19.
Ars moriendi – suremise kunst
Niguliste muuseum
Näitus „Ars moriendi – suremise kunst" keskendub kesk- ja varauusaegsele mälestamis-, matuse- ja surmakultuurile, pühendudes eeskätt nende teemade kajastumisele selle perioodi kirikukunstis. Väljapanek kaasab ja seletab lahti Niguliste muuseumis väljas olevaid hauaplaate, epitaafe, vappepitaafe ja teisi sakraalkunsti teoseid. Matusetraditsioonide ja -riituse tavasid ning läbiviimist avavad kultuuriloolised esemed, nagu näiteks erinevad kirstukaunistused alates keskajast kuni 18. sajandini, metallsargad ja matuseregaaliad, mille seas on turvisekiivreid ning 1678. aastal Tallinna toomkirikusse maetud Fabian von Ferseni uhke kuldbrokaadist surikuub. Samuti näevad külastajad 17. sajandi lõpust pärinevat ja ligi nelja ja poole meetri pikkust gravüüri, mis kujutab Rootsi kuningas Karl X Gustavi matuseprotsessiooni ning haruldast mehhaanilist surmafiguuri 1666. aastast, mis kaunistas kunagi Narva saksa kiriku kooriruumis asunud suurt kella. Näituse raames esitatakse filmikollaaži surma, suremise ja teispoolsuse kajastumisest Eesti ajaloolises mängufilmis. Teispoolsuse geograafiat ja surmajärgse elu sihtpunkte aitab lahti seletada Niguliste kooriruumis asuv mänguline põrandakaart. Surm on elu lahutamatu osa, kuid arusaam surmast, teispoolsusest ja nende tähendusest on sajandite vältel muutunud. Surm ei olnud elu lõpp, vaid ühe uue teekonna algus. Inimhinge lõplik peatuspaik sõltus suuresti aga tema enda elatud elust, tegudest ja otsustustest. Paremat teekonda taevasse aitasid sillutada kirikutele tehtavad annetused, head teod, patukustutuskirjad, hingemissad ja palved. Kui keskajal oli taevasse pileti lunastamise vahendajaks kirik, siis luterliku arusaama kohaselt oli vaid usk see, mis määras inimhinge lõpliku saatuse. Pühakojad ja surnuaiad on aegade vältel olnud elavate ja surnute kooseksisteerimiskohaks. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ja vaimselt tajutavad läbi neid representeerivate ja mälestavate memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoste ja esemete. Surmaks ettevalmistumine oli inimese elu osa. Usuti ka, et inimhinge surmajärgsel teekonnal on määravaks see, kuidas ta suri. Keskaegse surmaks ettevalmistuse ja surivoodi kombestiku võttis kokku traktaat „Ars moriendi ehk suremise kunst". Alates 15. sajandi algusest laialt levinud tekst lohutas ja juhendas nii surijaid kui ka nende eest hoolitsejaid. Näituse pealkiri „Suremise kunst" parafraseerib „Ars moriendi" algset tähendust, vaadeldes eeskätt surma-, matuse- ja mälestamiskultuuri visuaalset väljendumist kesk- ja varauusajal. Selle edastajateks olid kirikutele annetatud kunstiteosed ja matustega seotud esemed. Altariretaablite, kirikuhõbeda ja teiste esemete tellimine ja kirikutele kinkimine osutas sageli soovile kindlustada endale parem teekond teispoolsuses ning samas oli see ka mälestuse jäädvustamiseks ja mahajäänute julgustamiseks, et nad lahkunu hinge eest palvetaksid. Luterliku memoriaalkunsti iseloomulikumad teosed olid epitaafid ja vappepitaafid, mida püstitati eeskätt Jumala auks, kiriku kaunistamiseks ja inimestele mälestuseks. Matusekohti tähistavad hauaplaadid väljendavad kõige otsesemalt sajanditepikkuse mäletamis- ja matusekultuuri visuaalset traditsiooni. Hauatähise suurus ja kujundus osutasid lahkunu(te) staatusele ja tuletas maapeale jäänutele meelde nende surelikkust. Matustega seotud esemed annavad meile aimu, kui suurejoonelised võisid olla lahkunute ärasaatmised, viidates kadunukeste staatusele ja märgistades tollaseid matusetraditsioone. Kuninglike peade ja aadlike matusetseremooniad kaasasid sellesse viimse maise hetke etendusse nii leinavate osaliste kui ka pealtvaatajatena kõiki ühiskonnakihte. Palju lihtsamad ja tagasihoidlikumad olid aga tavainimeste ärasaatmised. Näituse ajaline raamistus algab keskajast ning lõppeb 18. sajandiga, hõlmates visuaalset materjali nii katoliiklikust kui ka luterlikust ajast. Üleminek luterlusele 16. sajandi esimesel poolel kajastub eeskätt muutustes memoriaalkunsti tähenduses ja kasutuses ning teoste pildiprogrammide teisenemises. 18. sajandi lõpp märgib olulist pööret siinses matuse- ja mälestamiskultuuris. Katariina II ukaas 1772. aastast keelustas kirikutesse matmise ning seadis ette uute surnuaedade rajamise elukohtadest eemale. Kirikuruumis tähendas see aga matuste- ja mälestamisega seotud visuaalia seiskamist, kus uusi memoriaal- ja sepulkraalkunsti teoseid seati pühakodadesse üles vaid haruharva. Näitusega kaasnevad loenguprogrammid, kuraatoriekskursioonid, haridusprogrammid, kevadine filmiprogramm ja muud üritused. Samuti on muuseumipoes saadaval näitusega seotud tooted ja meened. Näituse kuraator Merike Kurisoo, kujundaja Liina Siib. Pildiallkiri: Niguliste kiriku pastor Johann Hobing surivoodis. Johann Hobingi epitaaf. detail. U 1558. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
20.
Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku
Kumu kunstimuuseum
Kumu kaasaegse kunsti galeriis Eesti esimene suurem helikunstile pühendatud näitus „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku". Esindatud on kaheteistkümne Eesti ja väliskunstniku tööd, mis loovad ülevaate helikunstist kui mitmekülgsest kunstimeediumist. Käesoleval näitusel eksponeeritud kunstnike tööd näitavad, kuivõrd mitmesugune on helipõhine kunstimeedium. Väljapaneku üheks eesmärgiks ongi alustada Eesti-siseselt selle suhteliselt uue meediumi kaardistamise ja põhjalikuma analüüsiga. Näitus on tinglikult jagatud kolmeks osaks. Ajalooline osa vaatleb heliga seotud eksperimente aastatel 1960–1990, teises osas vaadeldakse eesti kaasaegset helikunsti ning kolmas, arhiiviosa, kujutab endast kontsentreeritud infokapslit raadiosaadetest, dokumentaalvideotest ja fotodest jms. Termin „helikunst" (ingl sound art) sisaldab kõiki heli, kuulmise ja kuulamisega seotud fenomene ja praktikaid. Alles eelmise sajandi lõpul omaette vormina välja kujunenud helikunst hõlmab endas väga mitmekülgseid kuulmistajule orienteeritud tegevusalasid (visuaalne muusika, heliskulptuurid, helipoeesia, eksperimentaalmuusika, happening'id, esitused jt). Ühendriikide päritolu helikunstnik Alvin Lucier (1931) on eksperimentaalmuusikaga tegelenud juba 1960. aastatest ja kuulub tänaseks helikunsti klassikute hulka. Näitusel on väljas 20 aastat kunstimuuseumi kogus varjul olnud (1993. aastal kingiks saadud) heliinstallatsioon „Heli paberil"(1985). Teos uurib kõige lihtsamate elementide, paberi ja helilainete, füüsilisi omadusi. Väliseesti kunstnikest on esindatud Rootsis tegutsenud luuletaja ja tõlkija Ilmar Laaban (1921–2000), kes on näituse raames võetud fookusesse kui üks esimesi kõlaluulega tegelenud kunstnikke Rootsis, ning kelle helitööd on paguluse tõttu Eestis vähetuntud. Raul Meel (1941) on näitusele valitud kui ainus kohalik visuaalse poeesia esindaja, kes on Eesti kontekstis endiselt erandlik. Näitusel on eksponeeritud mitmekülgne valik töid Kaarel Kurismaalt (1939) kui Eesti heliskulptuuri ühelt tuntumalt esindajalt. Villu Jõgeva (1940), kes tegeles 1970. aastatel heli ja valguse sünteesiga, on Kurismaa kõrval teine Eesti kunstnik, kes helile juba varakult suurt rõhku pani. Erisuguste kunstivormidega mängiva kunstniku Kiwa (1975) loomingust saab näha installatsiooni „Nimeta"(2013), mida võib lugeda 2011. aasta samalaadse töö „Teile esineb ansambel Mootortüdrukud" järjeks. Akadeemilise muusikaharidusega multimeediakunstnikul Rauno Remmel (1969–2002) oli oluline osa Eesti elektroonilise ja arvutimuusika arengus. Ta ühendas oma heliloomingut visuaalkunstiga, tähistades niimoodi 1990. aastatel alanud multimeediakunsti võidukäiku. Lõuna-Eestis, Mooste külalisstuudios (MoKS) tegutseva John Grzinichi (1970) huvi keskmes on heli ja keskkonna suhe, samas kui kunstnik ja muusik Andres Lõo (1978) looming esitab küsimusi muusika ja heli vahekordadele. Raul Keller (1973) läheneb helile ruumiliselt, rõhudes heli kuulmisele kui füüsilisele kogemusele. Taaslavastatud heliprojektiga on esindatud Mati Schönberg (1948), kes teostas 1980. aastatel helitaustu performance'itele. Näituse raamatukogutoas saab lisaks lugemisele kuulata Rootsi helikunstniku Mats Lindströmi (1960) projekti „Propro Prop", mis sisaldab 8 tundi heliteoseid arvukatelt väliskunstnikelt. Infot lisaprogrammist ja näituse kohta saab vaadata ka Facebooki leheküljel: www.facebook.com/SynkroonistV2ljas Näituse kuraatorid on Kati Ilves ja Ragne Nukk, kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja ning graafilised disainerid Kaarel Nõmmik, Priit Pärle ja Janar Siniloo. Näituse suurtoetaja on EMT. „Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku" on avatud Kumu kunstimuuseumis 12. jaanuarini 2014.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
21.
Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod
Kumu kunstimuuseum
Näitusel esitletud töödes on esmakordselt jäädvustatud monumentaalkunsti kui žanri, mis kõnetab Eesti kunsti- ja lähiajaloo kõige erinevamaid aspekte alates mastaapsest glamuurist kuni sööklamaalide armetuseni. 38 mustvalget fotot annavad ülevaate Eesti 20. sajandi teise poole monumentaalkunstist. Teoste puhul on rõhutatud mitte ainult maali ennast, vaid ka selle ruumilist konteksti, misläbi joonistuvad välja monumentaalmaalide ajastuloolised, poliitilised ja esteetilised raamid. Tänaseks on avalikkuse hoiakuid elu ning kunsti suhtes kujundanud monumentaalteosed vajumas unustusse. Näitusel moodustubki jutustus ühe tellimuskunsti esinduslikuma žanri hiilgeaegadest ja viletsusest. 2012. aastal pildistas Paul Kuimet üle Eesti avalikes ruumides rohkem kui sadat monumentaalmaali. Teoste saamislugu on seotud Teater NO99 laemaali valmimisega kaasnenud raamatuga, mis sisaldas lisaks Tõnis Saadoja laemaali valmimise dokumentatsioonile ka mahukat ülevaadet Eesti monumentaalkunstist. Kumu näitusel on eksponeeritud valik kogumiku jaoks tehtud fotodest. Käsitsisuurendatud fotod jaotuvad näitusel nelja tüpoloogilisse plokki: konkreetse ruumi loogikast tingitud teosed, eksterjööri maalid, supergraafika ning sakraalse mõõtme omandanud ja selle kaotanud vitraažid. Olulise niidina ühendavad kõiki plokke hävimise ja kadumisega seotud küsimused. Paul Kuimet (1984) on noorema põlvkonna olulisimaid fotokunstnikke. Tema seeriad tegelevad elukeskkonda projitseeritud ihadega, uuselamurajoonide urbanistlik-pastoraalsete unistuste, fetišeeritud kodu mõiste ning halastamatu tühjusega. Eesti esinduslikus miljööfotograafia ajaloos eristub Kuimet jaheda puudutuse, jüriokaseliku aritmeetilise puhtuse ning kontseptuaalse romantika ühendamisega. Kuimeti käesolev näitus on osa uusaegsest sotsialismiaja pärandi aktualiseerumisest, mis on samas vaba seni tooni andnud nostalgiast. Kriitiliste küsimuste kaudu uuritakse traumaatiliste ajalookihistuste kohalolu võimalikkust tänases päevas ning poliitilis-ühiskondliku ebamugavustunde ületamise perspektiive. Samas kõnetab näitus ka ühiskondliku tellimuse ja kunsti vahelisi keerulisi suhteid tänases päevas, mis peegelduvad ennekõike nn protsendiseaduse ideestikus ja rakendumises. Näitusega kaasneb inglise fototeoreetiku Daniel C. Blighti esseega trükis. Trükis on tasuta, väljaandjaks kirjastus Lugemik. Näituse kujundaja: Tõnis Saadoja Graafiline disain: Indrek Sirkel Näitus „Konspekteeritud ruum. Paul Kuimeti fotod" jääb Kumu kunstimuuseumis avatuks 5. jaanuarini 2014.
Lisas Eesti Kunstimuuseum 09.12.2013
22.
Püsiekspositsioon: Varamu
Kumu kunstimuuseum
Eesti kunsti klassika 18. sajandi algusest Teise maailmasõja lõpuni. Püsiekspositsiooni ruume kolmandal korrusel täidab varasem eesti kunsti klassika 18. sajandist kuni Teise maailmasõja lõpuni. Liikudes ühelt teemalt teisele, anonüümse baltisaksa portretisti teose juurest Johann Köleri, Kristjan Raua ja Konrad Mäeni, üle Eesti Kunstnikkude Ryhma Pallase koolkonna kunstnikeni, avanevad eesti kunsti loo taustal ka kogu Euroopale iseloomulikud arengud ja kultuuriprotsessid. Mentaliteedimuutusi ja kunstistiilide vaheldumist jälgiv väljapanek koosneb nii eestlaste kollektiivses mälus juurdunud ikoonidest kui ka tänini fondides eksponeerimisjärge oodanud teostest. Pildiallkiri: Konrad Mägi. Võrumaa maastik. Valgjärv. 1916–1917. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
23.
Püsiekspositsioon
Mikkeli muuseum
Püsiväljapaneku tuumiku moodustab Hiina ja Euroopa portselan (Meisseni, Sèvres'i portselanimanufaktuur, Peterburi Keiserlik manufaktuur) ja Lääne-Euroopa, eeskätt Madalmaade maalikunst. Eraldi saalis on eksponeeritud eesti kunstnike tööd (Konrad Mägi, Kristjan Raud jt). Pildiallkiri: Meisseni portselanivabrik, Johann Joachim Kändler, Figuur sarjast „Ahvikontsert". 1753. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
24.
Püsiekspositsioon: Rasked valikud
Kumu kunstimuuseum
Eesti kunst Teise maailmasõja lõpust taasiseseisvumiseni. Ekspositsioon neljandal korrusel on 20. sajandi teise poole eesti kunsti päralt. Seda aega iseloomustavad suured murrangud, mille paremaid ja tõepärasemaid jäädvustajaid on kunst oma erakordse võimega ühtaegu kajastada sündmusi, teha laiaulatuslikke kokkuvõtteid ning väljendada poolehoidu või hukkamõistu. Sel korrusel on mitmeid eriilmelisi ülesandeid. Vaatluse alla võetakse nõukogude riigi ja kunsti vahekorrad, kõige ilmekamalt kõneleb neist sõjajärgse sotsialistliku realismi väljapanek. Järgnevas kunstistiilide ja kunstiliikumiste tutvustuses teeb ekspositsioon sissevaateid erinevatesse kunstinähtustesse 1960., 1970. ja 1980. aastatel (modernism, popkunst, hüperrealism jmt.). Tähelepanuta ei jää arengud rahvuslikus maalikoolis ja graafikas. Pildiallkiri: Ülo Sooster. Huuled. 1964. Eesti Kunstimuuseum
Lisas Eesti Kunstimuuseum 02.04.2013
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020