Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Mõtlesin enne The Hobbit'i nägemist LOTR filmid uuesti üle vaadata, kuid ideest ei saanud ajapuuduse tõttu asja. Nüüd on ära nähtud eelloo esimene osa ning vanemate filmide vaatamise soov suurenes veelgi. Mitte et oleks täiega vaimustusse sattunud, kuid tükk aega pole vaadanud nii suurejoonelist, fantaasiarikast ning visuaalselt kaunist filmi. Liblikad ja linnukesed olid 3D's väga vahvad, aga ikkagi oleks eelistanud 2D varianti.

Võttis aega, et tegevus käima saada. Mulle ei pakkunud huvi Bilbo kahtlused seiklusele minemise kohta, sest oli ilmselge, et ta päkapikkudega liitub. Aga vot Thorin, tema meeldis mulle algusest peale. Kohe oli näha, et teda tuleb tõsisemalt võtta, polnud suure nina ega soengutega nii koomiliseks tehtud kui teisi päkapikke. Talle elasin väga kaasa ning lootsin, et peab vähemalt filmi lõpuni vastu. Veel parem kui terve teekonna üle elaks. Gandalf tundus samuti väga muhe tegelane, osaliselt tänu temale tuli tahtmine uuesti vaadata LOTR filme.

Aeg möödus kiiresti, lõpu saabudes oleks tegelikult hea meelega veel edasi vaadanud. Küll aga hakkasid mind tüütama pidevalt sama valemi järgi toimunud sündmused. Rännakut segas alatasa kokkupuude kellegi halvaga, seejärel põgenetakse, satutakse täbarasse olukorda ning viimasel hetkel saabub ootamatult abi, toimub vähem või rohkem eepiline lahing, kus saavutatakse väike võit ning hetk rahu. Kuni järgmise korrani. Esimesel kahel korral töötas, edaspidi hakkas häirima.”

“Kui võtta lühike lasteraamat ja teha sellest kolm filmi, siis peaks olema tegu küllaltki aeglase ja igava filmiga nii laste, kui täiskasvanute jaoks. Selleks, et nii ei oleks, selleks on vaja lisada tegevusliine ning muuta olemasolevaid tegevusrohkemateks. Tolkieni päevikud andsid Peter Jacksonile selle võimaluse ja ära kasutab ta seda maksimaalselt. Keegi tõi välja, et Viie väe lahing on raamatus üks lühike peatükk, milles üldiselt Bilbot ei olegi ja samas on meil paaritunnine film sellest. Sõna adaptsioon saab endale järjekordselt lisada endale „klassikalise“ näite varamusse.

Kellele raamat meeldis ja tahab näha selle ekraniseeringut, siis seda küll loota ei tasu. Film on pigem eellugu Sõrmuste isanda triloogiale ja üritab kahte lugu võimalikult usutavalt siduda. See kahjuks on osutunud päris raskeks ja nii mõnedki kohad panevad kukalt kratsima. Näiteks ütleb Gandalf filmis, et Legolas peaks minema ja üles otsima noore Aragorni. Arvestades, et tegevus toimub 60 aastat enne Sõrmuste isandat, kui vana siis Aragorn täpselt on? Naljakas natuke?

Selliseid kohti on veelgi ja kes otsib, see leiab. Olgugi, et film on pikk, jäävad nii mõnedki otsad lahtiseks, mis ilmselt on mõeldud lisadeks DVDle. Ka sellest otsast on kahju, et filmid on jõudnud sinnamaani, kus kinos ei näidata meelega parimat või täielikku versiooni. Filmi põhimõtteks peaks olema siiski näidata parimat versiooni.

Filmil on palju selliseid kirjeldatud vigu ja kindlasti ei tasu hakata rääkima loodusseaduste vastu käivatest kohtadest, sest siis peaks pool filmi ära jutustama. Legolase kivilt kivile hüppamine ületab kümnekordselt Sõrmuste isanda Khazad-dumi sillal kivilt kivile hüppamise, mis juba oli veidi naljakas. Kes suudab sellest mööda vaadata, sellele on film täitsa vaadatav ajaviitmine. Parem, kui eelmine osa, kuigi esimesele jääb siiski natuke alla.”

“Väga äge film, eriti teades, et kõik see on teaduslikult tõene ja võimalik. Meeldis väga see, et ei olnud sellist rõhuvat psühholoogilist draamat, soigumist, peaegu üldse. Oli küll kurbust ja rõõmu, aga ka palju päris naljakaid kohti ning peategelase pidev elujaatus ja hakkamasaamine ka täiesti lootusetuna paistvates oludes.
Minusugusele, kellele Robinson Crusoe väga meeldis, on see tore futuristlik maiuspala. Võinuks rohkemgi seda poolt olla, kuidas eimillestki midagi teha.
Huvitava asjaoluna paistis silma, et USA põhiline kosmosepartner/võistleja Venemaa puudus filmist sootuks. Astronaute oli näiteks Saksa rahvusest ja lõpuks tulid appi Hiinlased. Aga Venemaast ei sõnagi. Lihtsalt huvitav tähelepanek :)”

“Märkasin imestusega, et Matrixi triloogia on siit puha puudu. Ega muud kui lisama.
Mäletan, et kui tulin kinost välja, olles esimest Matrixi osa näinud, oli taevas välkusid täis ja mulle tundus, et film läheb edasi. Matrixis nägi päris palju selliseid eriefekte, mida varem kasutatud ei olnud ning mis andis tohutut materjali kõiksugusteks paroodiateks ning inspireeris ilmselt kõiki järgnevaid märulifilme mingil moel. Kui praegu tundub seda filmi vaadates kõik see stiilsus ja aeglustatud võtted kuidagi ära leierdatud ja natuke ehk koomilisedki, siis peab seda silmas pidama, et kunagi oli see täiesti ainulaadne ning naljakalt mõjub ainult seepärast, et vahepeal seda nii palju järele tehtud on.”

“Sutsuke uudsust oli selleks filmiks kadunud, aga paar uut asjalikku tegelaskuju muutsid filmi siiski põnevaks. Eriefektidele pandi taas palju rõhku.”

“Sarja viimases osas oli allakäik juba pidurdamatu. Peale rohkete eriefektide pildis ja helis siit muud midagi huvitavat ei leia. Kogu filmi kestel käib sisuliselt sõda arvutite vastu ja seda ei ole huvitav väga pikalt vaadata. Eriefektide üledoos saabub varem kui filmi lõpp. Kahju küll.”