PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

49. Before Snowfall (2013)
Hisham Zaman

Pingeline film, mille tegevus keerleb ümber aumõrva. Mõrva plaanib Siyar (amatöörnäitleja Abdullah Taher), Iraagi Kurdistani külast pärit noormees, kes peab vanima pojana taastama perekonna maine. Au kaotamise põhjus on Siyari vanem õde Nermin. Ta pole nõus abielluma endale määratud mehega ja pageb ühes armastatuga koduküla sunduse eest Istanbuli. Mõistes, et vend teda jälitab, proovib ta peitu pugeda Euroopas. Siyaril ei jää üle muud, kui õele järgneda – et teda surmaga karistada.

Morbiidse eesmärgiga reis kujuneb tõeliseks odüsseiaks kõikvõimalike suuremate ja väiksemate seiklustega. Tempokalt arenevate sündmuse käigus satub 16aastane noormees Istanbuli, salaja piire ületades edasi Berliini ja lõpuks Oslosse.

Film püstitab küsimusi aumõrva olemuse kohta ja avab ühe kurdi noormehe mõttemaailma. Kui kaugele tuleb minna, et taastada perekonna au ja olla kogukonnas lugupeetud mees? Kas vastleitud armastus aitab paremini mõista venna meelest surma vääriva õe käitumise tagamaid? Kas erinevas kultuuriruumis on aumõrval üldse enam väärtust ja kas surmaotsust võib muuta?

Hisham Zamani (tuntud mitme auhinnatud lühifilmi poolest) esimene täispikk film on ambitsioonikas, filmitud neljas riigis. Pildikeel, näitlejatööd ja lugu haaravad vaatajat esimestest minutitest ning hoiavad endaga lõpuni.

Hille Hanso

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

50. The Strange Colour of Your Body's Tears (2013)
élène Cattet, Bruno Forzani

Neo-giallo-lühifilmide ja eksperimentaalfilmiga „Ameri” kuulsust kogunud Belgia duo on sel aastal vallutanud festivalid visuaalselt orgastilise teosega, mida lihtsalt peab nägema suurelt kinoekraanilt.

Lugu kui selline on lihtne: mees tuleb tööreisilt koju ja avastab, et ta naine on kadunud. Ta kutsub politsei ja asub naabritelt infot pärima, kuid kõik tunduvad teadvat rohkem, kui nad jagada tahavad. Tema ees hargnevad lahti vägivaldsed ja perverssed lood. Peagi hakkab meest kummitama tunne, et naine pole majast lahkunudki ja kõik on toimunud nende oma kauni kodu seinte vahel.

Vaatajal ei tasu oodata läbivalt selget looliini, vaid olema valmis Forzani-Cattet’i visuaalseks seikluseks nende ja iseenda fantaasiamaailma, tajude ja tunnetuste maailma – ja unustama loogika.

Helen Vinogradov

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

51. Bert Stern: Original Madman (2011)
Shannah Laumeister

Kolm päeva luksuslikus hotellitoas koos oma põlvkonna tuntuima ja kauneima naisega – sellise saavutusega ei saa kiidelda just paljud mehed. Fotograaf Bert Stern sai. See naine oli loomulikult seksisümbol Marilyn Monroe ning sellest koosolemisest sündis maailmakuulus fotoseeria (Stern tegi nende päevade jooksul kokku üle 2500 foto!) – tõeliselt intiimne ja isiklik. Ajakirja Vogue jaoks loodud pildid olid ühed viimastest, mis naisest tehti – mõni nädal hiljem ta suri. Marilyn ei olnud ainus kuulsus, keda Bert Stern oma pika ja eduka karjääri jooksul jäädvustas. Tema kaamerasilma ette jõudsid Elizabeth Taylor, Twiggy, Audrey Hepburn, Madonna, Kate Moss, Sophie Dahl ja teised tuntud persoonid. Eelkõige just naised, kuna nende pildistamine meeldis Sternile enim. Lisaks olid tema tööde hulgas olulisel kohal reklaamfotod – ta on ise öelnud, et oskas teha ebatavalisi fotosid, mis panid inimesi asju ihaldama. Sel suvel meie hulgast lahkunud Stern tunneb ennast filmi alguses kaamera ees pisut ebamugavalt. Tema roll on kogu elu olnud ju vastupidine – olla see, kes ise inimesi läbi fotosilma portreteerib. Siiski avab ta ennast vaatajate ees ning räägib oma kiirest tõusust, langusest ja taasleidmisest. Dokumentaali autor on Sterni teine abikaasa, Shannah Laumeister, kellega ta 2009. aastal abiellus.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

52. Karnaval (2013)
Can Kılcıoğlu

Film lihtsameelsest, kolmekümnendates eluaastates Izmiri memmepojast, kes ei taha enam ema ja isa diktatuuri all elada. Pärast tüli autoritaarse isaga kolib ta tänavale oma autosse elama ja hakkab tööd otsima. Ainsaks väljapääsuks tundub olevat tolmuimejate müügimehe amet. Nii hakkabki Alis (Serdar Orçin) naabruses ringi lonkima, tolmuimeja järgi veeremas nagu suur mänguasi. Tema müügitöö ei ole eriti tõhus ja nii saab järeleveetavast tolmuimejast justkui sõber või eraldi tegelane, kellega aega veeta. Juhus ja „töö” viivad Alis’i kokku Demetiga. Täielikest vastanditest, jõulisest ja sõjakast tüdrukust ning kurbade silmadega pehmost, saavad sõbrad. Film räägib ilmekalt Türgi ühiskonnale omasest nähtusest – täiskasvanud lastest. On tavaline, et vanemad sekkuvad laste ellu nii suurel määral, et veel täiskasvanunagi võivad nad olla saamatud ja otsustusvõimetud. See tundub olevat nii ka „Karnavalis” – ema otsustab, kellega Alis kohtingule läheb, mida sööb või kannab, isa otsustab, kus töötab ja mis ametit peab. Poja katset iseseisvuda võetakse äärmiselt valuliselt. Siiski jääb lõpuks võitjaks Alis – ta ei leia küll tööd, kuid leiab armastuse. Pärast seda aga tundub olevat tulevik kõigele avatud. Ilmselt tuletab peategelane oma lihtsameelsuses ja minnalaskmises meelde Forrest Gumpi. Serdar Orçin mängib selle rolli usutavalt välja. Autori täispika mängufilmi debüüdi rahvusvaheline esmalinastus on Tallinna Pimedate Ööde filmifestivalil. Hille Hanso

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

53. Rosie (2013)
Marcel Gisler

„Armastus pole midagi enamat kui petlik fatamorgaana,” leiab leebelt vaimuka filmi „Rosie” alguses küüniline homoseksuaalist romaanikirjanik Lorenz. See blaseerunud üheöösuhete harrastaja kogeb peagi, et ehe emotsionaalne side pole suhte puhul sugugi võimatu ning et armuasjad on palju etteaimamatumad kui tema üha fataalsemaks muutuvad raamatud. Kui Lorenz koos oma samuti konfliktse õega kirjandusmetropolist Berliinist kodusesse Šveitsi provintsi naaseb, satub ta vastamisi oma haiglase ema Rosie’ga, võimuka matriarhiga, kes ei loobu mingi tühise infarkti tõttu oma pärastlõunasest sigaretist ega veinist. Rosie, Sibylle Brunneri pilkupüüdvas esituses, kehastab maalähedast, alkoholist ja raevukast sõltumatusest toituvat elujõudu. Ta sekkub mõnuga oma poja kiratsevasse armusuhtesse kirjanikust 20 aastat noorema austaja Marioga. Kui Rosie tervis kehvemaks jääb, tuleb Lorenzil ja tema õel teha tema hooldamise osas raskeid otsuseid ning tuua kapist välja paar peidetud luukeret. Marcel Gisleri teos, mis kandideeris tänavu kuuele Šveitsi filmiauhinnale, on tõeline publikumagnet. Võluvate osatäitjate, võrratute Alpi-vaadete ja klassikalise muusika killukestega ehitud film sõlmib osavalt lahti mõnegi pere- ja armusideme.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

54. Sacro GRA (2013)
Gianfranco Rosi

Oma alles neljanda täispika filmiga kinnitab Itaalia-Ameerika režissöör Gianfranco Rosi enda staatust ühe tänapäeva kõige huvitavama dokumentalistina. „Sacro GRA”, mis võitis tänavuse Veneetsia filmifestivali Kuldse Lõvi, on tema seni kõige kaastundlikum töö – impressionistlik mosaiik elust Itaalia suurlinna äärealadel. Film jälgib käputäit tegelasi, kes elavad või töötavad Rooma liiklussõlmel Grande Raccordo Anularel ehk GRA-l. Rosi filmis pole narratiivi. Tema meetod on vaid näidata juhtuvat, põimides viie põhitegelase lood kokku GRA liiklusstseenide ning paari lühirolliga. Üks tegelastest on ehtne maa sool angerjakalamees, kes on üllatavalt hästi haritud ning elab kiirtee viadukti varjus paatmajas. Teine, Roberto, raseeritud pealaega jutukas parameedik, keda võiks kohata jalgpallimatšil Rooma tulihingeliste pooldajate hulgas, aga on tegelikult väga tundeline ja üksik. Katoliiklik vabaõhumissa – koos pilvede vahelt paistva päikesega, mida võib tõlgendada kui jumala märguannet – on üles võetud nii, et kogu ekraan täitub särava valgusega; samas teinekord mõjub Rosi valitud juhuslike kohtade ootamatu ilu. Kohtade, mis pole sihtkohad, vaid punktid teel, mis liigub siit läbi mõne teise koha siia tagasi. Lee Marshall, Screen International