Kunst - Arvustus.com arvustused

“Ühel külmal kolmapäevasel õhtul võtsin ette suuna KUMUsse, et näha ära näitus „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“. Üksi siiski ei läinud, vaid kutsusin kaasa ka oma ema, kellele see ala veidi võõraks jääb ja vaatas asju teise pilguga. Mul endal, olles ise olnud varasemal ajal oma elus väga huvitatud Jaapanist ja selle kultuurist, olid teatavad ootused näituse suhtes. Peamiselt keerles peas üks küsimus – milliseid teoseid näitus pakub? Tõenäoliselt on näitusel olnud ning on jätkuvalt külastajaid, kes pole eriti kokku puutunud Jaapani animatsiooni ehk animega.
Alles näitusesaali astudes sain aru, et tegemist pole üüratult suure väljapanekuga. Teisisõnu need, kelle looming on saalis välja pandud, kuuluvad silmapaistvamate kunstnikke hulka, vähemasti linnaplaanide loomises. Nagu on kirjas ka näitust tutvustavas ülevaates, siis kuuluvad kõik kuus näituse kunstnikku sellesse põlvkonda, mil enamik animatsioone loodi käsitsi. See asjaolu peegeldub ka nende teostes, erinis detailirohksuses.
Vaikselt ringi jalutades saab külastaja kõigepealt näha erinevate animatsioonide loomise käigus joonistatud visandeid ja animatsioonipaneele. Kõrval olevad kommentaarid pakuvad ka lisainfot piltidel toimuva kohta. Seejärel on võimalik ka näha lühikesi klippe lõpptoodangust. Niimoodi loomisprotsessi näinuna tabasin ka end esimest korda tõeliselt imetlemas kõiki väiksemaid detaile, mis lähevad animeerimisse.
Suurt tunnustust on väärt näiteks Hideaki Anno linnaruum „Neon Genesis Evangelionis“. Kuigi kogu nimetatud ruum ise jääb suuresti taustale, on see välja töötatud väga detailselt, mis hakkab kõige paremini silma just joonistel. Teine kunstnik, keda isiklikult tõstaksin siinkohal veel esile, on Takashi Watabe, kelle kontseptsioonikavandid filmi „Ghost in the Shell 2: Innocence“ jaoks on valminud peaaegu pedantse täpsusega.
Jõudes „Ghost in the Shell’ini“, ei saa kindlasti jätta mainimata Hiromasa Ogurat, kelle käe või pigem pliiatsi all ärkavad ellu filmi taustad. Juba ainuüksi Ogura taustamaalid kannavad animatsiooni tunnetust. Samuti tekitavad nad (suuremat) austust vanemate animatsioonide vastu, mis olid kõik käsitsi tehtud, nagu eelnevalt mainitud. Seda viimast eelkõige taaskord oma põhjalikkuse, detailsuse tõttu. Maalidest on tajuda filmi atmosfääri, mille raskust annavad edasi tumedad sinised ja lillad alatoonid.
Näitusel on võimalik näha lühiklippe ka „Ghost in the Shell’i“ kui ka „Ghost in the Shell 2: Innocence’i“ linnaruumidest. Kui esimene osa näitab lõppvarianti veel küllaltki tuttavast linnamaastikust, siis teine osa pakub idamaist vaadet tuleviku metropoli. Väga meeliköitev on näha teistsugusest kultuuriruumist pärit inimese nägemust tulevikulinnast. Samas võib see olla veidi hirmus ja võõras nagu nentis mu ema.
Viimane, mida me kahekesi vaatasime, oli Mamoru Oshii „Tokyo Scanner“. Lihtsalt öelduna on tegu lühifilmiga Tokyo skannimisest. Teos on hübriid animatsioonist ja filmist. Filmis liigub vaataja linnuvaates üle Tokyo ning saab infot tähtsamate objektide kohta Tokyos. Ent omamoodi on film ka veidi kõhedusttekitav. Nii-öelda Suur Silm üle linna liigub üle hoonete ja inimeste üsna intelligentselt ja vaatlikult ning tuletas mulle meelde George Orwelli „1984“ ning Suurt Venda, kes alati vaatas.
Pärast näituse külastust oli mul kohe üks tugev mulje: detailsus. Kunstnike perfektsionismi-laadne põhjalikkus ja pühendumus nende linnaruumide ja atmosfääride loomise taga on vapustav. See on üheaegselt kunst ja matemaatika, sümbioos nimega arhitektuur. Kauge idamaise Jaapani, kaasa arvatud anime, mõistmine ei saa olla lihtne lääne inimesele. „Ulmelised ruumid ja linnavisioonid. Jaapani animatsiooni kõrghetked“ pakub midagi nii nendele, kes on teemaga varasemalt tutvunud, kui nendele, kelle jaoks see on esmane kokkupuude, olles korraga detailne, aga mitte ülevoolavalt suur.”