Minu Jamaica. Pole probleemi!
Tarrvi Laamann
See raamat sinu käes, hea lugeja, on teekond Jamaicale – saarele, millest unistasin kogu oma lapsepõlve ning kuhu hiljem saatuse tahtel korduvalt sattunud olen. Sealne kultuur ja eriti reggae-muusika on oluliselt mõjutanud mind kui kunstnikku ja DJd. Esimest korda läksin Jamaicale 1999. aastal, olen seal käinud viis korda ja elanud umbes viis kuud. Arvan, et see on just paras emotsioonide ja kogemuste pagas, mida teiega raamatulehekülgedel sõnas ja pildis jagada. Olen nii üksi, naise Tiina, tütre Cassandra, venna ja paljude seal kohatud tuttavate ja sõpradega sattunud omajagu seiklustesse ja annan endast parima, et ka teie neist võimalikult palju osa saaksite.
Selleks, et minna maailma avastama, peab lihtsalt ära minema, ja ehk aitab minu raamat sihtkohta leida. Lisas cantabile 29.01.2013
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
Arvustused
“Jamaikat jäi veidi väheks, aga autori enda tegemiste kohta sai küll palju teada.”
“Ma olen jõledalt tahtnud Jamaical ära käia ja tegelikult imestan, kuidas päris mitmed mu tuttavad on seal käinud. See ei jää ju kuidagi... tee peale vms :) No ükskord käin igatahes ära, sest kui enne oligi kahtluseuss, kas ikka viitsin seda rännakut ette võtta (otselendu paluks! :)), siis nüüd tahan sinna rohkem kui kunagi varem.
See on lihtsalt nii äge, kuidas seal see elustiil ja inimeste mõttemaailm on ikka hoopis teine kui meie kohalikel Eestis. Tundub, et iga eestlane peaks seal ära käima ja veidi end lahti rebima sellest hallist argipäevast.
Nii et raamat oli tore ja inspireeriv, aga veidi jäi selline tunne, et oleks olnud sisukam teos kui autor oleks Jamaical ikka juba aastaid elanud, nagu on enamasti lugu Minu-sarja raamatutega. Ikka jäi selline kerge edasijõudnud turisti kirjutatud loo mulje. Aga ikkagi sümpaatne!”