Ulme- ja fantaasiafilmid - Arvustus.com arvustused

“Kohati tühi ja sisutu film, samuti äärmiselt etteaimatav ja labase huumoriga. Kuigi režii oli tasemel, oli idee teostus kohati halb, kuna mõned eriti fenomenaalsed kaadrid (elektri noolte muusika näiteks) kasutati nõnda tühja plotiga filmis ära. Häiris ka see, et Cage-i puhul loeb viimastel aastatel rohkem nimi kui tema näitlemisoskused - ta on väga halb ümberkehastuja ja kordab end.”

“Filmist leidis tõesti kõike. Keskkooli poisi elu, võitluskunsti, ulmelist tehnikat, fantaasiat ja romantikat.
Veidi oli võib-olla liiga palju asju kokku segatud. Üldmulje filmist oli aga hea. Tasub vaatamist.”

“Peaks küll meedlima nii (koomiksi) fännidele kui neile, kes lihtsalt uut suurt põnevusfilmi vaadata tahavad. Viimaste jaoks võib filmi lõpp küll pisut liiga muinasjutu moodi olla, aga ei maksa unustada, et tegu ongi koomiksimaailmaga, kus kõik võimalik.”

“Iga halb ja läbikukkunud fantaasiafilm tähendab seda, et üha vähem ja riskivabamalt antud žanrit viljeletakse. Iga Lord of the Ringsi kohta on kümme Prince of Persiat ja iga selle kohta on kümme Wrath of the Titansit.

Peaks ju tunduma hea mõte, kui teha film selliste legendidega, kui Jeff Bridges ja Julianne Moore, kelle halbade filmide protsent on ühekohaline ning panna peaossa Ben Barnes, kellel Narnia kroonikate kogemus juba all. Lisaks on filmi juurde toodud ka vene kvaliteetlavastaja Sergei Bodrov.

Kahjuks on tegemist masendavalt halva filmiga. Stsenaarium on väga ühekülgne ja lihtne. Väga sarnane paari aasta taguse Hansel and Greteli filmiga. Sisutühi ja igav.

Eelnevalt mainitud film on Seventh Soniga võrreldes tunduvalt parem, sest seal oli vähemalt võitlussteenid, mida siin ei ole just suurel mahul.

Kõige kohutavam oli vaadata aga näitlejate piinlemist ekraanil. Moore ehk sai veel veidike lõbutseda rollis, aga Bridgest on lihtsalt kurb vaadata. Ta üritab midagi teistsugust teha, olla vanem või rohkem võlurisarnast, aga välja paistab ta kui mees, kellel on vatt või närimistubakas suus ning üritab läbi selle rääkida. Täiesti kohutav.

Ei tahagi rohkem miskit öelda filmi kohta. Ei vääri rohkem mu aega. ”

“Ant-Man oli algusest peale üks imelik projekt. Film superkangelasest, kes ei ole just eriti tuntud võrreldes Marveli teiste kangelastega ning filmis on on oma osa putukatel ja maailmal, mida me väga tihti tähele ei pane. Üldiselt olen ma alati kahe käega riskantsete projektide poolt. Miks? Sest keskpärasus ja ohutute filmide tootmine igav ja ei anna kunagi meistriteost. Just see oli Marveli esimese faasi viga ja tundus, et faas kaks teeb väikseid vigade parandusi. Ant-Man tundus seega väga sobiv seda muutma.

Projekti keskel vahetati aga välja omanäoline lavastaja Edgar Wright ja asendati Peyton Reedi nimelise lavastajaga, kelle varasemad filmid olid suht tähelepandamatud rom-comid. Mis iganes põhjus selleks ka oli, siis oli aru saada, et midagi on valesti. Asi ei lähe nii nagu peab.

Eks õnnestumiste kõrval peab olema ka ebaõnnestumisi. Ant-Man ei ebaõnnestu mitte ainult filmina, vaid on ka üks tähelepandamatumaid Marveli filme, mis ehk võib Iron Man 2 ja Thor: The Dark Worldiga võistelda viimaste kohtade eest. Ma vaatan selle pilguga, et kui ma tahan näha tempokat koomiksifilmi ja peaksin alguses valima riiulist välja ütleme, et kümme filmi, siis Marveli filme ehk mahub ka 1-2. Kui ma nüüd tahaksin just valida kümme Marveli filmi, siis oleks Ant-Manil raskusi ka sinna sisse saada, kui mitte võimatu. Ühesõnaga, kui ma tahan kunagi teatud žanri filmi vaadata, siis Ant-Man ei ole see film, mille ma valin.

Kuidas teha filmi, mis võiks olla veidi kummaline ja hullumeelne, kuid oma žanri ei taha sobituda? Tuleb ta asetada teise žanri ja jätta põhižanr tahaplaanile. Capten America: Winter Soldier külma sõja thrillerina tegi vist oma töö küllaldaselt hästi ära selles plaanis. Ei olnud just eriti hea külma sõja film, aga andis talle kui koomiksifilmile veidi juurde.

Ant-Man tahtis antud saavutust korrata „heist“-tüüpi filmina. Eesti keeles vist ei ole eriti head sõna sellele žanrile ja nimetagemgi seda siis just nii. Mis on „heist“-filmid. Tegemist on siis varastamist või röövimist sisaldavte filmidega, kus kavalusel ja lahedusel on oma koht. Tegelased peavad olema oma ala tipptegijad ning vahel tuleb ette ka üksteisel naha üle kõrvade tõmbamist ja seda kõike lootusega, et vaataja kõike kohe ära ei taipa.

Ocean'i seeria, The Score, Snatch, Now You See Me jne. kuuluvad selle žanri õnnestumiste hulka näiteks. Kui vaadata neid filme, siis on seal kõike seda, mida vaja on: põnevust, nalja, lahedaid tegelasi ja üllatavaid pööranguid. Ant-Man jätab kõike selle välja justkui, teeb kõrvaltegelased rumalateks ja üheplaanilisteks ning lisab suure portsu peredraamat ja seda lausa mitmel rindel korraga. Veidike veel taustalugusid ja saame filmi, millest suurem osa kogum sellest, mida peaks seal olema võimalikult vähe, aga on palju ning seegi on halvasti liigendatud ja ükski ei ole lõpuks ka korralikult alustatud ja lõpule viidud. Kui sellega on lõpuks ühele poole saadud. Siis hakkab film õiges suunas liikuma, aga lõpp on sirgjooneline ja pöörangud ei ole just sellised, mis ahhetama paneksid või kasvõi kinosaalis kellegi sõrmeküüsi närima. Tavaline ja märkamatu on see lõpp. Enamus võitlusest on juba treilerist nähtud ning ühel hetkel saab lugu lihtsalt läbi.

Mida ma siis ootasin? Sul on tegelane, kes muutub imepisikeseks ning võimaldab panna ta seiklema maailma, kus kõik on võimalik. Isegi asjad, mis ehk tavalises Marveli filmis ei ole. Loodus on täis erinevaid loomi ja putukaid ja ainsad putukad, keda me näeme on sipelgad. Oleks olnud väga raske kasvõi paar ämblikku sisse panna ning teha just selle arvelt mõni Spider-Mani nali? Oh ei, seda lihtsalt ei ole. Parimgi ja margatavaim 3D koht filmiski on see, kui üks tegelastest on telefoniposti otsas. No milleks? Järjekordne film, mis kasutab oma potentsiaalist head viisteist protsenti ning kaob kuhugi unustushõlma. Kui tuleb mingi koomiksifilmide maraton tulevikus telekast, siis tuleb meelde küll, et see film oli ka ning võib ka ära vaadata, aga mujal tal kohta ei ole.

Mulle ei meeldi kirjutada kriitilisi arvustusi. Tahaks kirjutada, et kui lahe ja tore oli filmi vaadata, aga seda ei juhtu just eriti tihti. Kriitiline arvustus ei tähenda seda, et film ei oleks vaadatav. Ka Ant-Man on, aga ta lihtsalt ei ole meistriteos, on paljude vigadega ning potentsiaal on lihtsalt kasutamata. Kõik popcorni filmid ei peagi olema šedöövrid, aga väike lootus millalgi ammu oli, et see võiks olla veidi erinev tavalisest Hollywoodi filmist.

Kuna Minions oli samuti suht tagasihoidlik film kvaliteedilt ja kohe tuleb välja ilmselt üks esimesi tõelisi selle aasta kuldvaarika kandidaate - Pixels, siis pole ka muud kinodes eriti vaadata. Seega kinno ja hiljem arvustama. Hea meelega loeks ka teie arvamusi. ”

“Mõtlesin enne The Hobbit'i nägemist LOTR filmid uuesti üle vaadata, kuid ideest ei saanud ajapuuduse tõttu asja. Nüüd on ära nähtud eelloo esimene osa ning vanemate filmide vaatamise soov suurenes veelgi. Mitte et oleks täiega vaimustusse sattunud, kuid tükk aega pole vaadanud nii suurejoonelist, fantaasiarikast ning visuaalselt kaunist filmi. Liblikad ja linnukesed olid 3D's väga vahvad, aga ikkagi oleks eelistanud 2D varianti.

Võttis aega, et tegevus käima saada. Mulle ei pakkunud huvi Bilbo kahtlused seiklusele minemise kohta, sest oli ilmselge, et ta päkapikkudega liitub. Aga vot Thorin, tema meeldis mulle algusest peale. Kohe oli näha, et teda tuleb tõsisemalt võtta, polnud suure nina ega soengutega nii koomiliseks tehtud kui teisi päkapikke. Talle elasin väga kaasa ning lootsin, et peab vähemalt filmi lõpuni vastu. Veel parem kui terve teekonna üle elaks. Gandalf tundus samuti väga muhe tegelane, osaliselt tänu temale tuli tahtmine uuesti vaadata LOTR filme.

Aeg möödus kiiresti, lõpu saabudes oleks tegelikult hea meelega veel edasi vaadanud. Küll aga hakkasid mind tüütama pidevalt sama valemi järgi toimunud sündmused. Rännakut segas alatasa kokkupuude kellegi halvaga, seejärel põgenetakse, satutakse täbarasse olukorda ning viimasel hetkel saabub ootamatult abi, toimub vähem või rohkem eepiline lahing, kus saavutatakse väike võit ning hetk rahu. Kuni järgmise korrani. Esimesel kahel korral töötas, edaspidi hakkas häirima.”