PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

31. Borgman (2013)
Alex van Warmerdam

„Camiel Borgman”. Sellise nimega tutvustab end veidi räpakas võõras (Jan Bijvoet), kes ilmub ühtäkki keskklassi perekonna ukse taha. Hoolimata kahtlasest välimusest ja käitumisest ei suuda noor pereema Marina (Hadewych Minis) vastu panna mingile seletamatule tõmbele võõra suhtes ja laseb Borgmani sisse. Õige pea on mehel oma tuba ja ta asub maja juures aednikuna tööle. Midagi on Borgmani käitumises aga algusest peale valesti ja õige pea saab selgeks, et tema tegude taga luuravad keerulised kavatsused... Hollandi vanameistri Alex van Warmerdami uus film on mõistukõneline triller, mis teeb talle omaselt sügava kummarduse ka absurdile. Sel aastal Cannes’i filmifestivali võistlusprogrammis linastunud „Borgman” on justkui omamoodi remake Pier Paolo Pasolini filmist „Teoreem”. Ka siin on peategelaseks müütiline võõras, kes siseneb justkui deus ex machina keskklassi harmoonilisse idülli, et see sammhaaval kodanlike väärtuste vundamendile laotud kaardimajake oma kaootilise käitumisega segi paisata. Warmerdami huumor on julm ja must nagu pilkane öö. Just selline, mis Eesti pealetuleva talvega („the winter is coming!”) hästi sobima peaks. Jääb üle ainult õnnitleda Hollandi parimat režissööri tõelisse tippvormi naasmise puhul. Tristan Priimägi

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

32. The Congress (2013)
Ari Folman

Ari Folman tegi oma novaatorliku sõjavastase animafilmiga „Valss Bashiriga” unelmate debüüdi, saades korraga nii Kuldse Palmioksa, Oscari kui ka BAFTA nominatsiooni, võitis Kuldgloobuse ning teenis vaimustunud heakskiidu nii kriitikutelt kui ka laiemalt publikult. Tema kauaoodatud teine film teeb tõenäoliselt seda, mida paljud kauaoodatud „teised” ikka on teinud: jagab arvamused teravalt kaheks. Robin Wright mängib Robin Wrighti, (vara)keskealist näitlejatari, kelle suuremad rollid on jäänud minevikku. Oma lastele mõeldes on ta nii mõnestki karjääriredeli-rollist ära öelnud ning oma agendi (Harvey Keitel) ja stuudio esindaja hinnangul peab Hollywoodi „parim enne” eale lähenev näitlejatar pensionipõlve kindlustamiseks oma viimasest õlekõrrest haarama. Nad suudavad teda veenda laskma oma keha digitaliseerida, andes selle kasutusõiguse igaveseks stuudiole. 20 aastat hiljem sõidab Robin Abrahamasse, maailma esimesse täielikult animeeritud linna ning on tunnistajaks sündmustele, mis muudavad igaveseks inimkonda ja seda, mida nad peavad reaalsuseks… „Kongress” on eelmisest filmist tunduvalt keerulisema struktuuri ning ambitsioonikama sisuga viirastuslik ja unelev kujutlus düstoopilisest tulevikuühiskonnast, kus ilutsevad art déco interjöörid, sümbolistlike maalide esteetika ning biitlite „Kollasest allveelaevast” tuttav psühhedeelne mängulisus. Inspiratsiooni sai Folman Stanislaw Lemi satiirilisest romaanist „Futuristide kongress” ja ühest eraelulisest seigast Cannes’i punasel vaibal. Hannes Aava

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

33. Life Feels Good (2013)
Maciej Pieprzyca

Mateusz on raske füüsilise puudega poiss, kellel arstid diagnoosivad ka vaimse puude. Tegelikult on aga poiss vaimselt täiesti normaalne, isegi keskmisest intelligentsem. Film on üles ehitatud pingele, millal ja kas saavad ka ümbritsevad inimesed aru, et tegu ei ole „juurviljaga”, vaid vaimselt igati normaalse ja võimeka inimesega.

Stsenaarium baseerub tõestisündinud lool ja tegeliku Mateusziga tutvume filmi lõppedes. Tõsi, mõlemad näitlejad (nii Mateusz poisikesena kui ka täiskasvanuna) on sedavõrd veenvad, et vaataja tabab end üsna sageli mõttelt, et tegu ei ole näitlejatega ...

Film on esitatud kronoloogilises järjestuses, paiguti saab vaataja karmide eluliste kogemuste osaliseks, aga see elu- ja tahtejõud, mis ekraanilt vastu vaatab, korvab kõik muu – elu ongi ühtaegu koomiline ja traagiline, surma ja sünni vahepeal.

Film, mis kindlasti niipea ei unune.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

34. Au revoir l' été (2013)
Koji Fukada

Koji Fukada kolmas film, nii nagu eelmine, „Hospidalité”, on kantud tugevatest Prantsuse kino, eelkõige Prantsuse uue laine mõjudest. „Hüvasti, suve” on kriitikud juba jõudnud võrrelda Eric Rohmeri töödega, kelle kohta on omakorda öeldud, et piisab ühe filmi vaatamisest, et aru saada, kas sa vihkad või armastad teda. Põhimõtteliselt kehtib see ka selle filmi kohta. Traditsioonilise koherentse narratiivi otsijad seda siit filmist ei leia, küll aga on siin väga õhulisi ja värvikaid karakterijooniseid, kus režissööri pigem huvitavad kangelastes toimuvad sisemised allusioonid, mis siis väljenduvad nende emotsioonides, mõtetes jne. See omakorda nõuab täpset režiid ja väga head, detailiseeritud näitlejatööd, millega saavad hakkama eranditult kõik näitlejad. Režissöör oma meeskonnaga joonistab maalilise pildi augusti lõpust, kus vastupidiselt jaapani ühiskonnas toimuvale vaikelule on looduses kõik muutumises ja liikumises. Põgusate sügiseste tuuleiilidena käivad läbi aga Jaapanile sotsiaalselt vägagi olulised teemad nagu Fukushima, eetika- ja moraaliprobleemid, kastisüsteem jne. Film aga algab sellega, et Tokyo koolitüdruk Sakuko (tõusev noor staar Fumi Nikaido) ja tema vallaline tõlgist tädi Mikie (Mayu Tsuruta) lähevad viimase kutsel maale ookeani äärde suvelõpunädalat veetma. Tasapisi hakkab lahti kerima eskapistlik, vaikse muigega tehtud romantiline komöödia, mis lõpus tõmbab otsad kokku tõsise sotsiaalfilosoofilise üldistusega. Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

35. Potosí (2013)
Alfredo Castruita

Selles intrigeerivas ja ülimalt inimlikus loos ristuvad kõrbeteel toimunud õnnetuse tõttu Mehhikos valitseva vägivalla all kannatavate kitsekarjuse, koduperenaise ja taluniku elud. Need kolm lugu arenevad minimalistlikult erilise narratiiviga, mida on inspireerinud Iñarritu hüplev stiil, ümberringi ookerkollane maastik. Et filmis puuduvad tavalised mängufilmile omased stiiliressursid, põhineb see näitlejate tasakaalukatel ja reserveeritud rollisooritustel, luues tegelased, kes hoiavad üha enam elust kinni, mida enam neid survestatakse. Neid lugusid valides soovitakse mõista hukka riigi juba mitmes osas tavapäraseks muutunud vägivald. Valides kolm eri teemat (koduvägivald, lintšimine ja narkosõja kollateraalne kahju), näitab film, kuidas jõhkrus liigub avalikust ruumist koduseinte vahele, moodustades osa süütute inimeste elust. Lisaks tänapäeva Mehhiko toore tegelikkuse kajastamisele soovib film liikuda sügavale vaataja sisemusse: meis kõigis on vägivald, mis võib plahvatada. Filmi tegelased on mittekeegid, kelleni vägivald on jõudnud ning kes tunnevad seetõttu tõelist hirmu. „Potosí” kajastab hästi seda, mis juhtub, kui laseme karmil ja külmal vägivallal saada osaks me igapäevaelust. Alfredo Castruitat hinnati parima debüütfilmi auhinnaga filmi esilinastusel Guanajuato filmifestivalil; Tallinnal on au esilinastada filmi Euroopas. Javier Garcia Puerto

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

36. The Hour of the Lynx (2013)
Søren Kragh-Jacobsen

Søren Kragh-Jacobsen, keda tuntakse ühe Taani kõige edukama lavastajana, on tagasi Pimedate Ööde filmifestivalil oma uue filmiga „Ilvese tund”.

Noor teadlane Lisbeth töötab väga range režiimiga psühhoneuroloogiainstituudis ning on ühe patsiendi pärast sunnitud erakorralise abi osas pöörduma preestri poole. Nii tuuakse maakonna kõrvalisemas osas asuvasse hullumajja 45aastane preester Helen (Sofie Gråbøl, keda eesti televaataja teab kindlasti Taani menusarja „Kuritegu” Sarah Lundina), kes kohtub seal nimetu Poisiga. Poiss, kes enesetapukatse ajal olla jumalaga rääkinud, paelub teda ning Helen otsustab hullumajja jääda. Mõlemad naised peavad oma tööeetika kõrvale jätma, sest kardetakse Poisi uut enesetapukatset. Püüdes olukorrale lahendust leida ning samas ajaga võidu joosta, avastavad mõlemad naised end aina sügavamalt haige Poisi mõistusest ning see, mis neid seal ootab, on mõlemale üllatus.

Läbiv lugu filmis on paeluv – nii narratiivi kui ka huvitaval kombel pilguna Skandinaavia psühhoneuroloogiainstituutide tegutsemisviisidele. Film, mis üles võetud filmilindile, on oma tumedates, puhastes sügise- ja talvetoonides kummitama jääv lugu sellest, kuidas lapsepõlv meid hiljem mõjutab ning laseb õõva tekitavalt särada Frederik Christian Johanseni (Poisi) rollil.

Maria Reinup