Nightcrawler (2014) - Nightcrawler - Uurimus piiridest - Arvustus.com arvustused

“Filmimaailm on värvikate karakteritena andnud meile päris palju anti-kangelasi. Osadele elame kaasa ja osade puhul loodame, et enne, kui film lõpule jõuab, saavad nad oma teenitud karistuse. Tahame ju kangelastega samastuda või näha, et maailmas on kõik siiski korras või et säiluks vähemalt lootus inimhinge headusesse.

Gyllenhaali Lou Bloom tegutseb vastupidiselt kõigele, mida vaataja loodab. Ta ei ole eriti värvikas karakter, vaikne, mõnes mõttes rahulik ja kalkuleeriv. Just nagu ennast kontrolliv Patrick Bateman. Ta ei ole psühhopaat selles mõttes, et peaks kedagi tapma, ta lihtsalt ei hooli. Mitte psühhopaat, vaid sotsiopaat. Pigem midagi Tom Ripley sarnast.

Juba filmi algus ütleb meile, et ta ei ole hea tegelane. Tal ei ole piire lihtsalt. Teab küll, kus on maailmas eksisteerivad piirid, aga need ei lange kokku tema omadega ja ta isegi otsib kohta, kuhu kuuluda – kohta, kus tema piirid või piiritus saavad kasutatud maksimaalselt.

Seda, miks tal piire ei eksisteeri, seda me ei tea. See on minevik, millest meile ei räägita. Kas see on tulnud elus pettumisest või on see kaasasündinud puudus. Ta on töötu, üritab eluga toime tulla ja võtaks kinni ükskõik, millisest võimalusest. Vabakutselise kaameramehega kohtumine annab talle suuna. Kui teistel on mingisugused piirid ja eetilisus, siis temal seda ei ole ning ta taipab, et see annab talle eelise. Ta oskab inimesi ära kasutada ja mängida nende vajadustele.

Film ongi pigem uurimus, mis saab? Kas maailm lubab sellisel piirideta inimesel eksisteerida või mitte? Huvitav vaatamine on ja mitte mingil halb film. Gyllenhaal teeb hea rolli. Vajalik vaatamine kõikidele filmifännidele, eriti neile, kellele Drive näiteks meeldis. Lihtsalt loota ei tasu, et tuled hea tundega kinost välja ja usk maailma headusesse on jälle õigesse kohta tagasi loksunud.”