9.6 13 hindajat

Globaalpohmelus
Kaupo Vipp

Raamat üritab täita infolünka, mis on Eestis tekkinud Naftatipu ehk Peak Oil´i nimelise globaalse fenomeni osas. Esitatud lood seavad kahtluse alla laiatarbekultuuri, massimeedia ja neoliberaalse majanduskäsitluse poolt jutlustatava tööstustsivilisatsiooni eduloo. Paljude refereeritud teadustööde abil saab lugeja ülevaate inimkonna üha süvenevate murede arenguloogikast. Samuti sellest, mida oodata käesoleva globaalse naftatipukriisi koostisosade – energia-, toidu-, majanduse-, rahanduse-, võlgade-, sotsiaalpoliitika-, geopoliitika- jt kriiside edasistelt arengutelt. Tööstusühiskonna poolt odavaile energiasisendeile ja pidevale majanduskasvule rajatud hedonismipillerkaar on tänaseks pöördumatult ümber ning tsivilisatsiooni on haaranud globaalne heaolupohmelus. Olukord on meie kontrolli alt väljunud. Loodus kannab inimliigi nüüd omatahtsi jätkusuutlikkuse rüppe tagasi, kuid on küsitav, paljud meist sellise tagasikandmise üle elada suudavad. Üha paisuvat globaalkriisi lihtsalt olematuks vaikida ei saa ja jätkuv pea liiva alla peitmine on vastutustundetu, isegi kui seda teha paanika vältimise ettekäändel. Paanika saab haarata ainult neid, keda hädad ettevalmistuseta tabavad. Kuid maailma viimased arengud näitavad, et on aeg hüljata lootus, nagu mõtleks, tegutseks ja valmistuks keegi kuskil meie eest. Kui meil kunagi üldse on vaja olnud oma peaga mõelda, siis on see hetk nüüd käes. Me peame märkama ja mõistma käivitunud protsesside mehhanisme ning seaduspärasid, et suuta ise eelseisvat globaalset kollapsit pehmendada – vähemalt üksikisikute ning kogukondade tasemel. Raamatus leidub ka rida viiteid infole, mis võiks aidata meil oma tulevikku veidigi üleelatavamaks muuta. Lisas Marge-Elin Roose 27.09.2012
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks

Arvustused

“Majandusteaduse blues ja tragöödia surm kõhukorinast

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=16934:majandusteaduse-blues-ja-tragoeoedia-surm-kohukorinast&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3425”

25.01.2013 09:50 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +0   -0

“Maailma Vaade : Nr. 18 2012
Kas naftast võib saada pohmeluse?
Kaupo Vipp "Globaalpohmlus"

2008. aastal tabas maailma, mis oli nautinud pikka majandusliku kasvu perioodi, äkki ränk pangakriis, millele järgnesid äkilised börsihindade kukkumised, kinnisvaramullide lõhkemised ja seejärel ulatuslik, üha enamaid riike endasse mässiv finantskriis. Kuigi poliitikud ja majandustegelased esinevad aeg-ajalt eufooriliste hüüatustega, et kohe-kohe taastub normaalne olukord ja tarbimispidu jätkub endise lustiga, pole seda siiani siiski juhtunud. Mida pikemalt kriis kestab, seda kahtlevamalt küsivad paljud, kas kunagi üldse enam juhtub.

Kaupo Vipp on oma sadadel teaduslikel uuringutel, publikatsioonidel ja raamatutel põhinevas teoses „Globaalpohmelus” võtnud vaevaks sellele küsimusele võimalikult ammendavat teaduslikku selgitust anda. Järeldused pole just kuigi lohutavad. „Üle 200 aasta kestnud pidev kasv on lõppemas ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine. Selle algtõuge – meie ressursiallikate kõdumine – on manifesteerunud majanduskasvu peatumisena, finantssüsteemide kinnikiilumisena ja üldise pöördena de-globaliseerumise suunas. Kõikjal on riikidele ning rahvastele vahepeal harjumuseks saanud heaolu kahanemine vallandanud ühiskondliku ja poliitilise ebastabiilsuse, mis levib kiirelt üle kogu planeedi. Kõlagu selle kirjeldus meie massimeedias pealegi, kui streigid pensioniea tõusu vastu, rahulolematus kärpemeetmetega, Occupy Wall Street, Araabia Kevad, näljamässud, terrorilained vms.”

Mõnigi lugeja võib Vippi teost pidada skeptiliselt kas liiga roheliseks või liiga antiliberaalseks, ent isegi kõige kriitilisem lugeja ei saa väita, et raamat jätab külmaks või ei pane kaasa mõtlema.

Autor on raamatu iga peatüki varustanud sissejuhatavate tsitaatidega tuntud teadlastelt ning mõtlejatelt. Üks nendest, Arthur Schopenhaueri oma, iseloomustab suurepäraselt ka „Globaalpohmeluses” endas esitatut: „Iga harjumatu teadmine siin maailmas peab läbima kolm etappi. Alguses peetakse seda täiesti naeruväärseks. Teises etapis püütakse seda vihaselt vaidlustada. Kolmandas etapis võetakse see kõigi poolt omaks, nagu iga teine täiesti enesestmõistetav tõsiasi”.

http://www.maailmavaade.ee/?d=globaalphm_1112”

10.12.2012 07:31 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +0   -0

“Mihkel Kunnus
Eesti Ekspress
30. november 2012

Aastal 1905 kirjutas George Herbert Shaw, et “üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi”, sest “raha ja elu on lahutamatud”.

Lühemalt: “Raha on elu.” See kõlab ebameeldivalt küünilisena. Aga seesama Shaw on ka öelnud, et läbinägelikkust peavad küünilisuseks need, kellel endal see omadus puudub.

Tema suur kaasaegne Oswald Spengler noogutas sel kohal tunnustavalt ja täpsustas, et tegu on siiski ühe loomuliku etapiga ühiskondlikes suurprotsessides, täpsemalt tsivilisatsiooniga, mis tema terminoloogias tähendas kultuuri surmaeelset arenguetappi. Spengler: “Seega tähendab tsivilisatsioon kultuuri astet, kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.” Kõlab väga tuttavalt. Õigemini läbinägelikult.

Eesti omapära on, et raha ja elu samastumine ning raha ja poliitilise võimu võrdsustumine on toimunud väga kiirelt. Seda on võinud omal nahal tunda isegi väga noored. Eriti terav on kontrast taasiseseisvumise algusaastatega. Inimestel oli toona raha nii vähe, et kui raha ja elu oleksid olnud sama võrdsustunud kui praegu, siis oleks päris suur hulk inimesi vist otsesõnu nälga surnud. Päästsid ühiskondlikud suhted, mis iseloomustavad sedavõrd arhailisi kogukondlikke kooseluvorme, et nende nimetamine mittedemokraatlikeks oleks üpris sisutühi – alates korilusest ja väikepõllundusest kuni rahavaba kaubavahetuse ja mitmesuguste hõimusuheteni. Maitsvast ja tervislikust toidust, mis siinkirjutajagi lapsepõlve helgeks tegi, oli üsna väike osa raha eest saadud. Mõistagi ei tehtud selle saamiseks vähe tööd, ei, isegi väga palju, aga raha seda ei vahendanud, ning lausa võimatu olnuks toona välmida mõnda nii tatikväiklast mõistet nagu “tasustamata majapidamistööd”.

Võtame nüüd mõne juhusliku näite, näiteks arutelu tudengite või laste vajaduspõhisest toetusest. Mida ka konkreetselt ei räägita, kindel on, et sel vajadusel on üks ja ainus mõõt – raha. Olgu turufundamentalist või padusots – inimese elukvaliteedi mõõduks riiklikes diskussioonides on raha ja ainult raha. Keegi ei tule selle pealegi, et mis tahes toetuse vajaduspõhisuse juures hakata rahaliste sissetulekute kõrval vaatama kartulimaa suurust, lehmaga naabri olemasolu või sugulussuhteid võimulolijatega. Siin on ilusas üksmeeles kirjutatud alla nii Shaw’le kui Spenglerile.

Kas selline demokraatlik (õigus)riik saab oma rahvast hoolida? Vastus sõltub sellest, kui küüniline olla. Kui lapsevanema ja lapse suhe ammendub rahalise suhtega, siis selle suhte nimetamist hoolivaks peetakse üsna üheselt küüniliseks. Pigem loetakse hoolivussuhtes rahalist komponenti teisejärguliseks. Võib ette kujutada erinevaid perekondlikke suhteid. Üks võiks olla selline, kus perepea, näiteks Vargamäe Andres, käsib oma lapsel töötada – tükk leiba kaasa ja karja. Kahtlemata hoolib tahumatu Andres vägagi oma lastest ja nende käekäigust. Võib ette kujutada ka perekonda, kus hooliv ja hoolitsev lapsevanem palub lapsel enne sööki tuba ära koristada. Aga perekond, kus ainus viis oma laps ühise hüve nimel tööle saada käib raha kaudu, tunduks meile kõle.

Riigiga on asi kaunikesti vastupidi, siin on kõik muud mõjutusviisid peale raha vastuvõetamatud. Mida arvata poliitikust, kes lihtsalt paluks tuletõrjujatel, meditsiinitöötajatel, õpetajatel oma tööd edasi teha? Päris kehv variant oleks ka käskimine (“Teie ehitage siia lasteaed! Teie olge vait ja ravige edasi!”). Totalitaarsetes režiimides ja monarhiates saab käskida küll. Paluda saab vist ainult perekondliku kogukonna pealik, keda jäägitult usaldatakse. Meil on demokraatia ja “demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine”.

Andres Arrak on kirjutanud: “Kui mina maakodu rõdul õhtust päikeseloojangut ja põlispuude varju nautides ennast hästi tunnen, siis Eesti SKP ega majandus tervikuna ei kasva. Kui ma aga need puud maha saeksin, klotsideks lõikaksin ja üle piiri ekspordiksin, siis SKP kasvaks. Siin peitubki üks rahamaailma paradokse. Me loeme kokku raha, mis meil on.”

Samuti soodustab kõige ümber arvestamist rahaks tõsiasi, et raha on ainus, mida saab hõlpsalt ümber jagada. Kõiki muid eluhüvesid ja eluväärtusi on väga raske (õigluse, kaastunde vms nimel) ümber jagada. Ühel ministril oli kord plaan tõsta õpetajate prestiiži, aga kui selline ümberjagamine oleks võimalik, siis oleks poliitik ju kõige prestiižsem amet üldse, aga praegu on neil lihtsat suur palk, kuluhüvitised, isetäituv kapp, nähtamatu käega ämm jms ning prestiiži pole ollagi, sest see tuleb auga välja teenida.

Raha hulk on ka alati piiratud ja nii peab muudkui valima, kas mängida maksudega või laste toiduportsudega. Või võtta laenu ja osta meie rahvale veel üks põlvkond, et ikka oleksid olemas ja omaverelised need, kellele me võlgu pärandada ei tohi. Või siis teha Eesti kultuuri efektiivsemalt (s.t vähemate inimestega), kuigi oleme juba maailma kõige efektiivsem kultuur. Valikuid kui palju ja ainult mõned välistavad üksteist.

Shaw’l on õigus, tõepoolest “üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi”, aga siin tuleb teha ajakohased korrektiivid. Nimelt see lootusrikkus on saanud enda ette miinusmärgi. Kui enam mitte ainult kogu toit, vaid lausa kogu eluvõimelisus on vahendatud rahaga, siis raha haigestumine sandistab samuti kõike, kogu eluvõimet. Energia (umbes 90% ulatuses ikka veel fossiilne) kallinemine on kõige raskem raha haigus, sest olemuslikult on raha sügavaim sisu just energia – nisukaloritest ja naftadžaulidest kilovatt-tundideni. Kui riik ei jaksa maalesõiduks enam kütust osta, peavad riigi funktsioonid taas muutuma rahavabaks – olgu näiteks priitahtlikud pritsumehed või maapiirkondades taastuv omakohus.

Neist protsessidest ja nende tagamaadest, ajastu olulisematest üldsuundumustest on võimalik nüüd ülevaatlikumalt lugeda ka eesti keeles. Refereeringud oma- ja välismaa teadlaste töödest on koondatud ühte kahvatukaanelisse kogumikku (Kaupo Vipp “Globaalpohmelus”) ja see raamat on nagu meie tulevik: minimaalsete kuludega välja antud, taaskäideldud materjalidest ja sellegipoolest paljudele liiga kallis.

Mihkel Kunnus on semiootik ja kultuurieugeenik.”

08.12.2012 11:19 - Nimetu
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Loe Kaupo Vipp Globaalpohmelus arvustusi (review)Otsi Google abil: kaupo vipp globaalpohmelus (review)