- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
Tõde ja õigus
Anton Hansen Tammsaare
5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1870-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. II köide, mille ainestik pärineb H. Treffneri gümnaasiumist, on nooruki kujunemisromaan sajandivahetuse Eesti olustikus, mille tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed. Peategelaseks on ateismi poole suunduv noormees ja oludele kohanenud vastuoluline koolidirektor. III köide käsitleb 1905. –07. aasta revolutsiooni sündmusi, selles on edasi antud masside meeleolu ja võitlusepisoode; peategelane jääb aga revolutsiooni otsustaval etapil kõrvalvaatajaks. IV köites antakse haarav ja sügav psühholoogiline eritlus keskse tegelase abielu karilejooksmisest, millel on ühtlasi laiem ühiskonnakriitiline tagapõhi. Lõpptulemusena kujuneb romaan kogu kodanliku tsivilisatsiooni ja mentaliteedi hukkamõistmiseks. V köites kandub tegevus uuesti maale, siin jälgitakse taluelu umbes pool sajandit hilisemal perioodil kui epopöa alguses. Lihtsas eluviisis ja füüsilises töös leiab peategelane uuesti sisemise tasakaalu. Lisas TheinPRO
19.05.2011
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Arvustused
“„Tõde ja õigus“ on Tammsaare poolt kirja pandud tuntud Eesti klassika. Kõik noored on pidanud aastaid seda kohustusliku kirjandusena koolis lugema. Kõik viis osa on ülesehitatud erinevatele põhiprobleemidele. Need on ka põhjuseks, miks raamatuid saab aegumatudeks pidada.
Esmapilgul tundus esimene teos igava vanaaja talurahva eluloona. Mida peatükk edasi, seda rohkem süüviti erinevate tegelaste keerulistesse iseloomudesse. Esimese osa lõpuni oli raske vahet teha headel ja halbadel karakteritel. Kõik Tammsaare loodud kujud olid komplitseeritud. Pearust õhkus headust, kuid krutskidelt ei olnud talle vastast. Andres tundus õiglasena, otsides oma tõde ja õigust, kuid piibli lugemise ja liigse Jumalasse uskumisega muutus ta rangeks ja ebameeldivaks.
„Tões ja õiguses“ püstitatud probleemid on üleval ka tänapäeval. Kusagile ei kao ebakõlad põlvkondade vahel, armastuse küsimused või perekonna sisesed tülid. Aegumatu on ka inimese võitlus maaga, religiooniga, ühiskonnaga ja õnnega. Mõnel ajastul löövad need välja rohkem, teisel vähem, kuid olemas on nad siiski. Viiendas osas võidab inimene maa. Andrese unistus, mis püsis läbi kogu „ Tõe ja õiguse“, lõpuks täideti, hakati süvendama Vargamäe järve. Lepitud on ka Jumalaga ning igaühel on religioonist enda kindel arvamus. Mõned küsimused hakkavad taas korduma, sest Vargamäel on uus noor põlvkond,lapselapsed, keda esimeset osast saab võrrelda Andrese ja Pearu lastega.
Minu arvates peaks seda Tammsaare teost lugema iga vähegi intelligentne eestlane. Raamat annab hea ülevaate inimese elust ning toob meile endile palju võrdlusmomente. ”