Chronicle (2012) - Arvustus.com arvustused

“Realistlik tunnetus ning tegelaste areng tegid Chronicles filmi paremaks teistest superkangelate-filmidest. Igapäevased inimesed kasutasid oma ootamatult saadud võimeid teiste kiusamiseks, lollitamiseks ning veelgi vähem üllamal eesmärgil. Taoline lähenemine oli veidi harjumatu, kuid sobis täiesti noorukite suhtumisega. Filmi jooksul suutsid esialgu tutvustatud stereotüübid teha läbi arvestatava muutuse; kui oleks alguses pidanud pakkuma, kes poistest saab olema "hea" ja kes "halb", oleks panustanud teistele nimedele.

Igasugused eriefektid olid lahedad ning millegipärast tundusid eriti reaalsed, ei näinudki CGI kujutisi. Võib-olla aitas Cloverfield-stiilis filmimine. Viimase koha pealt ei oska seisukohta võtta, ehk oleks eelistanud tavapäraselt filmitud varianti. Suure lahingu ajal oli tunda, kuidas vägisi topiti kaameraid igale poole, et vaataja näeks tegelastega toimuvat lähemalt. Teine miinus oli suurejoonelisele sündmuste haripunktile järgnenud tagasihoidlik filmi lõpp. Kuigi idee oli kena, kadus suur osa vau-efektist. Siiski superhea film, meeldis väga.”

““Need, kes saavutavad jumaliku võimu, kasutavad seda kuratlikult” või umbes kuidagi nii see vanasõna kõlas. Selle filmi kirjeldamiseks ei leia paremat tsitaati kui see. Kui päris aus olla, siis ma suhtun tänapäevastesse filmidesse, eriti fantaasiafilmidesse, nii et, “järjekordne ajuvaba film laste jaoks, tehtud ainult selleks, et filmikompaniide omanike taskuid täita”. Kuid see film on üpriski vaadatav film ka vanemale ja kriitilisemale vaatajale.

Süžee poolest on selline film superkangelastest, kuigi filmi üks motodest või sloganidest on “Not all heroes are super”(Mitte kõik kangelased pole superkangelased). Selline nohikust poiss hakkab ühel päeval pidama videopäevikut, ning filmib kõike, alates sellest kuidas ta hommikust sööb, lõpetades sellega, kuidas ta isa käest peksa saab. Ühel õhtul võtab tema nõbu Matt endaga peole kaasa, sealtsamast metsast leiavad Matt ja tema sõber Steve koopa, ning kutsuvad Andrew endaga kaasa. Koopas toimub varing, ning järgmisel hetkel on poistel ülimvõimed. Mulle meeldis selle filmi puhul see, kuidas näidati sellise nohiku tahteid, unistusi, soove, ning mida ta teeb kui ta saab kõik mida ta elu aeg tahtnud on. Peategelast on mõni kriitik võrrelnud Raskolnikoviga, Dostoevski romaanist “Kuritöö ja karistus”. Võrdlus on jah, päris täpne, Andrew meenutabki maailmatuntud romaani peategelast. Kuigi Raskolnikovi saatus oli natuke teistsugune. Mis mulle selles ei meeldinud oli see, et filmi viimase 20 minuti jooksul toimub nii palju plahvatusi, lendamisi, tulistamisi, et ma pidin filmis siiski natukene pettuma. Kogu ülejäänud filmi jooksul kasutati eriefekte suhteliselt vähe, kuid filmi lõpus kulutati enamus filmi eelarvest ära eriefektidele.”