Margin Call (2011) - Lehman Brothers filmina - Arvustus.com arvustused

“Filmil on omapära küllalt palju. See on tehtud kui dokumentaalne asjade hargnema hakkamine Lehman Brothersis, millele järgnes siis mitte ainult LB, vaid globaalse majanduse tõsine häving.

Omapäraseks teeb filmi see, et enamus filmi tegevusest toimub ühe öö jooksul ja vaid valitud inimeste seltskonnas, ehk et mingeid massistseene eriti ei näe.
Teiseks jäi kõrva, et muusikat filmil peaaegu ei olnudki. Kui oli, siis kuulas tõenäoliselt keegi ise kõrvaklappidest muusikat ja seda jagati ka vaatajaga, kuid muidu oli stseenid vaiksel taustal. See süvendas veelgi dokumentaalsuse tunnet selle filmi puhul.
Filmis oli tuntavat pinget. Kui seda muusika ei lisanud, siis hoolitsesid selle eest just nimelt vaikus ja mingid kontori vms hääled ning loomulikult operaatoritöö.
No ja filmi lõpp. Ma olen kindel, et paljud teist ei ole nii ootamatut lõppu filmidel näinud, ma olin ka tükk aega sõnatu ja mõtlesin, et kas see oli nüüd väga hea või väga halb lõpp, aga vist oli ikka hea, sest muud lõppu ma sinna ka ette ei kujutanud.

Film avas veidi asjaosaliste isiklikumast vaatepunktist sündmuste arengut. Kui muidu olen ikka harjunud niisama mõtlema, et mingid lollid keerasid seal USAs mingi jama kokku, siis selle filmi järel hakkasin rohkem mõtlema sellele, kuidas asjaosalised ise seda läbi elama pidid. Ei-ei, film pigem näitab enamust siiski vastikute teflonist tüüpidena, aga nii suurte ettevõtete puhul on paratamatult ka palju paremat sorti inimesi, kes jäävad tõsiselt masinavärgi hammasrataste vahele. Kui aega on vähe ja mängus suured summad ja miks mitte globaalse majanduse ja oma äripartnerite käekäik, on õigeid otsuseid väga raske teha. Eriti kui ei teagi täpselt, mis see ÕIGE otsus oleks, sest vaatepunktid erinevad suuresti.”