Ilukirjandus - Arvustus.com arvustused

“„Tõde ja õigus“ on Tammsaare poolt kirja pandud tuntud Eesti klassika. Kõik noored on pidanud aastaid seda kohustusliku kirjandusena koolis lugema. Kõik viis osa on ülesehitatud erinevatele põhiprobleemidele. Need on ka põhjuseks, miks raamatuid saab aegumatudeks pidada.
Esmapilgul tundus esimene teos igava vanaaja talurahva eluloona. Mida peatükk edasi, seda rohkem süüviti erinevate tegelaste keerulistesse iseloomudesse. Esimese osa lõpuni oli raske vahet teha headel ja halbadel karakteritel. Kõik Tammsaare loodud kujud olid komplitseeritud. Pearust õhkus headust, kuid krutskidelt ei olnud talle vastast. Andres tundus õiglasena, otsides oma tõde ja õigust, kuid piibli lugemise ja liigse Jumalasse uskumisega muutus ta rangeks ja ebameeldivaks.
„Tões ja õiguses“ püstitatud probleemid on üleval ka tänapäeval. Kusagile ei kao ebakõlad põlvkondade vahel, armastuse küsimused või perekonna sisesed tülid. Aegumatu on ka inimese võitlus maaga, religiooniga, ühiskonnaga ja õnnega. Mõnel ajastul löövad need välja rohkem, teisel vähem, kuid olemas on nad siiski. Viiendas osas võidab inimene maa. Andrese unistus, mis püsis läbi kogu „ Tõe ja õiguse“, lõpuks täideti, hakati süvendama Vargamäe järve. Lepitud on ka Jumalaga ning igaühel on religioonist enda kindel arvamus. Mõned küsimused hakkavad taas korduma, sest Vargamäel on uus noor põlvkond,lapselapsed, keda esimeset osast saab võrrelda Andrese ja Pearu lastega.
Minu arvates peaks seda Tammsaare teost lugema iga vähegi intelligentne eestlane. Raamat annab hea ülevaate inimese elust ning toob meile endile palju võrdlusmomente. ”

“Mulle ka meeldis, käest ära panna ei saanud..

Kohati oli küll veidi rabe, aga ajaviitekirjanduse kohta päris hea, 10-st 9 panen.”

“Cline´i kirjutamisoskus on tõepoolest hea, kuid osavast sõnade rittaseadmisest ei piisa, kui sul ei ole tegelikult midagi öelda .Kui kirjutad millestki kuulujuttude ja politseiraporti põhjal ning tegelikult ei suuda ennast looga suhtestada.Siis tekibki selline jahe romaan, kus ei ole mitte ühtegi elavat tegelast sest ka autori jaoks jäävad tegelased võõraks ja kaugeks, kellekski, keda ta ei mõista ja kellest ta ei hooli.Emma Cline romaan sarnaneb Sofi Oksaneni romaanidega, peale selle lugemist jääb lihtsalt tühi tunne, sest romaan ei andnud sulle mitte midagi.”