Farm restoran - Arvustus.com arvustused

“Praeguseks umbes kuu aega avatud olnud restoran "Farm" on üks õite huvitav koht Tallinna vanalinnas. Ja huvitavaks ei tee seda mitte asjaolu, et seda restorani polegi niisama lihtne üles leida. Müürivahe tänavat teab küll iga tallinlane, aga Google kaart väidab restorani aadressi asuvat hoopis teisel pool Viru tänavat kui see tegelikult on. Seega jätke endale siinkohal meelde -- restoran Farm asub Müürivahe tänava kudumimüüja-eidekeste vastas. Nüüd peaks see asi päris selge olema ja kellegi enam eksimisvõimalust ei ole.

Võiks ju arvata, et kui restorani tuleb enam-vähem tikutulega taga otsida, siis on see üks pisike uberik, aga reaalsus on hoopis vastupidine.

Sisse astudes leiab külaline end kõigepealt eesruumist, mis täidab garderoobi ja retseptsiooni aset. Lahked neiud panid mu mantli kenasti kappi ning selle kõrval hakkasid silma mõned topised, näiteks hunt. Hiljem selgus, et see on üks restoran Farmi teemadest. Seda ei ole õnneks nii palju, et koht mingi segaseid tundeid äratava jahilossi muljet omandaks, vaid -- parasjagu. Kui selline mõiste topistemaailmas olemas on :)

Eesruumist edasi astudes kerkib esmalt kulm kõrgele, sest see restorani söögisaal on üllatavalt suur. Avatud (klaasiga eraldatud) köögisaar jagab ruumi kaheks ning lisaks leidub ühes nurgas veel privaatsem nišš, mida saab kardinatega eraldada. See nišš on üks neist kohtadest, kus jälle suurem topistekontsentratsioon, lisaks neile oli seal aga veel midagi ootamatut ja huvitavat -- kanaarilinnupuur. Lauas istudes ja kerget säutsumist taustana kuuldes arvasin sellele eraldi mõtlemata, et küllap on mingi soundtrack ja tuleb kõlaritest, aga ei. Täiesti ehtsad kanaarilinnud. Mis saaks olla eestimaisem ühes eesti restoranis ;) Samas ütleb Farmi slogan "Modern Estonian cuisine", ja moodsatel eestlastel on kahtlemata ka kanaarilinnud.





Sisekujundus mulle meeldib. Mul on selle stiili kohta väga raske midagi ühe sõnaga öelda, sellele sõrme peale panna ja see mind intrigeerib ka. Kergelt kulunud prantsuse kohvikustiil, aga mitte liiga, et mõjuda liiga-palju-nähtud hipsterlikult. Lisaks need topised. See kanaarilinnupuur. Sibulad mahlastes mullapottides ja nende vahel pottides... hüatsindid! Kui igasuguseid ürte on restoranide pottides ennegi nähtud, siis need hüatsindid mõjuvad kohe jälle sellise momendina, et "Olin just Farmi stiili ära defineerimas, ja siis nad tegid midagi sellist". Mulle meeldib see. On tore, et ei lahterduta nii lihtsasti ja intrigeeritakse.

Lauad on piisavalt suured ja toolid on mugavad. Ma mitu korda üllatusin, et toolid on pehmed, sest millegipärast kujutasin seal ette ikka kõvasid toole. Üks selliseid asju, mida ma selgitada ei oska, lihtsalt kõik mõjus selliselt, et mingi alateadlik ootus oli kõva tool saada. Naljakas. Aga toolid olid pehmed ja mugavad. Lauajalg asus aga laua keskel ja oli nii massiivne, et paar korda pidin jalgu ümber sättima, et mugavamalt ära mahtuda.

Menüü oli mahukas, aga selgus, et kõik keeled on lihtsalt samas menüüs üksteisele järgnevatel lehtedel. Seega kogu eestikeelne menüü mahtus lahedasti ühele leheküljele. Suurepärane! See on hea märk. Sellegipoolest on Farmis valikut omajagu ja igale maitsele.

Kolm asja, mille üle restoranipere kohe hakatuseks iseäranis uhke paistab olevat, on nende iseküpsetatud leib, isetehtud limonaadid ja oma brändiga (aga Beerhouse'is villitud) elavad õlled. Hele ja tume. Viimased jäid proovimata, aga leib oli tõesti aus ja limonaadid ülihead. Tegemist oli rabarberi- ja astelpajulimonaadidega, minu lemmikuks sai neist rabarberilimonaad. Väga värske maitsega, paraja mulliga ja mõnus jook. Astelpaju limonaad oli terake liiga magus, aga samuti hea.

Eelroogadest/suupistetest sai proovida Konju talu toorpiimast valmistatud soe kodujuustusalat põdrasuitsuvorstiga. See oli kerge nagu pilv. Väga hõrk ja õrn roog, millel on peaaegu tabamatu maitse, kuni satud tugevamaitselise põdralihavorsti tüki otsa. Seda juhtub harva, sest neid on vähe, aga täpselt piisavalt, et iga mõne aja järel intensiivne maitseplahvatus anda. Kõige rohkem võrdleks ma seda sooja kodujuustusalatit eriti hästi õnnestunud munapudruga. Kõhutäiteks pole mõtet seda võtta, aga hõrguks palaks enne või isegi peale põhiroogi küll.



Kõldu lihakarni veisefilee tartar oli vahvate suurte (u poolesentimeetriste) lihatükkidega ning sellest hoolimata pehme ja hea, mis viitab liha heale kvaliteedile. Ma oleksin eelistanud liha veidi jahedamana, aga see on isiklik eelistus. Lihatükid olid kastmega läbi segatud ja see oli mõnusalt tihe ning paraja happelisuse-magususe tasakaaluga.



Sibulasupp ürdi-kadakajuustu grillsaiaga. Suurepärane roog! Nii magus, et pidin kokalt eraldi küsima, ega sinna tõesti mingit muud magustajat pole lisatud peale sibula enda ning kuulsin, et just nii see olevatki. Puhas sibula enda magusus. Äärmiselt tore roog ja grillsaiake sobis sinna ka hästi juurde.



Edasi hakkasid saabuma pearoad. Grillitud siiafilee pastinaagikreemi, roheliste köögiviljade ja Hollandi kastmega oli lihtne roog -- siiafilee pannil ära praetud ja pastinaagikreemile peale sätitud. Maitses hea, aga sellisest asjast on keeruline päriselt vaimustuda. Pannil praetud siig nagu siig ikka. Peenikesed luud sees. Maitses kena, aga mitte raputav kogemus. Samuti ka pastinaagikreem, mis oli täpselt nii hea, nagu see hästi välja tulnuna ikka on.



Praetud hirvekotletid, mis järgmiseks lauda toodi olid aga vaimustumist väärt iga naks. Ülimalt hõrgud, pehmed, mahlased ja toredalt maitseküllased, lisandiks kreemjas kartulipüree ja seeneraguu ja sõstrasalat, kuhu kotletiampse otsapidi kena sisse tsurgata ja siis kotlettide mõnusat maitset kerge magushapuga täiendada. Need hirvekotletid on sibulasupi kõrval teine asi, ainuüksi mille pärast juba restoran Farmi minna tasub.



Kuid sellega polnud pearoad ammendatud, sest järge ootas grillitud mahetalle välisfilee Kopra talu köögiviljade ja estragoni-kirsikastmega. Jälle suurepärane roog. Talleliha oli nii õrn ja mahlane, et kõige õigem sõna selle kohta on -- taevalik. Ma peaaegu ei uskunud, et see on grillitud, mõeldes peas erinevaid viise, kuidas mina samasuguse tulemuse saavutaks, sest seest ei paistnud suured tallelihatükid isegi väga roosad, punasest rääkimata, olles ometi nii pehmed, mahlased ja hõrgud. Nii et kolm asja, mille pärast Farmi tasub minna. Boonusprogrammis veel rabarberilimonaad.



Nüüd saabusid lauale aga malmpotis hautatud seajalad. Lahe roog iseenesest ja kooti söön ma hea meelega. Aga paganas, see mulle küll ei meeldinud. Ei meeldinud sellele hallile ollusele otsa vaadata ja ei meeldinud kleepuva peki vahelt üksikuid tairibasid otsida. Ma saan sellest roast aru küll ja mulle meeldib faktina, et ta on menüüs, aga ma ei tea, kas ta sellisel kujul just ideaalne on. Restoranirahvas rääkis, et välismaalaste seas on see suur hitt ja kõik muudkui imestavat, et selline asi olemas on. No turistide pärast siis olgu, aga ma ei leidnud sealt ka otsides midagi sellist, mis tahaks mind konkreetset kogemust kordama panna. Kui pealt pruuniks lasta ja jalgu rohkem ühes tervikus, selgema kujuga hoida, siis ehk... Aga ei, sel moel tal minu silma alla ja kõhtu asja ei ole, ei rõõmusta ta kumbagi.



Magustoite proovida seekord ei jõudnud, aga küllap tuleb ka nende kord.

Restoran Farm toite iseloomustab lihtsus (vs toretsemine), aga mitte lihtsakoelisus. Mitmed road on päris huvitavalt ja mõttega läbi komponeeritud. Farm eelistab eestimaist toorainet ja on tihedates sidemetes kõiksuguste taludega, mis neid värske toorainega ja näiteks ka jahuga varustab. Nagu peakokk ütles, ei ole nad selles eestimaisuses kramplikult kinni, kui ikka talvel kodumaist kirsstomatit ei saa, tuleb välismaisega läbi ajada, aga kui saab, siis eelistatakse kohalikku. Väga mõistlik suhtumine.

Teenindus on Farmis sõbralik, ehkki kohati veel toores. Teenindajaneiud on noored nagu pahatihti juhtub ja pusserdavad vahel toidu nimede-koostiosadega, nii et kokk mõne korra korrigeerima pidi.

Hinnad on Farmis väga mõistlikud. Minule sügava mulje jätnud tallekotletid saab pearoana kätte 12 euroga, sibulasupp maksab alla 5 euro. Ükski pearoog üle 20 euro ei küündi. Ärilõuna, mis ilmselt tähendab päevapraadi, saab kätte 4.80 euroga ja seda lähen ma kindlasti veel proovima. Töötades vanalinna kandis on mõistlikku söögikohta väga raske leida. Vanalinnas on kas ülehinnatud halvad söögikohad, ülehinnatud keskmised söögikohad või lihtsalt kallid ja väga head söögikohad. Farm on väga hea ja normaalse hinnaga restoran. Nii hea, et sinna minna midagi tähistama ja turistidest sõpru viia, aga nii normaalse hinnaga, et sinna pikemalt mõtlemata ka lõunale või lihtsalt "casually" õhtust sööma minna. Hinnad olid üks suuremaid üllatusi toidu kvaliteeti tajudes.

Kokkuvõttes on Farm väga hea restoran ning tervitatav vanalinna söögikohtade seas nii oma puhaste ja mõnusate kvaliteetmaitsete kui ka vaba atmosfääri ja mõistlike hindadega. Soovitan.”