PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

37. Ilo Ilo (2013)
Anthony Chen

Ilo Ilo on Filipiinidel Panay saarel asuv provints, mille nime kandev film vaatleb ühe perekonna suhteid Filipiinidelt saabunud koduabilise Teresa ehk Terryga, kes, nagu paljud temasarnased, on tulnud Singapuri paremat elu otsima. Filmi tegevus toimub 1997. aasta Aasia majanduskriisi ajal ja kriisil on oluline mõju ka tegelaste käekäigule ja nende omavahelistele suhetele. Niigi raskele olukorrale lisavad pingeid tähelepanupuuduse all kannatav ja käitumisraskustega perepoeg Jiale, kellele Terry peab asendama tööga hõivatud vanemaid, sh teist last ootavat ema. Raskesti kasvatatava poisi ja koduabilise vahel tekib peagi tugev side, millest poiss oma pärisvanematega puudust tundis. Samas peavad nii poeg kui ka vanemad lisaks endi keerulistele suhetele tegelema Terryga, mis ohustab niigi habrast pereõnne veelgi. Hea psühholoogilise vaistuga sotsiaaldraama annab peategelaste elus ja ühiskonnas toimuvat edasi nappide vahenditega, kuid seda mõjusamalt. Erinevalt paljudest Aasia art-house-filmidest on „Ilo Ilo” kinematograafia pigem realistlik kui rõhutatult kunstipärane. Pikki ja maalilisi kaadreid asendab usutav ja kõnekas tegevustik argises linnakeskkonnas, mis teeb vaatajal oma koha ja õnne eest võitlevatele tegelastele kaasaelamise lihtsamaks. „Ilo Ilo” on Anthony Cheni debüütfilm, mis linastus sellel aastal ka Cannes’i filmifestivali alaprogrammis Directors’ Fortnight. Seal pärjati film parimale debüütfilmile antava Kuldse Kaamera auhinnaga, millega sai „Ilo Ilost” esimene Cannes’is auhinnatud Singapuri film. Tauno Maarpuu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

38. Eternal Homecoming (2012)
Kira Muratova

Ühele naisele tuleb ootamatult külla ammu unustatud klassivend, kes küsib talt nõu: kas otsustada naise või armukese kasuks? See pööraselt burleskne misanstseen hakkab Kira Muratova 18. täispikas filmis korduma, kuid iga kord eri ajal ja kohas ning eri näitlejate esituses. Miks?

Ekraanile jõuavad eri näitlejate rollikatsetused. Vaataja ei saa sellest kohe aru. Filmi lõpu poole teeb Muratova kavala triki. Mustvalged kaadrid lõppevad ning film jätkub värvilisena. Läbivaatustoas arutlevad pooliku filmimaterjali üle produtsent ja võimalik suhkrumagnaadist investor. Režissöör on hinge heitnud ning filmi lõpule viimiseks pole raha.

Muratova kutsus oma filmi osalema mitu Vene filmistaari ja ka oma teostes varem kaasa teinud amatööre. Rollikatsetusi filmides kasutab ta taas kord oma armastatud refräänimeetodit: kuna üks ja sama stseen üha kordub ning erinevad näitlejad mängivad üht ja sama rolli, omandab see uue, iroonilise ja filosoofilise tähenduse.

Muratovat köidab ühekülgsuse mitmekülgsus ja vastupidi. Samuti paeluvad teda mineviku ja meile tuttava oleviku vaheliste esteetiliste transformatsioonide ohtrad võimalused.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

39. The Zero Theorem (2013)
Terry Gilliam

Qohen Leth (Christoph Waltz) on ekstsentriline ja eraklik arvutigeenius, kes elab orwellikus korporatiivmaailmas, kannatades eksistentsiaalset ängi. Vaid „Juhatuse” nime all tuntud salajase isiku juhiste kohaselt üritab Qohen lahendada nullteoreemi – matemaatilist võrrandit, mis tõestab lõpuks, kas elul on mõte. Qoheni tööd põlenud kabelis, kus ta elab, segavad võrgutava naise Bainsley (Mélanie Thierry) ning Juhatuse teismelise poja Bobi (Lucas Hedges) külaskäigud. Režissöör Terry Gilliam on kutsunud seda viimaseks osaks düstoopilise satiiri triloogias, mis algas 1985. filmiga „Brazil” ning jätkus 1995. aastal filmiga „12 ahvi”. „Kui ma tegin 1984. filmi „Brazil”, üritasin maalida pildi maailmast, kus me siis elasime. „Nullteoreem” on vaade maailmale, kus me minu arvates nüüd elame. Pat Rushini käsikiri intrigeeris mind mitme eksistentsiaalse ideega, mille ta oli lisanud sellesse naljakasse, filosoofilisse ja liigutavasse loosse. Näiteks: mis annab me elule mõtte, teeb meid õnnelikuks? Kas on võimalik olla üksi järjest rohkem seotud ja kinnises maailmas? Kas maailm on kontrolli all või lihtsalt kaootiline?” – Terry Gilliam, režissöör

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

40. On the Job (2013)
Erik Matti

Cannes’i festivali Directors’ Fortnightil esitletud põnevik „Tööd tehes” pole ainult filipiini päritolu lavastaja Erik Matti siiani tugevaim töö, vaid ühtlasi uus tase kohalikus kinos ning tänavuse Cannes’i filmifestivali üks oodatumaid maailmaesilinastusi. Klassikaline hea vs. halva lugu, mille keskmes politseinikud ning palgamõrvarid, leiab aset Manilas, kus kaks palgamõrvarit – vana ja kogenud Tatang (Joel Torre) ning tema noor ja keevavereline õpilane Daniel (Gerald Anderson), kes vanglas kinni istudes teenivad lisaraha palgamõrvaritena, lasevad oma tööd tehes maha tuntud näo. Meeste jaoks hakkab lugu viltu vedama siis, kui üle mõistuse käivast korruptsiooniskaalast saab enne valimisi haisu ninna kogenud politseinik Acosta (Joey Marquez). Värskelt tööle asunud noor jaoskonna kapten Francis (Piolo Pascual), kelle taustaks kõrgema klassi ning profiiliga lähedased, rabeleb end aga aina enam võrku. Noor politseinik, püüdes mõrvajuhtumit lahendada, jõuab aina lähemale tõele – räpases mängus peab pooli valima. Tugeva atmosfääri ning värskete, põnevate kaadritega kaunistatud oskuslikult monteeritud krimka viib vaataja püstoliga ning pimesi läbi korrumpeerunud Manila tänavate ja võimukoridoride. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

41. The Look of Love (2013)
Michael Winterbottom

Michael Winterbottom – PÖFFil juba tavaline külaline, tänu filmidele „Argipäev” ja „Retk” – naaseb eluloofilmiga kurikuulsast pornoajakirjade kirjastajast ja kinnisvaraomanikust Paul Raymondist, kelle porno- ja fantaasiamaailm peegeldus ta hedonistlikus elustiilis. Aga fantaasia ei jäänud kestma. Steve Coogan mängib Raymondit, kes alustab karjääri petisena sõja ajal. Üritades läbimurret meelelahutusmaailma, hakkab Raymond korraldama Alasti Revüüsid, mis ei meeldi võimudele, aga võluvad publikut. „Teatri”-äri kasvades 1960.–1970. liigub Raymond pornoajakirjade maailma. Aga sedavõrd, kui ta elustiil hakkab peegeldama järjest kasvava varandusega kaasnevat glamuuri ja liialdamist, tekivad mõrad ta isiklikus elus. Kui ta tütar Debbie tutvub glamuurimaailmaga, tundub tragöödia paratamatu. Nagu Winterbottomi filmide puhul tavaline, võlgneb „Armastuse pale” suure osa edust detailsusele, kuna 1960.–1970. Suurbritannia hämaram pool taasluuakse väga hoolikalt, tekitades filmile käegakatsutava atmosfääri. Edu võti on samas ka tugev näitlejatöö Cooganilt ja Anna Frielilt, kel õnnestub portreteerida võrdselt hästi tegelaste ebameeldivaid ja sümpaatseid külgi. Kokkuvõtteks, see on kaasahaarav lugu ülbusest, mis üheaegselt pühitseb ja mõistab hukka liialdamise kultuuri.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

42. Bluebird (2012)
Lance Edmands

Pärast tööpäeva lõppu alustab koolibussi juht Lesley (Amy Morton) bussi ülevaatust. Tema tähelepanu tõmbab harjumatu sinilinnu nägemine külmal jaanuariõhtul, mistõttu ta jätab bussi tagaosa kontrollimata. Samal ajal läheb Marla (Louisa Krause, 2012. aastal PÖFFi väisanud „King Kelly” staar) töö lõppedes otse baari. Ennast põlates ning lohutust otsides soovib ta vaid oma kohustusi unustada. Hommikul avastavad mõlemad naised, et nende hooletusel on tõsised tagajärjed, mis lõhestavad väikelinna vaikuse. Perekonnasidemed hakkavad lagunema ning kogukonda räsib tormituul, üritades lepitada minevikku ja olevikku. „Elude seotus on käsikirja autori/režissööri Lance Edmandsi esimeses täispikas filmis hästi esile toodud. Kaasahaarav draama paljastab elu mitu kihti, mis meid ootamatult üksteisega seovad. Atmosfääriline operaatoritöö saavutab selge ruumitunnetuse, täites puidutööstuse linna varjulised nurgad krõbeda külmaga. Edmandsi nüansirohke film kajastab maailma, mida juhib elu tsükliline loomus ja kus meie kontroll on minimaalne ning andestamine vajalik.” – Holly Voges, Tribeca FF