Minu Mongoolia
Roy Strider
“Inimesed mägedes meenutavad putukaid. Nagu sipelgad, rühivad nad kuhugi, hambad ristis: hagu korjama, odra või viinamarjade kasvatamiseks terrasse looma; mõned narrid lähevad endale midagi tõestades tippe vallutama, just nagu oleks maailm pärast seda kuidagi parem paik; ja siis on veel moodsad inimesed, kes ronivad kuhugi üles selleks, et ennast ja ümbritsevat pildistada ning sellise saagiga alla ronida. Mäed on aga majesteetlikud ja vaiki, neil on inimestest täiesti ükskõik – nad on lihtsalt mäed.” Rändaja Roy kuulub tippe vallutada tahtvate inimeste hulka. Mõned neist jäävad ka kättesaamatuks: võib-olla on aeg olnud selleks vale, võib-olla ei ole seda soosinud muude, esmapilgul tühiste pisiasjade kokkulangemine. Ja võib-olla pole vajagi tõusta iga mäe tippu, et teada, mida kõrgmäestikuõhk inimesega teeb. Lõppeks on üksainus kõrgus, mille vallutamine pingutust väärib – ja seda geograafiliselt kaardilt ei leia. Sest mine nii kaugele kui tahad, minevik saab su alati kätte. Lisas About 20.12.2010
Hindamiseks logi sisse.Registreeru kasutajaks
Arvustuse lisamiseks logi sisse. Registreeru kasutajaks
Kuum teema
Viimati lisatud
-
Padise Kastell
Lisas sonicPRO25.07.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vabariigi vaenlased
Hannes VeskimäeLisas Rein Veemees 18.02.2020 -
Pimeduse kütkes
Cara HunterLisas Rein Veemees 17.02.2020 -
POMO Restorante
Lisas sonicPRO17.02.2020PRO-staatus antakse arvustajatele, kes on oma sisukate kirjutistega Arvustus.com toimetusele silma jäänud. -
Vaba ja metsik. Julgusest elada oma reeglite järgi.
Merit RajuLisas bergeenia 29.01.2020
Arvustused
“Pigem ühe poisikluti katsed ennast ja seeläbi ka armastust leida, selline pubekirjandus. Omas zhanris ehk hea, aga reisiraamatuna - no ma ei tea...”
“Strideri kirjanikuvõimed pole mulle kunagi väga sügavat muljet jätnud, nii et võtsin raamatu kätte pisukese eelarvamusega. Selgus, et tegemist polegi väga klassikalise raamatuga, vaaud pigem reisikirjadega. See sobib juba paremini, sest sel puhul loed kui kellegi päevikut ja sealt oleks stiililist ühtlust ja kirjailu nõuda natuke pentsik. Tunne, et loen kellegi isiklikku päevikut, jäigi lõpuni saatma ja mingil määral ka segas.
Muidugi leidus raamatus ohtralt huvitavat sisu, ning kui vormist mööda vaadata, tunnen end selle lugemise järel jälle pisut rikkamana.”