reguleeritavale istmele ja neljas suunas liigutatavale roolile pole mugava juhtimisasendi leidmine keerukas, pearuumi jätkub sõitjateruumis nii ees kui ka taga, põlveruumi aga auto suuruse kohta mõistlikult. Ehk suure juhi taha suur sõitja meeleldi ei roni, keskmist kasvu aga juba küll.

Materjalid on viisakad, kuid mõnest kohast tunneb autot soodsat hinda siiski kõva ja odava plasti näol (näiteks tagumistel ustel). 295liitrine pakiruum kuulub omas klassis mahukate hulka, kuid tagumise istme seljatugede allaklappimisel jääb põrandasse kõrge aste.

i20 kindlaks trumbiks saab pidada uut 1,4liitrist muutuva klapiajastusega (VVT) mootorit. Hobujõude on sel täpselt sada ning üsna tundliku gaasipedaali kaudu veavad need 1100 kg kaaluvat Hyundaid maialt edasi. Pöörded sellele jõuallikale meeldivad ja sõidustiil kipub vägisi tavapärasest äkilisemaks, samas ei kostu mootorikatte alt vastumeelset podinat ka siis, kui tahhomeetri seier alla 1500 kukub. Usutavaks võib pidada tehaseandmetest leitavat kütusekulu: proovisõidul sai i20 linnatsüklis hakkama isegi vähemaga kui 7,2 liitrit. Seda nii talverehvide kui ka nullilähedase välistemperatuuriga.

Vedrustuse seade töötati välja Euroopas ja eurooplasi silmas pidades, kokkuvõttes kajastub see üle keskmise heas sportlikus vormis: maanteel sõidab i20 suurema auto kombel kindlalt ning üleliigsest kaldumisest või vedelust kurvides pole jälgegi. Nii võib pidada 14tolliseid rattaid ja kõrge profiiliga rehve meie tingimustes just optimaalseks, suuremad rattad ja madalamad rehvid teevad i20 ehk juba liiga raputavaks.

Elektrilise ja varieeruva võimendusega rool muutub väikestel kiirustel ülimalt kergeks – linnas lihtne – ja maanteel hoiab suunda nii, et lase või käed lahti. Mõningates situatsioonides, segab siiski, et rool ei taha end tagasi otseks keerata. Näiteks kiirustel 60–70 km/h pärast reavahetust või suuna korrigeerimist võibki auto järsult kraavi poole liikuma jääda.

PLUSSID:
Ergas ja säästlik mootor, varustus ja hind (eriti 1,4), pikk garantii

MIINUSED:
Kohati nadi roolisüsteem ja odavad plastmaterjalid

KOKKUVÕTE:
Tubli väike auto. Millegi hiiglaerilisega esile ei tõuse, kuid tõsiseid puuduseid ei luba endale samuti.”

“Kuigi kõige pisem, oli vana Ka Fordi üks tähelepanuväärsemaid mudeleid. Esmalt ülijulge disaini poolest – võrdväärselt imelikke autosid palju just pole. Siiski meeldis see niivõrd paljudele, et võimaldas Ka-d sisuliselt samasugusena tootmises hoida tervelt 12 aastat järjest. Ehk esimesed Ka-d veeresid tehasest välja ajal, mil müüdi veel 1993. aasta algul esitletud Mondeot ...

Uue Ka juures on väidetavalt püütud üle tuua eelmise mudeli disainielemente, kuid õnnestutud selles eriti pole. Ka on küll kena ja särtsakas, aga silmatorkavalt vana mudeli sarnane või eriline – seda mitte. Kere pikkus on jäänud samaks, kuid kõrgus kasvas 10 sentimeetri võrra. Proportsioonidest välja see Ka-d õnneks ei kiskunud, mõistagi paranes sellega aga sõitjateruumi mahukus.
Vana Ka tugev külg oli sõiduomadused, eriti just nauditav juhitavus. Et seda mainet säilitada, töötati detailides ümber kogu Fiati veermik – puksid said jäigemad, samuti amortisaatorid, pehmendati tagumisi vedrusid, muudeti elektrilise roolivõimendi seadeid jne. Lisaks testisessioonid Nürnburgringil. Tulemusele võib kerge südamega hindeks panna viis pluss. Ka sõidab sama mugavalt kui oluliselt suurem auto, seejuures kurvides täpselt roolile kuuletudes ning imetabaselt kindlalt teel püsides.

Mootorivalik täienes esmakordselt diisliga – selle töömahuks on 1,3, ottomootoril 1,2 liitrit. Diisli oluliselt suurem pöördemoment on turbo rakendudes seda selgelt tunda, kuid siiski jätab Ka-l sümpaatsema mulje bensiinimootor. Mis ehk peamine – see on vaikne, samas kogub ärksalt pöördeid ning liigutab Ka-d maanteelgi pingutamata liiklusega samas rütmis. Keskmiseks kütusekuluks märgitakse tehase andmetes vastavalt 4,2 ja 5,1 liitrit saja kilomeetri kohta. Hinnas jääb selge võit aga bensiinimootoriga autole: see on suisa 30 000 krooni odavam.

PLUSSID:
Sõiduomadused, särtsakas disain sees ja väljas, suhteliselt ruumikas

MIINUSED:
Baasvarustuses kaks turvapatja, väike kütusepaa

KOKKUVÕTE:
Erinevalt paljudest odavautodest ei kriibi Ka puhul kokkuhoid silma. Väike Ford on ilus väikeauto, milles nii juht kui ka reisijad tunnevad end hästi.”

“Kia pro_cee’d paneb tänaval järele vaatama, kuid roolis saab nautida enamat kui vaid jalutajate pilke.
Kupeelik profiil, hoogne volt küljel koos tahapoole kitsenevate aknaavadega, diskreetne spoiler katuse pikenduseks ning nende ja mitme teise detaili kokkumäng kannavad sõnumit, et selle auto ostja eesmärk ei saa olla nähtamatuks muutuda. Öelda pro_cee’di kohta lihtsalt kolme uksega cee’d kõlaks liiga lihtsustatult ja seda just kujustuse pärast.
Viie uksega cee’d ja kolme uksega pro_cee’d konstrueeriti-disainiti võluma erinevate eelistuste ning vajadustega inimesi. Erinevalt levinust pole cee’di kolme uksega mudel viieukselise säästuvariant, mis võimaldab rattad alla saada kõige odavamal moel. Vastupidi, pro_cee’di niinimetatud säästupaketina nii varustust kui mootorit silmas pidades ei pakutagi. Seetõttu võivad pro_cee’di hinnad tunduda rivaalidega võrreldes kallivõitu.

Miinused: jäik vedrustus, nähtavus tagurdamisel
Plussid: disain, juhitavus, varustus
Kokkuvõte: stiilne välimus, kindel juhitavus ja hea varustus. Auto inimesele, kes sõidab enamasti üksi või kahekesi.”

“Vahepeal soikunud Fiati müüki Eestis püüab ergutada uuendatud väikeauto Punto Evo, mis tuleb turule uue välisilme, sõitjateruumi ja mootoritega.

2005. aastast toodetud Grande Punto välja vahetanud mudel sai välimuses efektsust juurde eelkõige eestvaates. Kiiljas küljejoon saab alguse eriti madalast ninaosast, mille juures võib tõepoolest näha ühisjooni mõne Maseratiga. Profiilis ja tagaosas on muutused marginaalsed, kuigi auto välispikkusele lisandus mudeliuuendusega 3 cm.

Tubli arenguhüpe on toimunud sõitjateruumis, kus juhti tervitab uus kallihinnalisema ilmega armatuurlaud ja kahetooniline polsterdus. Suuremat osa armatuurlauast katab perforeeritud ilmega plastmaterjal, mis on katsudes mõnusalt pehme. Vähemnäpitavates kohtades kohtab aga endiselt ebameeldivalt jäika plasti, mille koostekvaliteediga ei saa pealegi päris rahule jääda. Näiteks rooli all olev pisilaegas ei tahtnud kuidagi korralikult sulguda, natuke oli lisasurvet vaja. Kui sõitjatele (neljale) ruumi jagub, siis kindalaegas on lausa naeruväärselt väike.

Sõitma asudes suutis Punto Evo siiski positiivselt üllatada. Vedrustus on mugav ja töötab konarustel tasaselt, kerge rool andis ka mõningast tagasisidet ning üleliigseid mürasid juhini ei kostunud.

PLUSSID:
Sise- ja välisdisain, sõidumugavus, hind

MIINUSED:
Käiguvahetused, apsud koostekvaliteedis, diisel pole parim valik

KOKKUVÕTE:
Disainilt ja sõiduomadustelt tore väikeauto, mida veavad diiselversioonis alt ebatäpsed käiguvahetused.
Hinne kokku”

“Chevrolet’ Sparki julget disaini täiendavad kõrgel tasemel igapäevased kasutusomadused.

Välja näeb Spark nagu ideeauto, mis enne koosteliinile jõudmist peaks läbima veel n-ö keskmisele maitsele kohandamise kuuri. Kuid kuur jäi olemata, sarnasust 2007. aastal New Yorki näitusel esitletud idee-Beatiga ei märka vaid pime. Muide, toona näitas Chevrolet kolme ideeautot, lisaks veel Traxi ja Groove’i ning palus hääletada oma lemmiku poolt. Võitis, nagu Sparki järgi arvata võitegi, Beat.

Odavaima Sparki hinnaks teatatakse 129 980 krooni, kuid välja on kuulutatud ka sooduspakkumine, mis tähendab, et autot saab osta 119 900 krooni eest. Soodushinnaga Spark pole siiski Eesti odavaim auto, Dacia Logani saab veel väiksema summa eest. Kolmiku Citroën C1, Toyota Aygo ja Peugeot 107 esindajad maksavad aga rohkem nagu ka Kia Picanto ja Suzuki Alto.

Tavahinnakirja aluseks võttes maksab kõige kallim Spark 186 240 krooni. 1,2liitrise mootoriga tippmudeli varustuses leiduvad nii valuveljed, kliimaseade kui näiteks ka parkimisandurid.

Baasmudel esineb oluliselt tagasihoidlikumalt, hinnas ei ole raadiotki, rääkimata muudest mugavustest, kuid samas väärib kiitust turvavarustuse eest. Nii saab ka baasmudeli ostja juhi- ja kaassõitja eesmised ning külgmised turvapadjad, samuti turvakardinad. Tähelepanuväärne on ka viieaastane või 150 000 km garantii.

PLUSSID:
Hind, turvavarustus, sõiduomadused, garantii

MIINUSED:
Sisemüra, baasvarustus

KOKKUVÕTE:
Omanäolise välimusega asjalik linnaauto, mis käitub ka maanteel stabiilselt ja usaldusväärselt.”