Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Ütleme nii, et mul ei olnud just eriti kõrged ootused antud filmiga seoses. Kuulduv kära, et tegemist on ilmselgelt aasta halvima Hollywoodi filmiga asetas lati sinna Catwomani, Elektra ja Ghost rideri filmide kanti, aga tuleb tõdeda, et nii halva filmiga ka tegu ei olnud. Inglise keeles on hea sõna „misguided“ ja ehk see iseloomustab seda filmi kõige paremini.

Roger Eberti kodulehel algas arvustus lausega, et tegemist on filmiga, mida peaks näitama filmikoolis selleks, et näidata, kuidas filmi mitte teha ning peale filmi vaatamist sain aru, mida sellega oli täpselt mõeldud. Kui sa nüüd veel filmi näinud ei ole ning ei taha filmi sisust ja pöörangutest midagi teada, siis ära edasi loe. Film ise oli vaadatav, aga ta lonkas ja mitte ainult ühte jalga ja mitte kergelt.

Film algas suhteliselt hästi. See ei ole mitte esimene film ning ilmselt mitte ka viimane film (isegi mitte sellel aastal), kus kõigepealt näidatakse peategelasi lastena, aga samas ei ole see ka midagi halba, vaid alati selline südamlik ja vahel ka naljakas.

Seejärel liigub film 8 aastat hilisemasse aega, kus näitlejad kehastavad 17-18-19 aastaseid noori. Probleem siinkohal on selles, et näitlejad ei ole mitte mitte nii vanad, vaid vastavalt 28 (Miles Teller ja Michael B. Jordan), 29 (Jamie Bell) ning 33 (Kate Mara). Olgem ausad, et kui valida näitlejad filmi, siis panna märgatavalt vanemad näitlejad kehastama tunduvalt nooremaid tegelasi ei ole just geniaalseim idee. Küsimus tekib, milleks see lihtsalt üldse vajalik oli? Oleks saanud ju tehagi tegelased vanemaks. Lihtsasti parandatav viga.

Kui sa filmitegijana sellistest detailidest ei hooli, siis millest sa üldse hoolid ja kindlasti ei jää see ainsaks veaks ja üle laskmiseks. Vaataja tavaliselt ei mõtle sellele, et filmi tegemine on keerukas ja täpne protsess, aga üldiselt enne, kui filmi tegema hakatakse on tehtud paar aastat eeltööd ja kõik viimse detailini läbi töötatud. Selle juures on arvukalt inimesi ja asjad, mis lähevad valesti, keegi ikka märkab ja parandatakse ära, aga kui keegi midagi ei tee ja jõutakse viletsa lõpptulemuseni, siis näitab see kogu tegijaskonna ühist möödalaskmist ja/või hoolimatust.

Peategelasi kehastavad näitlejad iseenesest on head näitlejad, aga rolli on nad väga halvasti valitud. Igast indienäitlejast ei saa actionstaari ja igast actionstaarist ei saa tõsiselt võetava draamafilmi või romantilise komöödia peategelast. Üldiselt mängivad peategelased enam-vähem oma rollid välja sinnamaani, kus nad oma võimed saavad. Suhteliselt noored inimesed mängimas noori ei ole just raske tegu. Mõned kehvapoolsed dialoogid on sisse juhtunud ikka, aga need on sellised, et kui film ise oleks hea, siis ei märkaks neid või annaks andeks. Sel hetkel ei võrdle keegi neid tegelikult ju Fantastic Fouri tegelastega. Päris aus olles, siis oleks võinud kõik tegelased ringi nimetada lihtsalt. Uus meeskond ja kõik.

Igal juhul superkangelastena ei vea ükski neist välja. Kõige kohutavam on Jamie Bell The Thingina, kes peaks olema suur ja võimas, aga samas kõige heasüdamlikum tegelane. Antud filmis on Thing vihase ja kurja näoga, suhteliselt heleda häälega solvunud löömamees. Üldse on kõik peategelased üheplaanilised. Kogu Fantastic Fouri ja igasuguste superkangelaste tiimide mõte on olnud see, et sa leiad ikka ühe nende hulgast, kellega ennast samastada. On selleks siis teadlane Reed, uhkeldav ja edev Johnny või suur ja südamlik Ben Grimm/The Thing. Antud filmis olevad tegelased on nii üheplaanilised, et ma arvan, et keegi ei tunne ühegi tegelasega mitte mingitki seost. Kui Jessica Alba ja Chris Evans eelmises versioonis olid rohkem mitmeplaanilisemad, siis on miskit väga valesti ju.

Jessica Alba eelmistes Fantastic Fouri filmides oli üldse hea võrdlusobjekt, kuhu liikuda. Ta oli oma välimuselt päris hea casting, lihtsalt mitte eriti hea näitleja ning seda, et tegemist on targa teadlasega, see lihtsalt ei olnud usutav. Kate Mara on veidi parem näitleja, aga samas ei usu kunagi, et tegemist oleks jälle superkangelasega.

Liigume nüüd loo enda juurde. Iga lugu peab olema loogiliselt üles ehitatud. Olenevalt filmitüübist, peab film sisaldama teatud osasid ja elemente ning filme on tehtud juba piisavalt kaua ning palju, et on välja kujunenud teatud mudelid, mida tuleb järgida, et saavutada just teatud tulemus. Nagu kirjutada kirjandit, kus peab olema algus ja sisu kus iga lõik viib järgmiseni ning siis ka lõpetus, nii on ka filmidega. Koomiksifilmid ja filmid, kus kangelased oma võimed saavad, on väga lihtsa ja reeglipärase ülesehitusega. 2005 aasta film on heaks näiteks. Selle filmi viga oligi see, et seal oli ainult see mudel ja ei midagi muud. Ei olnud midagi erilist, uudset, eriti häid näitlejatöid jne. Igatpidi keskpärane. Heaks muutub film, kui ta suudab nendest mudelitest lahti murda mingil viisil. Näiteks The Dark Knight looga või Guardians of the Galaxy muusika ja naljaga. Kui mudelist välja ei murra, siis on kvaliteedil mingi teatud lagi ees.

Antud film ei muuda mudelit, aga muudab osade pikkust mudeli sees. On sissejuhatus, millele järgneb veel ülesehitust, siis on kiire ja järsk murrang peale mida on tegelased kohe üheülbalised tegelased, kes on oma kujul olemas, kuid kes tegelikult ikka veel midagi ei tee. Kujutage ette nüüd kirjandit, kus on 1/5 algust, 1/5 sisu ja 3/5 lõpetust. Ei ole ju normaalne. Antud film teeb midagi sarnast, et ta kasutab osasid valesti.

Filmi kulminatsioon on alles viimasel viiel minutil, kus iga tegelane saab maksimaalselt 30 sekundit särada ja sellega asi piirdub. The Things saab täpselt ühe korra lüüa, Johnny Storm saab korra tlepalli visata jne. Hetk, kus kõik on justkui löödud ja siis ennast korraga suudavad kokku võtta on päris halb kohe.

Jõuame nüüd ka Victor von Doomi juurde. Siinkohal palju spoilerit. Ok, Victor jäi aastaks teise dimensiooni lõksu, sai võimsaks ja tugevaks ning oli võimeline tegema kõike seda, mida ta hiljem teha üritas, aga ta lihtsalt ei teinud seda. Kui ta maale transporditi, siis kisendas ta , et ma tahan tagasi minna. Lasknud tal siis minna. Saame teada, et kui ta seda lõpuks siis tegi, oli ta nii võimas, et hakkas kohe teises dimensioonis maailma looma, et meie maailm hävineb. Siinkohal peaksime aru saama, miks tema minna laskmine ei oleks olnud kohe hea mõte, aga siis tekib jälle küsimus, et miks ta seda varem ei teinud? Lisaks tappis ta sõjaväebaasis inimesi ikka eriti lihtsalt (halenaljakalt halvasti tehtud kusjuures) ja ta oleks saanud seda lihtsalt ka Fantastic Fouriga teha, aga ta ilmselt otsustas mitte teha, sest võit ongi ju nõrkadele.

Film lõpeb ühe halvima lõpustseeniga, mida ma mäletan koomiksifilmide puhul. Kehvasti näideldud, halb ja imal dialoog nagu Kalevi vanad nätsud esimesed kümme sekundit. It's fantastic!

Kes teab, miks nii halvasti läks? Ilmselgelt said kõik aru lõpuks, et tegemist on ebaõnnestumisega. Lavastaja süüdistas stuudiot, aga kahtlen, et stuudio hästi filmitud materjalist meelega halva filmi kokku seadis. Kui oleks ikka olnud võimalust montaažiga parandada filmi, küllap oleks siis seda tehtud. Järelikult olid vead juba protsessis endas ja neid enam hiljem parandada ei andnud.

Mul on mõned halvad filmid riiulil, mis on seal just filmiteooria ja näidete pärast. Karta on, et ka see film jõuab kunagi sinna, kui keegi kingib või tuleb soodusmüük, kus ma taskust leitavate sentide eest seda osta võin, aga muidu reaalset raha ei julgeks küll kunagi selle eest anda. Samas ei kahetse, et ma kinopileti ikkagi ostsin. Paras loeng oli ju. ”

“Väga äge film, eriti teades, et kõik see on teaduslikult tõene ja võimalik. Meeldis väga see, et ei olnud sellist rõhuvat psühholoogilist draamat, soigumist, peaegu üldse. Oli küll kurbust ja rõõmu, aga ka palju päris naljakaid kohti ning peategelase pidev elujaatus ja hakkamasaamine ka täiesti lootusetuna paistvates oludes.
Minusugusele, kellele Robinson Crusoe väga meeldis, on see tore futuristlik maiuspala. Võinuks rohkemgi seda poolt olla, kuidas eimillestki midagi teha.
Huvitava asjaoluna paistis silma, et USA põhiline kosmosepartner/võistleja Venemaa puudus filmist sootuks. Astronaute oli näiteks Saksa rahvusest ja lõpuks tulid appi Hiinlased. Aga Venemaast ei sõnagi. Lihtsalt huvitav tähelepanek :)”

“Mõtlesin, et nagu seeriad ikka, siis see väga hea olla ei saa, niisama ülessoojendatud asi. Aga mulle väga meeldis. Kusjuures mulle oli täiesti ootamatu, et peaosalised on kõik naised, ränk kõrvalekaldumine originaalist. AGA see toimis. Päris segased tüübid olid kokku pandud ja dialoogid olid päris sageli päriselt naljakad. Tondipüüdmine tondipüüdmiseks :)”

“Wachowskid tõusid esile Matrixiga ning on sellest ajast alates viljelenud vaid ulmežanrit, mis võimaldab kõige paremini visuaalselt innovatiivne olla. Katsetamistega on nii, et vahel tuleb välja (Cloud Atlas) ja vahel mitte (Speed Racer).

Kui film USAs linastus, siis kuulutati film suhteliselt konsensulikult kohutavaks ebaõnnestumiseks. Ise kinno minnes juba teadsin, et tegu saab olema soperdisega, aga lootsin, et vähemalt on visuaalselt ilusa soperdisega. Kahjuks pean tõdema, et ei olnud isegi mitte seda.

Ulmefilmi tehes üks tähtsamaid asju on see, et vaataja peab aru saama, kus tegevus toimub. Peab olema nägemus ja süsteem - nö. "blueprint". Selles filmis seda ei ole. On kohad ja justkui lihtsalt üksteise järgi ehitatud majad, aga ei muud.

Näitlejatööd on masendavalt kehvad, süžee segane ning igasugune loogiline mõtlemine tuleb filmi vaadates välja lülitada. Imelik on mõelda, et ilmselt eelistaksin vaadata isegi Transformers 4, sest selle sisu oli loogilisem ja see on ikka väga suur löök allapoole vööd.

Ei hakka rohkem kirjutama, sest film ei ole seda lihtsalt rohkem väärt. Vaatama soovitan minna ainult neil, kes tahavad näha, kuidas mitte ühte ulmefilmi teha. ”

“See kõik oli nii sünge. Saan aru, et enne lõppu saabki asi ainult hullemaks minna. Kõik oli nii hall ja nii külm. Screenwriter oli samamoodi asjast aru saanud nagu ma eeldasin - hall ja jäine, sünge ja masendav. Lootust pole, tunne oli, et nad põgenevad elulõpuni ja jäävadki põgenema, sest mõistatuse viimased tükid puuduvad.

Filmi läksin vaatama tükk aega peale raamatu läbi lugemist, seetõttu ei pettunud ma selles eriti, mis siis, et raamatut olin kaks korda lugenud, aga kõik jõudis siiski niivõrd tuhmuda, et ma filmis ei pidanud pettuma. Heliefektid ja eriefektid olid head, oma peas ma neid nii võimsatena ette ei kujutanudki. Kahjuks tõesti, pean nüüd selle kirjelduse siinkohal katki jätma, sest raamat oli nii halvasti kaheks jaotatud.

PS! Nagini on ikka äge vend! :D”

“Avatar on 3D-ta mõttetu jura, mida on mõtet vaadata ainult selle visuaalse poole pärast.
Sisu oli minu jaoks keskpärane või alla selle.”