The Patience Stone (2012) - Arvustus.com arvustused

The Patience Stone (2012)
Atiq Rahimi

Kusagil Afganistanis on rindejoonel segi pommitatud linnake. Janu, terror, surm ja plahvatused on inimeste igapäev. Linnas on üks vaene kodu. Seal lamab rahumeelselt juba auväärses vanuses džihaadi võitleja. Ta on langenud koomasse kuulihaavast kaelas (seda ei saanud ta küll pühas sõjas, vaid kamraadidega tülitsedes). Teda üritab meeleheitlikult elule tagasi meelitada naine (Golshifteh Farahani). Mees on ainus austusväärne pidepunkt, kes naisele on jäänud – mehe vennad ja ämm on põgenenud turvalisematesse piirkondadesse. Truult üritab naine mehele päevast päeva eluvaimu sisse puhuda ja teda kaitsta, ise iga päev eluga riskides. Too aga lamab rahulikult hingates, tegemata ühtegi liigutust. Päevade edenedes muutub naise ainsaks väljundiks aina avameelsem kõnelus mehega, tegelikult küll kõnelus iseendaga. Varem kardetud, nüüd vegeteeriv mees kuuleb järk-järgult kogu tõde ja asub koos naisega teekonnale läbi tolle elu. „Kannatuse kivi” tuleneb pärsia pärimustest. See on objekt, millele kannataja võib kõik ära rääkida. Kui kannataja on viimaks kõik südamelt ära rääkinud, prahvatab kivi kildudeks. Ka naise kivi prahvatab lõpuks. Suurepärase rolli teeb naispeaosatäitja, Iraani päritolu Golshifteh Farahani ning sõjaolukorda sobivalt on kaameratöö peaaegu et geriljalik. Vaatamata sellele, et tegevus toimub peamiselt perekonna kodus, ei muutu film hetkekski tüütuks ja pakub pinget igal minutil. Lootus elule ja armastusele jääb, kuni lõpuni. Hille Hanso Lisas OliverL 15.11.2013