Draamafilmid - Arvustus.com arvustused

“Liiga lääge ja liiga klišeerohke film.”

“Kummaline, et nüüdseks neljakümnendates Õunpuud filmis esitatud temaatika (liiati sellisel kujul!) kaamerat haarama inspireeris. Esimesed sünopsised ja teaser olid paljulubavad, aga kinos tuli tõdeda, et kuigi pildilistest klišeedest suuresti pääseti, ei õnnestunud siiski vältida kulunud tulemust, stampe süžees ja karakterites. Kõik tüütult tuttavlikud tegelased, kes pole psühholoogiliselt kuigi veenvad, võetakse järgemööda läbi, ning uut on siin vähe. Seda enam, et Õunpuu ei talla selles filmis temaatilises mõttes mingit uut rada. Vähe sellest, et kohatud tegelased on tuttavad *teistest* filmidest, nad on tuttavad ka ÕUNPUU *teistest* filmidest. Kaua võib üht ja sama klahvi vajutada, olgu pealegi stilistiliselt vähe värskemas (kuigi kaugeltki mitte õnnestunumas) kastmes?

Kuigi kujutatakse rahutut vabaduseotsingut, mis võiks iseenesest olla ju küllalt fantaasiarikas tegevus, kannatab film kroonilise fantaasiavaeguse all ning vabadust ei paista kuskilt. Väikekodanlik tiksumine tundub kujutatud alternatiivi kõrval lausa kutsuv ja sümpaatne! Sest: millise inimese vabaduse mõõduks oleksid Fredi jaburad jauramised? Pirogovi Kunni? Pole mõtet vastandada vabadust ja vanglat, sest nii saab vabaduse sisuks vangla vältimine. Nii saab vabadus lihtsalt vangla kõverpeegliks: praht tuleb panna sinna, aga mina panen SIIA; peab värvima jooneni, aga mina lasen ÜLE; peab istuma sirge seljaga, aga mina KÜÜRUTAN jne. See lahendus on leidlik ja loomulik võib-olla 15-aastase, aga mitte 25-aastase tegelase jaoks. Filmi vaadates ei usu, et Fred võiks olla talle omistatud mõtete autor. Need Baskini loetud read torkavad ülejäänud filmist välja sama võõralt ja reljeefselt kui teised tsitaadid, sest pilt ja lugu lepivad allpool radarit liuglemisega ega paista neid kuidagi toetavat ega süvendavat. Ma olen kindel, et Õunpuul jätkunuks küpset mõtet ja kätt sootuks teist masti vabaduse kujutamiseks ning jääb tema saladuseks, miks ta seda ei teinud. Fredi prototüüp võinuks ses mõttes olla hoopis Fred Jüssi. Sellise filmi tegemiseks tulnuks muidugi oluliselt rohkem vaeva näha, aga küllap tast olnuks rohkem kasu. („Talupoeg on toas!“) Praegu piirduti kriitikaga, aga see jäi virinaks, sest mingeid uusi perspektiive film ei avanud, ning jääb arusaamatuks, miks just SEDA lugu peeti filmilindi ja tuhandete töötudide vääriliseks.

Sihitu kulgemise epitoomiks sai minu jaoks tõkke taga tuututav rekka. Emotsionaalselt ja intellektuaalselt laengult oli kogu film umbes sama tüütu kui see stseen ja kaaderhaaval süvenes tunne, et mina olengi see aina kärsitum autojuht: ei pääse mööda tujutust peategelasest ega jõua temaga samas vaimus tokerdava filmi südamesse. Arvo Pärdi muusika kõrval jäid eksleva noormehe kannatused ülimalt õõnsaks ja nii tekkis tunne, et see on mingi hästi peen nali, millest ma lihtsalt aru ei saa. Sama maitsetult mõjusid – neile eelnenud sadat minutit arvestades – filmi lõpukaadrid ning näisid vaatajat mõnitavana. Valget obest meenutades taban end mõttelt, et oluliselt puudutavamad maailmas ekslemise lood on Juri Noršteini „Siil udus“ ja „Lugude lugu“. Esiti tundub, et nende kahega kõrvutamine on täiesti kohatu, aga nii kummaline kui see ka pole: paralleele jätkub! Ja mul on tunne, et kuskil väga sügaval kapoti all üritab „Free Range“ just nendes kategooriates hiilata, milles „Lugude lugu“, aga ei lisa viimasele küll midagi, ei sisus ega vormis.

„Sügisball“ meeldis mulle väga. „Püha Tõnu kiusamine“ oma pretensioonikuse tõttu juba veidi vähem, aga olen sedagi kolm korda näinud ning mulle väga meeldib selle filmi ambitsioonikus ja sugestiivsus, võime luua oma reeglite ja rütmidega, tuksuv ja lõhnav maailm. „Free Range“ tundub nende kahe kõrval igava ja mugava kähkukana (ja ma polnud saalis ainus „ohkija“). Pettumus seda suurem, et teda nii kaua oodata tuli.

Lohutus: „Tühiranda“ ja „Sügisballi“ lahutas ainult aasta. Nii et järgmine kvalitatiivne hüpe ei pruugi kuigi kaugel olla. Loodan ainult, et Õunpuu sööb enne hoovõtmist võluseeni, hingab suure mahvi naljatubakat, laseb püksirihma lõdvemaks ja vaimu vabamaks... Sest kui „Free Range“ pidi eelmiste filmide otsas olema kuidagi kergem ja katartilise mõjuga, siis selles naerus oli küll liiga palju nuttu.”

“Tõeline Oscarite ja muude filmifestivali auhinade film. Sest see oli nii õudselt igav, et jäigi päris lõpuni vaatamata. Mingit omapärast stiili sel küll oli ja 70ndatel toimuv tegevus oli ka ajastu mõttes tore. Aga täitsa mõttetu film minu meelest. Kohutavalt igav.”

“Nagu esimenegi klassikalistest õuduskirjanduse flikkidest kokku pandud ning tiinekatele omaksvõetavaks tehtud. Vaadake parem Coppola "Bram Stokkeri Draculat." Parem näitlemine, parem story, parem lavastus.”