Inimese parimad sõbrad
4.3
3 hindajat

115. Inimese parimad sõbrad
Rein Pakk

Rein Pakk: "Minu uus autorilavastus „Inimese parimad sõbrad“ küsib: Kes on inimene? Ja vastab : Inimene on olend, kes on oma eksistentsist teadlikuks saanud. Kahel jalal käimine, suur otsaju, majad, raha, kunst, autod ja põllumajandus on tagajärjed. Eeldus on iseendast teadlik olek. Sellest algab kõik. Kui iseenesest teadlik olemine on narkootikum, siis kogu kultuur on kõrvalnäht. Näidend põhineb tõsielul, iseasi, mis tõsielu see on. Karakterid on küll välja mõeldud. Vähemalt nii mulle tundub. Inimese parimad sõbrad on draama, milles kolm tegelast moodustavad armastuse kolmnurga. Huvitav mees, ilus naine ja mehe truu sõber. Mees on sisearhitekt. Naine on …kodune. Ja mees hakkab naise kodu kujundama. Ja sõber on truu, aga armastus on ootamatu nagu alati. Ja vahel, nagu ka seekord, on armastus lausa uskumatu. Rohkem ma praegu ei ütle. Tulge ja vaadake."


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Laul, mis jääb
4.2
11 hindajat

116. Laul, mis jääb
Merle Karusoo

Lavastus Raimond Valgrest. Enne sõda tunti seda kõrtsipillimeest vähe, tema laule ei plaadistatud, kuigi „Muinaslugu muusikas“ ja „Sinilind“ olid juba loodud. Sõja ajal vene väes aitasid tema laulud meestel ellu jääda, pärast sõda ei tahetud neid mehi ega võidule aidanud laule tunda. Oli lühike Raimondi laulude buum. „Peagi saabun tagasi su juurde“, „Ei suutnud oodata sa mind“. Salvestusteni need ei jõudnud. Ja siis keelati Valgre ära. Sellepärast, et ta laulis armastusest, mitte tööst. Keelati ära tango. Keelati ära saksofon. Jäi ainult minoorist mažoori tõlgitud „Saaremaa valss“. Ta jõi ennast surnuks. Siis hakkasid tema laulud elama. Lavastus räägib Raimond Valgre ajast ja temast selle aja sees. Ja sellest, kuidas sünnivad laulud, mis jäävad.


Lisas sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.
12.06.2015
Pane hinne:
Vaata kõiki arvustusi (1)

“Laval oli kõik olemas. Omapäraselt minimalistlik, aga nutikalt kasutatav lavakujundus. Tohutu hulk näitlejaid, kellest vähemalt 10 tk olid nö AAA-kvaliteediklassist. Lisaks Raimond Valgre elulugu, mis on ideaalne aines igasuguste raamatute, filmide ja teatrietenduste jaoks. Aga ometi põrus "Laul, mis jääb" suurelt. Eelkõige just kasutamata potentsiaali pärast. Eelkõige just selle pärast, et oli teravalt tunda KUI PALJU parem oleks saanud see lavastus olla.

Etendus oli pikk, ligi 3h ning kolmes vaatuses. Esimeses vaatuses oli Valgre Pärnus. N-ö ilus aeg. Aga kohutavalt fragmenteeritud. Hoolimata 3h pikkusest etendusest ei saadud peaaegu ühtki stseeni korralikult välja mängitud, sest kohe tuli teine asi peale. Mõttetult palju väikseid detaile, mis ei moodustanud ühte tervikut, vaid jäidki, kuni lõpuni segaseks. Nende asemel võinuks mõnegi stseeni pikemalt ja mõistetavamalt välja mängida. Lasta karakteritel areneda ja vaataja jaoks arusaadavaks muutuda. Aga ei. Karakter kadus enne kui täpselt aru sai, kes ta oli, kuigi jäi mulje, et oli justkui oluline tegelane (Valgre elus).

Juba esimeses vaatuses hakkas ka teravalt häirima see, et igast Valgre loost esitati vaid mõned taktid. Vist mitte ühtegi lugu ei esitatud täispikkuses! Ja ometi on lood ju head ning publik tahtis neid kahtlemata kuulda. Täielik materjali raiskamine.

Teine vaatus, mis pidi näitama Valgre allakäiku, näitas kõike muud. Valgre kössitas nurgas, ei öelnud sõnagi ja mul ei temast isegi kahju. Sest ta ei mõjunud mingi tegelasena, juba eelmisest vaatusest alates. See on Avandi raiskamine ja see on Valgre raiskamine. See oleks saanud olle niiiii palju parem, et mul on neid ridu kirjutadeski kahju, sest vaevalt nüüd niipea uut Valgre lavastust tulema hakkab.

Head momendid kolmandast vaatusest olid nõukogudeaegne uute muusikapalade ülekuulamine ja modifitseerimine tolle aja poliitika ja väärtustega sobivaks. Ülle Kaljuste säras! Suurepärane roll. Jah, selline n-ö ülemängitud, aga nii see ju mõeldud oligi ja mõjus väga hästi. Kogu saalile. Nii mulle kui rahvale meeldis ka Rober Annuse roll ja lõpuks lauldud Tondi Tango :)

Ühesõnaga täielik jama. Valgret ma eriti rohkem tundma ei õppinud, Valgret oligi etenduses üsna vähe, sest enamasti ta kössitas niisama nurgas. Mingit Valgre hingeelu tundmaõppimist ega midagi sellist ei toimunud. Kui ta lõpuks kössitama jäigi, siis polnud temast kahju. Ja see räägib millestki. Räägib sellest, et tegelast ei olnud suudetud mulle kalliks teha, ma ei elanud talle enam ammu kaasa. Ja mina olen üle keskmise Valgre loomingu austaja...

Kõige paremad olid hoopis vaheaajad, mil garderoobis mängis tollele ajale iseloomulikku muusikat sobivas riietuses ja soengutega bänd ning vahepeal Tiit Sukk ja Ülle Kaljuste mõne laulu nende saatel laulsid. Publik hoidis aupaklikult eemale, et vabastada tantsusaal, kus kahjuks keegi publikust tantsima ei tõtanud. lmselgelt bänd seda aga ootas. Just nagu vanasti kui Draamateatri all oli popp kunstiinimeste lokaal.”

12.06.2015 14:58 - sonic
PRO
PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud.

sonic on seda arvustust muutnud: 12.06.2015 21:16
Hinnang arvustusele:
  +0   -0
Puhastus
4.0
2 hindajat

117. Puhastus
Liisa Smith

Sofi Oksaneni, eesti juurtega soome kirjaniku, mitmeid auhindu ja kirglikku poleemikat pälvinud romaan "Puhastus" leidis ka Eestis elavat resonantsi. Teose lavavariant ei ole aga romaani dramatiseering, sest antud juhul oli asjade käik vastupidine tavapärasele: esmalt valmiski näidend, mis Soome Rahvusteatris juba 2007. aastal suure menuga esietendus ning leidis siis koheselt tee mitmete teiste Soome teatrite lavadele. Alles pärast seda valmis autorile rohket kuulsust toonud romaan. Tugevalt dramaatilise koega lugu võtab vaatluse alla sündmused Eesti lähiminevikust (1936-1992). Postsotvetlikus Eesti rannakülas saavad tormiliste sündmuste keerises kokku kaks täiesti erinevat naist: kuuekümnene Aliide ning veri-noor Siberist pärit Eesti päritoluga neiu nimega Zara. Mõlemal naisel on eri aegadel olnud kokkupuuteid nii vaimse kui füüsilise vägivallaga. Pikkamisi meie ees lahti hargnevad minevikulood toovad päevavalgele kaua varjus hoitud perekonnasaaga. Murranguliste ühiskondlike sündmuste foonil tõstatuvad olulised küsimused (sund)valikutest ja nende tagamaadest. Kas kunagi tehtud ülekohut on võimalik heaks teha, mõista ja andestada - olgu kannatajaks pooleks siis üks inimene või terve riik? "Puhastuse" toob lavale Eesti päritolu Londonis töötav lavastaja Liisa Smith, kellele see on teine lavastus Eestis ja ka Vanemuises.


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Nisa
4.0
2 hindajat

118. Nisa
Katariina Unt

Katariina Unt: "Mind inspireeris Marjorie Shostaki raamat "Nisa", ootamatult avameelne ja köitev lugu Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elavast naisest Nisast. Tema oma sõnade järgi kokkupandud jutustus avab võimaluse siseneda ühe teistsuguse kultuuritaustaga naise sisemaailma. Nisa eluloos ei eristu tähtis ja vähemtähtis, üksikud sündmused ei kujune elumuutvaks teguriks. On ainult alatine kohalolu ja kõik, mis inimesele osaks saab, on asjakohane ja vajalik. Naise tundeelu olenemata kontinendist, rahvuslikust kuuluvusest ja elutingimustest on universaalne. Igatsus on üks. Ühes on koos nii mees kui naine. See on ÜHE - seega igaühe lugu."


Lisas Marge-Elin Roose 21.11.2012
Pane hinne:
Üksildane Lääs
4.0
1 hindaja

119. Üksildane Lääs
Tanel Jonas

Martin Mc Donagh Tõlkija Peeter Sauter Lavastaja Tanel Jonas Kunstnik Iir Hermeliin Osades: Riho Kütsar, Andres Mähar, Karol Kuntsel, Kristiina-Hortensia Port 1996. aastal komeedina maailma näitelavadele ilmunud iiri näitekirjaniku Martin McDonaghi näidenditriloogiat „Mägede iluduskuninganna“, „Connemara kolp“ ja „Üksildane Lääs“ ühendab ühine tegevuskoht Iirimaa läänerannikul: Connemara, Leenane. „Üksildase Lääne“ isa Welsh iseloomustab seda kohta kui maalilist paika, mis „ei kuulu vist jumala jurisdiktsiooni alla”. Ja veel ütleb ta nii: “Kui ma esimest korda siia tulin, siis ma arvasin, et Leenane on kena koht. Tuleb välja, et see on Euroopa mõrvarite Meka.” Trööstitu Iirimaa küla, „kus ei saa koera ka jalaga lüüa, ilma, et mõni lõust kakskümmend aastat viha ei peaks“, jõhker-vaimukad dialoogid ning ootamatud lahendused on põhjuseks, miks seda näidendit ikka ja jälle lavastatakse ja vaadatakse. Lavastaja Tanel Jonas: Mis saab siis, kui sa armastad kedagi nii, et ei oskagi sellega midagi peale hakata? Või mis saab siis, kui sa vihkad omaenda venda nii, et su ainus soov on ta ära tappa? Ja mis saab siis, kui see, kes peaks teistele vihkamise ja armastamise küsimustes nõu andma, väsib nii ära, et lihtsalt enam ei jaksa? Ilmselt tekib vaatajal küsimus (ja õigustatud), et miks jälle Jonas koos mingi iiri näidendiga. Vastan: juhus, muud midagi. Kinnitan, et ma ei ole spetsialiseerunud ainult iiri lugudele, lihtsalt see sattus minuni tänu eelmistele lavastatud näidenditele („Rumm ja viin“ ja „Kadunud käsi“) ning tundus patt jätta seda tegemata puhtalt selle pärast, et "jälle iiri". Mis teha. Luban, et tulevikus võtan ma ka mõne vene või saksa või minupoolest kasvõi namiibia näidendi. Kui see mulle vaid huvi pakub.


Lisas cantabile 29.01.2013
Pane hinne:
Uus elektriline tantsusaal
2.0
2 hindajat

120. Uus elektriline tantsusaal
Sander Pukk

Enda Walsh on praeguse iiri draamakirjanduse üks tuntumaid autoreid, kelle teatri- ja filmitööd on pälvinud rohkelt rahvusvahelisi auhindu. Walsh jätkab iirlaste luguderääkimise traditsiooni, kuid on ka becketlikult eksistentsiaalne ning atmosfäärne, põimides elu olmelisust poeesiaga, kaotamata huumorimeelt. “Uus elektriline tantsusaal” (2005) on lugu väikeses sumbunud sadamalinnas elavast kolmest õest ja üle neljakümne aasta tagasi toimunud traagilisest õhtupoolikust. Õhtupoolikust, mis murdis kahe vanema õe südamed ning mille järelkaja sundis nad varjuma kodumajja ning mitte kunagi enam väljuma. See on lugu esimese armastuse purustusjõust ja südametest, mis on jäänud minevikku lukku. Õdede päevad koosnevad teejoomisest, koogisöömisest, üksildase kalanäoga kalakaupmehe külaskäikudest ning traagiliste minevikusündmuste taas ja taas ja taas esile manamisest ja läbimängimisest. Kõik see toimub ühtviisi juba aastakümneid, kuni ühel päeval tärkab noorimas ões soov, vaatamata hoiatustele, lahkuda kodust... Lavastus on kevadel EMTA Lavakunstikooli lõpetanud Sander Puki diplomilavastus.


Lisas Marge-Elin Roose 16.11.2012
Pane hinne: