PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

37. Trap Street (2013)
Vivian Qu

Veneetsia festivali kriitikute kõrvalprogrammis viimasel hetkel üllatusfilmina lisandunud „Olematu tänav” on noore naislavastaja Vivian Qu lavastajadebüüt. Hoolimata sellest faktist on Qu Hiina filmitööstuses juba kogenud tegija, sest ta on varem produtseerinud olulistel festivalidel linastunud ja auhindu võitnud filme nagu „Night Train” (2007) ja „Knitting” (2008). Li Qiuming pildistab iga päev ühe Lõuna-Hiina linna tänavaid, et üht digikaardistamisettevõtet materjaliga varustada. Ühel päeval kohtab ta linnas töötades üht noort kaunitari ja sõidutab neiu koju. Veidi hiljem leiab ta oma autoistme alt karbikese, mille sees on mälupulk. Ta tahab selle omanikule tagastada, kuid neiu asemel ilmub kohtumisele mees, kes nimetab end tema ülemuseks. Pettunud Li Qiuming üritab kaunitari siiski üles otsida. Ta otsib eelmisel päeval tehtud fotosid, kuid need on andmebaasist kadunud. Kogu see tänav, millel nad kohtusid, on süsteemist jäljetult kadunud... „Olematut tänavat” võib kutsuda kafkalikuks põnevikuks, mis kujutab endast Hiina filmiversiooni elust, mida keegi pidevalt salamisi jälgib. Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

38. The Future (2013)
Alicia Scherson

Itaalias, kus sotsiaalsüsteem on suuresti perekonnale üles ehitatud, juhtub kollase Fiatiga õnnetus, mis jätab õe ja venna vanematest ilma. Lapsed, kelle lähisugulased elavad kaugel Tšiilis, jäävad perekonna hooleta ning nende tulevik ei tundu just väga helge.

Et Bianca on täisealine ja Tomas peaaegu ka, siis annab sotsiaaltöötaja neile võimaluse omapäi hakkama saada. Nende piskuks sissetulekuks saab nn orvupension, millest jagub vaid toiduks. Mõlemal noorel jääb kool tagaplaanile. Bianca asub tööle juuksurisalongi. Tomas püüab end tõestada jõusaalis. Bianca jaoks tundub selga vajunud koorem lämmatav ja ta näib sellele alla vanduvat. Siis toob Tomas koju kaks sõpra jõusaalist. Peagi tulevad nood lagedale kriminaalse plaaniga, mis peaks noortele helge tuleviku kindlustama.

Filmi peaosa, Biancat, väga hästi mängiv Manuela Martelli meenutab veidi Noomi Rapace’i. Temas on sarnane sisemine tugevus. On näha, et ilusa pealispinna all on palju huvitavat peidus. Sama võib öelda filmi kohta: kui otsida, leiab sealt palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Edenedes keerab väga realistliku baasiga lugu peale järjest irreaalsemaid keerde. „Ma mõtlesin tulevikust nii palju, et see oli saanud osaks olevikust. Kõige veidramaks osaks,” ütleb Bianca kaadritagune hääl ühes (sise)monoloogis. Sarnaselt suhtub reaalsus filmireaalsusesse: vihjeid tegelikule olukorrale ja maailmas/Euroopas toimuvale võib välja lugeda mitmelt poolt.

Meeldejääva rolli mister Universumina teeb filmis ka hollandi näitleja Rutger Hauer.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

39. Breakaway (2012)
Ian Lorenos

Väike Filipiinidelt pärit film „Lahkulöömine” on lavastaja Ian Lorenose koduregioonis kuulsaks teinud oluliste auhindade tõttu (sh ka kohalike filmikriitikute aasta parim film) ning Pimedate Ööde filmifestivalil on hea meel see teos ka kohalike vaatajateni tuua. Üksikisa Robert Lim (Jericho Rosales) veedab kogu vaba aja oma poja Brianiga. Robert ei teeni väga palju ning üksikvanemana on keeruline hakkama saada, mistõttu ei ole tema suhted Brianiga tihti väga lihtsad. Ükspäev, kui Robert läheb pojaga ühe-euro-poodi, et poisile midagi lubada ning pöörab talle hetkeks selja, on Brian aga kadunud. Hiljem näeb Robert poe turvakaamerate lindistustelt, et poiss läks kaasa kellegi vanema mehega ning algab kiiresti meeleheitlikuks muutuv otsing. Kohalik politsei ei saa palju teha – selliseid lugusid on liiga palju ning nii püüab Robert ise Manila nurgatagustest poissi üles leida, kuid seda tehes avaneb tema silme all meeletu inimkaubanduse võrgustik. Film, mis ei portreteeri ainult isa-poja suhet, olemata seejuures võlts või sentimentaalne, vaid tutvustab vaatajale ehedal moel väga võimsat inimkaubanduse maailma. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

40. A Thousand Times Good Night (2013)
Erik Poppe

See on Norra režissööri Eric Poppe ingliskeelne film, filmitud Iirimaal, Kenyas ja Afganistanis, kus mängivad prantsuse, rootsi, norra ja jumal teab veel, mis rahvusest näitlejad ja amatöörnäitlejad. Film on tõeline koostööfilm ja rahvusvaheline igas mõttes, ka sisult ja sõnumilt. Paiguti annab see tunda nii heas kui ka halvas. Halvas selles mõttes, et ehk on kõik liialt poliitiliselt ja dramaturgiliselt korrektne... aga vaieldamatult on tegu ülimalt kaasahaarava draamaga, kus peaosa mängib Juliette Binoche, kes sedapuhku kehastub üheks maailma esifotoreporteriks Rebeccaks, keda huvitavad naiste sisemised motivatsioonid ja filosoofia.

Miks sooritavad naised enesetaputerrorismi aktsioone, mis peaks olema tegelikult vastuolus nendele aegade algusest antud missiooniga anda ja hoida elu? Ka Rebecca sisemine konflikt päädib valikutes eluohtliku töö, mida ta kirglikult armastab, ja perekonna vahel. Viimane küll kõlab banaalselt, aga filmis see nii ei mõju. Tegelikult jääb peale Juliette’i hiilgav mäng ja kaameratöö, mis sedapuhku nii suurepäraste fotode kui ka filmikaamera abil annab edasi sõjakolletes valitsevat atmosfääri, pingeid ja ohutunnet. Film jutustab meile ilustamata lugusid Afganistanist ja Kenyast ning sellest, kuidas ühel hetkel eluga riskimisest võib saada narkootikum, mis hävitab enda ümber kõik, millest peegeldub väikekodanlikku õnne- ja rahuloluatmosfääri.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

41. Intimate Parts (2013)
Natasha Merkulova, Alexey Chupov

„Intiimsed kehaosad” on vene filmimaastikul mõnusalt värskendav üllatus. Natasha Merkulova ja Alexey Chupovi irooniline ja erootiliste sugemetega draama ei tegele, nagu pealkirjast võiks aimata, siiski delikaatsete kehaosadega, vaid inimeste saladustega. Selle osaga meist, mida me igaks juhuks teiste eest varjame.

Äärmiselt elulise filmi sündmused võiksid aset leida ükskõik millises moodsas ühiskonnas, mille liikmed on oma sotsiaalsed ja materiaalsed „kohustused” korralikult täitnud. Kui kõik on justkui saavutatud ja eeskujulik elu kulgeb mööda rahulikku rada, siis miks on tunda, nagu oleks meid „tillist tõmmatud” ja õnn ei saabunudki õuele koos uue Audiga?

Kuidas saada õnnelikuks? Kas endale truuks jäädes saabub sisemine rahu? Kas peaksime paljastama oma kompleksid ja avama hingesoppides peituvad salamõtted? Kas see on üldse meile ja meid ümbritsevatele turvaline?

Selliste elu põhiküsimustega tegeleva sümpaatse teose poeetiline ja meisterlik kinematograafia tundub kahtlaselt tuttava käekirjaga ja tõesti, idanaabrite filmi on üles võtnud eesti kino üks väärtuslikumaid kunstnikke – pildivõlur Mart Taniel.

„Intiimsed kehaosad” ei tundu päris Vene filmina, selles on mingi heas mõttes läänelik ja vabastav twist – midagi, mis paneb huviga ootama, mida tandem Natasha Merkulova ja Alexey Chupov järgmiseks ette võtab.

Tiina Savi

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

42. Coast of Death (2013)
Lois Patiño

Surmaranniku all tuntakse Loode-Hispaanias asuvat karismaatilist ja imelist Galiitsia regiooni. See on väga ilus, kuid meremeestele ja laevadele ülimalt ohtlik. Sellest ka see halbakuulutav nimi. Rooma ajal peeti seda maailma lõpuks, kus elu kohtab igavikku ning legendid täituvad.

Hästi plaanitud, pikad ja staatilised võtted näitavad meile ruumi, kus inimese ja keskkonna keeruline suhe muutub igavikuliseks. Iga kaader on kui lõuend, millel õlivärvid pehmelt, aga pidevalt liiguvad, võrratult aega joonistades. See on hüpnootiline film, mille vaate visuaalne intensiivsus tutvustab meile seda legendaarset kivist, udust ja tormist maad kui inimeste hirmude, lootuste ja rõõmude mosaiiki. Looduse selge kaos astub vastu inimese kontrolliihale ning ärakasutamisele, mõlemad osapooled kätketud imelisse tantsu.

Pärast kahte festivalivõitu – Oberhausenis (kus film võitis ühe kõige suurema filmifestivali parima lühifilmi tiitli) ja Locarnos (parima noore režissööri auhind filmi esilinastusel kunstifilmide Mekas) – rändab režissöör Lois Patiño oma tööga üle kogu maailma, külastades muuseume, kunstigaleriisid, ülikoole ning korjates filmifestivalidelt auhindu.

Javier Garcia Puerto