- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
85.
Stalker (1979)
Andrei Tarkovsky
A. ja B. Strugatski jutustuse "Väljasõit rohelisse" ainetel. "Selles filmis on mulle oluline see spetsiifiliselt inimlik lahustumatu tervik, mis kristalliseerub igaühe hinges ja moodustab tema väärtuse. Sest kõige selle juures, et väliselt tabab filmi kangelasi justkui fiasko, omandab igaüks neist tegelikult millegi hoopis olulisema - usu, kõige peamise tunnetamise iseendas. See peamine elab igas inimeses." - Andrei Tarkovski
Lisas Marge-Elin Roose 29.11.2012
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
86.
Star Trek (2009)
J. J. Abrams
Star Trek´i frantsiisi üheteistkümnes film. Stsenaristid Roberto Orci ja Alex Kurtzman. Film jälgib James T. Kirk´i (Chris Pine) ja Spock´i (Zachary Quinto) enne USS Enterprisele asumist ja seal romullase Nero (Eric Bana) vastu võitlemist. Valmimisaast: 2009.
Lisas pook 10.02.2010
“Üllatavalt väärikas ja kõrgetasemeline järg Star Trek-i saagale, kus visuaalne pool on jahmatav, plot on ka treki fännidele köitev ning näitlejate töö uskumatult usutav. Aplaus.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
87.
Star Trek Into Darkness (2013)
J.J. Abrams
Ulmeline märulipõnevik. Pärast seda, kui tähelaeva "Enterprise" meeskond jõuab tagasi koju, avastavad nad, et nende enda organisatsioonist pärit pidurdamatu jõud on hävitanud suurema osa laevastikust ja kõik, mida see sümboliseerib, paisates meie maailma kriisi keerisesse. Kapten Kirk (Chris Pine), kel on klaarida ka isiklikud arved, juhib ajujahti sõjatsooniks muudetud maailmas, et tabada see elav massihävitusrelv (Benedict Cumberbatch). Meie kangelased kistakse eepilisse malemängu elu ja surma peale. Armastus pannakse proovile, sõprussidemed purunevad ja tuuakse ohvreid, et päästa ainus perekond, mis on Kirkile jäänud: tema meeskond. Eestikeelne pealkiri: Otse pimedusse.
Lisas Dirf00 06.06.2013
“Film on päris hea, kuigi natuke segasem ja katkendlikum kui eelmine Star Trek. Mõni filmi stiiliga sobiv nali, kurb sündmus (ühe poolenisti olulise tegelase surm), põnevus ja väga ilus pilt. Pahviks ei löö, aga päris hea meelelahutus.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
88.
Star Wars: The Force Awakens
JJ Abrams
Aastakümned on möödunud ajast, kui Impeerium sai purustatud, kuid selle jäänustest on tõusnud "New Order" ning rahu maailmas on jälle otsa lõppemas. Aeg uutel ja vanadel kangelastel tõusta ning pakkuda meile toredaid ja närve krõbistavaid seiklusi.
Lisas Kaupo Liiv
“Kui sa Star Wars: The Force Awakens'it veel näinud ei ole, siis järgneva jutu lugemine ei ole just kõige targem tegu, mida sa teha saad. Kõik üllatused, mida film pakub, need kaovad mievikku ning tagasi ei saa neid enam kuidagi. Seega ole hoiatatud, et antud jutt on kirjutatud neile, kes filmi on juba näinud.
Järgnev jutt on arutlus filmist, mitte soovitus, kas minna filmi vaatama või mitte. Kes tahab vastust saada just sellele, siis kao kiiresti kinno, tule siia hiljem tagasi ja loe siis. Kavatsen kirjutada väga pikalt ning ilmselt läheb mu jutt vahepeal väga kaugele just antud filmist, aga kannatage ära.
Mulle meeldib arutleda põhjuste üle, miks mulle miski meeldis ja mille puhul jäi midagi vajaka. See on enda peas filmiteooria kursuse korraldamine. Kui piisavalt palju erinevate filmide puhul niimoodi arutada, siis tulevad lõpuks välja erinevad seosed ja hakkad taipama, et asjadel, mis meeldivad, neil on ühised jooned ning sama kehtib ka ebaõnnestumiste kohta ning enamikel juhtudel on igas filmis mõlemaid. Sellest järgnevalt siis tulebki juttu
Kas Star Wars: The Force Awakens on hea film? Jah, on küll! Ütlen selle kohe välja, et ei oleks mingit arusaamatust. Kas ta on šedööver, meistriteos, filmitööstust muutev film? Ei, seda ta ei ole mitte ning ei jõua kunagi minu lemmikfilmide kõige kõrgemasse tippu, kuid juba see, et ta ei ole täielik pettumus, on väga suur kiitus. Tegemist on ikkagi ülioodatud film ning ta pakkus meelelahutust, nalja ja põnevust. Nii nagu iga seiklusfilm peakski. Tegemist on tõelise Star Warsi filmiga.
Alles hiljuti ma lugesin Roger Eberti kodukalt juttu sellest, kuidas Roger ja Gene Siskel kaitsevad Star Warsi ühe ütleme, et väga kitsa silmaringiga kriitiku eest. Kusagil neljanda ja viienda minuti vahel suudab Roger kõik ära öelda, mida peaks Star Wars meile pakkuma ning selles osas ei vea The Force Awakens meid alt. Hea ja mõnus kosmoseseiklus, mida kord aastas vaataks suurima hea meelega. Te võitse seda sellelt lingilt vaadata: https://youtu.be/Ky9-eIlHzAE
Kui ma peaksin Star Warsi filme ritta seadma, siis ilmselt oleks ta neljanda ja viienda koha vahel enne Attack of the Clones'i ja Revenge of the Sithi. Ma ei ole selline fänn, kes jälgib ja teab Star Warsi maailmas absoluutselt kõike ning pean seda pühaks saagaks, kuid esimene triloogia oli ka minu lapsepõlves omal kohal ning isegi mingil hetkel on Drew Struzani Star Warsi plakat seina kaunistanud.
The Phantom Menacet ilmselt hindan ma järgmisena ning nüüd ohustab uus film tõsiselt tema kohta, mis on päris hea kiitus minu arust. Kas ma tõesti arvan, et The Phantom Menace on parem film, kui Attack of the Clones ja Revenge of the Sith? Jah, tunduvalt!
Star Warsi filmid on eelkõige seiklusfilmid, seejärel fantaasiafilmid ning alles siis ulmefilmid. Star Warsil oli 1977 aastal suur mõju ulmežanrile. Varasemalt olid sarnased filmid mitteusutavate efektidega b-kategooria või silmnähtavalt stuudio seinte vahel tehtud filmid mõne üksiku erandiga. Ahvide planeedi saga oli kümnend varem alguse saanud ja loomulikult oli olnud kümnendi ka 2001: A Space Odyssey väljas.
See Ahvide planeedi saaga vastab ka kõigile neile kolmele žanrile, aga Star Wars oli see, mis tõi muutuse filmitööstuses sellest, mis on ja mis ei ole võimalik. See oli umbes sama, mida tegi mõni aeg tagasi Avatar. Just täpselt sama vastuvõtt oli ning seiklusfilmid hakkasid peale seda õitsema.
The Phantom Menace üritas teha seda sama. Muuta filmitööstust. Lucas katsetas antud filmiga palju. Osa töötas ja osa oli veidi naeruväärne ja ebausutav. Samas, kui sa ei proovi, siis ei muutu midagi. Igal juhul oli The Phantom Menace oma välimuselt üle selle, mis oli varem olnud. Kiiresti tuli peale Lord of the Ringsi saaga, Pirates of the Caribbeani esimene film ning filmi eriline tunnetus kadus lihtsalt kiiresti.
Seda ilmselt ei mäleta paljud, milline oli The Phantom Menace ootus maailmas. Inimesed seisid kuu aega varem kinojärjekorda Ameerikas ja Suurbritannias, et filmi näha. Mitte ühtegi filmi ei ole vist niimoodi oodatud, kui seda ning The Force Awakensi ootus kahvatub selle kõrval.
The Phantom Menace andis meile kaks väga tähtsat asja. Ta andis meile kujutluse jedidest ja sithidest. Kaheksakümnendate triloogias olid jedideks Luke ja Obi-Wan Kenobi. Üks oli vana mees, kes sai teha lightsaberiga (vabandan selle tõlke pärast, aga valgusmõõk kõlab lihtsalt liiga halvasti) paar lööki ning Luke oli filmiseeria kangelane, kes filmi lõpuks jõuab sinna, kus temast põhimõtteliselt alles saab Jedi, aga kordagi ei näe me oma võimete tipul olevat korralikku jedit. Rääkiski film ju jedidest, kui kunagi olnud tegelastest.
Sithide osas olid meil Darth Vader ja Emperor. Praeguseks on erinevad meediumid tutvustanud meile hulgaliselt Sithe ning praeguseks on Sithi "klassikaline" kujutis ikkagi kui sõdalasest, mitte varju hoidvast bürokraatlikest ja mahhineerivatest ametnikest.
The Phantom Menace andis meile Qui-Gon Jin'i ning Obi-Wan Kenobi, kes on võitlevad jedid ning Darth Maul on esimene tõeline sith. Hirmuäratav, vaikne kahepoolse mõõgaga sith. Ennast kontrolliv kindlameelne maniakk, kellega kohtudes sa ennast mitte mingil moel välja ei räägi, isegi kui sa oleksid Han Solo. Tal puuduvad pea täielikult tunded. Kui üritada luua jedi peegelpilti, siis just Darth Maul on päris lähedal vastusele.
Kas The Phantom Menace's on seiklust? Jah! Kas film on omaette film, mis ei taha kiiresti oma lugu ära jutustada ning püüab olla pigem omaette film, kui eellugu? Jah! Vähem on igasuguseid naeruväärseid kokkulangevusi ning ta püüab ennast kehtestada eraldiseisva uuendusliku filmina. Ta on eraldi film ja seda peaks arvestama tugevuseks, mitte nõrkuseks. Perfektne ta ei ole, aga veidi ikooniline küll.
Küll on filme, mis ei ole iseseisvad. Nad algavad eeldusega, et eelnevaid filme on nähtud ning mõni lõpeb ka nii, et tuleb oodata järgevat. Star Warsi esimene triloogia pani ka sellele aluse. Ühest küljest oli ka see uus tase filmide tegemise juures, aga samas tegi ka mõnes mõttes halba. Mis veel halvem, meile peavad ka eelnevad filmid meeldima. Oleks ju imelik vaadata head filmi, mille eelnevad filmid sulle ei meeldi, kuid sa pead neid kokku arvestama. Ma toon väga halva näite nüüd.
Transformersi filmid on progressivselt halvemaks läinud vaadatavast esimesest kuni neljandani, mis on filmiajaloo üks häbiplekke. Jättes selle fakti kõrvale, sa saad iga filmi vaadata peaaegu häirimatult ilma teadmisteta eelmistest filmidest. Sulle ei pea eelnevad filmid meeldima. Samuti võib juhtuda, et ühel hetkel tuleb tõsiselt hea osa. Film peaks algama ideest ning olema mingi loo jutustus. Star Warsi filmide puhul on tihti nad pigem olnud jätked, mitte iseseisvad filmid. The Phantom Menace on selles osas hea näide, kuidas film saab olla iseseisev ja samas lisada frantsiisi mütoloogiale juurde sisu ja infot. Ta ei pea olema perfektne ing ta ei ole, aga samas ei ole ta ka halb. Selline film, millest võtta hea, edaspidi halb välja jätta ning edasi liikuda.
Attack of the Clones ja Revenge of the Sith seevastu on väga halbade näitlejatöödega filmid, milles on häid kohti, kuid nad ei ole puhtad seiklusfilmid enam ning veel vähem on nad iseseisvad filmid. Nende ülesanne on kaks triloogiat kokku siduda, näidata, mille tõttu oli Star Warsi maailma seis selline esimese triloogia ajal nagu ta oli. Lisame juurde poliitika osa, mis on minu arvates üks kõige halvemaid valikuid süžeeliiniks seiklusfilmis ning Anakini ja Padme suhe on filmis eraldiseisev osa, mitte sujuvalt või kasutades ühte sõna, mida üks mu tuttav armastab - sünergiliselt - sisse sulatatud. Kõik see on justkui sunduslikult esikohal ning kui see maha võtta, siis filme ennast justkui ei olegi. Lisame augud süžees ning loogikas ning ütleme nii, et ma ei ole just eriti vaimustunud neist filmidest.
Eks nad ole ikkagi vaadatavad, lisavad veidi juurde ja on omaette vaatamisväärsused, aga lihtsalt veidi alamõõdulised. Oleks näitlejatööd paremad, siis ma vist nii palju ei kiusaks neid filme, aga nii on.
The Force Awakens on päris iseseisev film. Filmis on väga palju ning kindlasti isegi liiga palju austusavaldusi eelnevatele filmidele, aga otseselt ma ei peaks olema näinud eelnevaid filme selleks, et puhtalt antud filmi nautida. Inglise keeles on hea sõna "reimagination" ja The Force Awakens on mõnes mõttes 1977 aasta Star Warsi uusversioon. Mitte otsene remake, aga selle põhja uuesti tegemine. Enamasti sellised asjad ei meeldi mulle, aga antud filmi puhul ei ole viga midagi.
Mis puudutab austusavaldusi, siis on midagi, mis on vist kõikides eelnevates filmides olnud, ning mida ma lootsin ka sellelt filmilt. Esiteks, et keegi ütleks "I have a bad feeling about this." Väga kitshilik, aga see on käinud Star Warsidega alati kaasas ning ka seekord. See on just selline austusavaldus või "inside joke", mis ei võta mitte midagi ära, aga annab veidi mõõdet juurde neile, kes sellest aru saavad. Mida ma seekord tähele ei pannud, kuid samas ei ole ka asi, mida peaks kohe tähele panema, on Wilhelm scream. Äkki ma ei panud lihtsalt tähele ning ilmselt seda ei tohikski kohe märgata, aga teist korda vaadates ma kindlasti pingsalt jälgin, et kas tõesti seda ei olnudki.
Ma ei saa kuidagi öelda, et ma filmi ei nautinud. Aeg läks kiiresti nagu seiklusfilmi vaadates peakski minema. Filmi trailer ehk oli liiga paljastav ning oleks võinud olla isegi tagasihoidlikum ning ma kujutan ette olukorda, kus vähem eelteadmisi treileri tõttu oleksid nautimist isegi võimendanud.
Parim "asi", mis filmis oli, oli Poe Dameron. Treiler ei anna meile pea midagi tema iseloomu ja karakteri kohta ning tema prominentsus filmis ja karakter on veidi üllatav ning väga hästi üllatav. See oleks võinud olla ka teiste tegelaste osas. Kusagil oli lugu sellest, et Poe pidi olema tegelane, kes tegelikult surebki filmi alguspooles õnnetuses ära. Filmi vaadates ma isegi jõudsin mõelda sellele, et imelik, et üks tegelane lihtsalt kadus ja kas tõesti saigi ta surma? Oleks väga imelik olnud, sest mingi ootus oli kogu aeg, et nüüd kohe järgmine stseen näitab, mis temaga juhtus. Noh, ei näidanud, vaid ta lihtsalt tekkis tagasi juba baasi. Võib-olla üks halvemini seotud kohti filmis, aga mul on hea meel, et see tegelane filmis edaspidigi on.
Kui The Phantom...” Loe edasi→
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
89.
Stargate (1994)
Roland Emmerich
Ulmeseiklusfilm. Vanast Egiptusest leitud tähtedevaheline teleportatsiooniseade viib salga sõjaväelasi kaugele planeedile, mille elaniku meenutavad vanu Egiptlasi ja kes kummardavad jumal Ra'd. Kurt Russell, James Spader, Alexis Cruz, Erick Avari, French Stewart. Eesti keeles: "Tähevärav".
Lisas sooda 17.05.2010
“Vaatasin nüüd sarjade aluseks oleva filmi ka ära. Arvestades, et 1994. a tehtud, näeb juba tiitritest peale üsna tänapäevane välja. Esimene mõte, mis filmi vaadates tabas, oli, et selliselt põhjalt saaks terve seriaali teha. Materjali jätkub nii palju, nii et sarjategijate samm oli loogiline. Üldiselt ega see palju sarja üksikosadest ei erinenud. See ongi suurim miinus, sest film peaks ikka kuidagi uhkem ja mitmekesisem olema.
Pull oli vaadata "Kolmas kivi päikesest" Harry't (French Stewart) mängimas kurja sõjaväelast. Tal oli küll väike episoodiline (suremise) roll, aga seda naljakam. Kolonel O'Neil (Kurt Russell) oli väga karm tüüp, üldse mitte muhe mees, nagu sarjas.”
- Tahan!
- Lisa nimekirja
- Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
- Soovinimekirjad
90.
Sucker Punch (2011)
Zack Snyder
Eepiline fantaasiamärul, mis viib noore tüdruku elavasse kujutlusmaailma ja pakub talle pääseteed süngest reaalsusest. Piiranguteta fantaasiamaailmas võib ta minna kuhu tahes ja teha mida tahes. Tüdruku uskumatud seiklused hägustavad piiri tõelise ja väljamõeldise vahel. Eestikeelne pealkiri: põgenemine reaalsusest.
Lisas Peko 15.03.2011
“Film, mis ajas mind juba esimese 10 minuti jooksul kinopingis sügelema, et kas ei peaks mitte saalist lahkuma. Juba algusest oli juba tunda, et nüüd tuleb midagi twilighti sarnast - film, mis on täis poppe lugusid, ilusaid poisse/tüdrukuid ja omapäraseid kaadreid. Pisut vaene on kasutada leierdatud vanasõna, kuid kõik pole kuld mis hiilgab, nimelt, kuigi filmi visuaalne külg taotleb võimas olla ning muusikavalik populaarne ja huvitav, on film siiski täis piinlikke momente ja üritab sinust vägisi 13 aastase poisi või tüdruku teha, kes teeb "oo" ja "aa" iga sähvatuse ja plahvatuse peale ning kes filmi lõppedes kindlasti oma ipodi filmi soundtracki tõmbab. Kõige piinlikumad kohad olid minu jaoks aegluup catwalgid, kus piltilusad, pisut räsitud neiud, automaadid käes, kurjad pilgud näol, suured relvad käes ning kehad pisut paljastatud ja rõhutud, jalutavad aegluubis kaamera poole...oeh. Kui tõmmata mõni paralleel, siis film on visuaalselt ja heli poolelt sarnane "Twilightile", see süngus ja pop lugude valik. Pisut oli tunda ka "Scott Pilgrimi hõngu", kus samuti tuli lahendada kõik võideldes ning kus löögid lennutasid võitlejaid sadu meetreid eemale ning lõpetuseks kõige rumalama paralleli tõmbaks ma selle filmi ja "Faster pussycat, kill kill"-i vahel, kuna seal jahtisid verd samuti karakterivaesed ja volüümikad naised ning seal filmis polnud samuti piinlikel kaadritel lõppu. Kokkuvõttes võib öelda, et vanuses 12-16 on see film ehk vajalik etapp, mis tuleb läbida, et järjest paremate filmide poole liikuda, kuid mina ise pean seda filmi ajaraiskajaks ning ei suuda filmist ühtegi minule meeltmööda aspekti välja tuua, kuna film on pigem nagu sucker puntš, mida peol juues loodad pisut purju jääda, kuid kui oled kausi tühjaks joonud, saad alles aru, et selles puntšis alkoholi pole.”