PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

31. Stray Dogs (2013)
Ming-liang Tsai

„Ma olen kinost väsinud,” teatas Tsai Ming-liang enne filmi Veneetsia esilinastust toimunud pressikonverentsil. Tõepoolest, tema viimane film „Kodutud koerad” on pigem kosmilise päritoluga ja paneb proovile nii kogenud filmivaataja kui ka kõikenäinud filmitegija. Sõnatu realismi võtmes komponeeritud film tegeleb äärmiselt tõsiselt ühiskonna äärealadel eksleva perekonna meeleheitlike emaotsingutega, osundades valusalt n-ö nähtamatule inimklassile, nende lubamatult kehvale eksistentsile ja isolatsioonile. Karm teema on edasi antud karge pildi ja heliga, mille veatus ründab ja lummab üheaegselt – toolile naelutatuna jälgib vaataja pingsalt pisara voolamist, olles veendunud, et selle liikumine on ka kuulda. Selles filmis ei ole ühtegi tähenduseta kaadrit, iga pilt tekitab tundeid ja režissöör annab vaatajale aja ning võimaluse nendel tunnetel tekkida. Kasutagem võimalust ja mingem sellele meditatiivsele reisile. Naasta pole vaja, võib kohe edasi minna – puhtama ja mõistvama inimesena. Väidetavalt on „Kodutud koerad” Aasia tänapäevase kino ühe huvitavama ja olulisema režissööri Tsai Ming-liangi viimane linateos. Kahju, sest väga tahaks teada, kuhu lavastaja pärast sellist kinematograafilist imet liiguks. Tiina Savi

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

32. Versailles '73: American Runway Revolution (2012)
Deborah Riley Draper

1973. aasta novembris leidis moe kodumaaks peetaval Prantsusmaal aset üks erakordne sündmus. Versailles’ lossi taastamise jaoks korraldatud rahakogumisõhtul astusid vägagi väärika publiku (kus olid teiste hulgas Monaco printsess Grace Kelly, kunstnik Andy Warhol, lauljanna Josephine Barker jt) ette oma uute kollektsioonidega ameerika ja prantsuse moeloojad. Ning kuigi tegu ei olnud võistlusega, kujunesid selle ürituse säravatateks tähtedeks üle ookeani kohale tulnud disainerid, kes vastupidiselt ootustele vallutasid kõikide südamed. Prantsusmaad esindasid tuntud ja tunnustatud haute couture’i loojad Yves Saint Laurent, Christian Dior, Hubert de Givenchy, Pierre Cardin ja Emanuel Ungaro. Pärast prantslaste pikka ja lohisevat pompöössete lavakujundustega täidetud show’d lõid ameeriklased neid kiiruse, värskuse ja uuenduslikkusega. USA ready-to-wear rõivad olid loonud Anne Klein, Stephen Burrows, Bill Blass, Oscar de la Renta ja Halston. Ameeriklased tõid oma kollektsioone esitlema mustanahalised modellid Billie Blairi, Barbara Jacksoni, Ramona Saundersi jt. See oli uuenduslik suund, mida moemaailm oli eneselegi teadmata juba pikka aega oodanud. Dokumentaalfilm VERSAILLES ’73: AMERICAN RUNWAY REVOLUTION räägib loo erilisest õhtust, mis muutis moe ajalugu.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

33. Au revoir l' été (2013)
Koji Fukada

Koji Fukada kolmas film, nii nagu eelmine, „Hospidalité”, on kantud tugevatest Prantsuse kino, eelkõige Prantsuse uue laine mõjudest. „Hüvasti, suve” on kriitikud juba jõudnud võrrelda Eric Rohmeri töödega, kelle kohta on omakorda öeldud, et piisab ühe filmi vaatamisest, et aru saada, kas sa vihkad või armastad teda. Põhimõtteliselt kehtib see ka selle filmi kohta. Traditsioonilise koherentse narratiivi otsijad seda siit filmist ei leia, küll aga on siin väga õhulisi ja värvikaid karakterijooniseid, kus režissööri pigem huvitavad kangelastes toimuvad sisemised allusioonid, mis siis väljenduvad nende emotsioonides, mõtetes jne. See omakorda nõuab täpset režiid ja väga head, detailiseeritud näitlejatööd, millega saavad hakkama eranditult kõik näitlejad. Režissöör oma meeskonnaga joonistab maalilise pildi augusti lõpust, kus vastupidiselt jaapani ühiskonnas toimuvale vaikelule on looduses kõik muutumises ja liikumises. Põgusate sügiseste tuuleiilidena käivad läbi aga Jaapanile sotsiaalselt vägagi olulised teemad nagu Fukushima, eetika- ja moraaliprobleemid, kastisüsteem jne. Film aga algab sellega, et Tokyo koolitüdruk Sakuko (tõusev noor staar Fumi Nikaido) ja tema vallaline tõlgist tädi Mikie (Mayu Tsuruta) lähevad viimase kutsel maale ookeani äärde suvelõpunädalat veetma. Tasapisi hakkab lahti kerima eskapistlik, vaikse muigega tehtud romantiline komöödia, mis lõpus tõmbab otsad kokku tõsise sotsiaalfilosoofilise üldistusega. Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

34. The Gambler (2013)
Ignas Jonynas

Mida teeb staažikas kiirabitöötaja, kes on mängukire tõttu sattunud võlgadesse ja tasuks oma pikaaegse töö eest saab vaid aukirja, sotsiaalministeeriumi logoga tassi ja kümme energiabatooni sponsoritelt? Leedu lavastaja Ignas Jonynase filmis „Mängur” hakkab ta mängima suuremate panuste peale, luues nii oma töökaaslaseid kui ka patsiente hõlmava kihlveovõrgustiku. Parameedik Vincentas alustab mängu, mida pole võimalik võita, mängu, kus pole kohta tunnetel ega inimlikkusel.

Jonynase debüüt on halastamatu sotsiaalkriitiline kommentaar eluliselt oluliste ametite alarahastamisele ja lihtlabasele ahnusele, millele tuuakse tihti ohvriks inimväärikus. Jonynas ei jäta lootust, ühiskond, mida ta portreteerib, on läbinisti mäda, selles pole kohta usaldusel, halastusel ega armastusel.

Vaataja ees on „balti äng” selle parimas vormis. Kohtuvad „Sügisball” ja „13 Tzameti”: mõtlemapanev sisu ja mõjuv kunstiline vorm. Kui seni on Leedu film jätnud mingil põhjusel ükskõikseks, siis „Mängur” peaks need eelarvamused murdma. Ignas Jonynas on uus nimi Leedu filmis, mille peab meelde jätma.

Tõnu Karjatse

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

35. An Episode in the Life of an Iron Picker (2013)
Danis Tanovic

Nazif Mujic, kes võitis Berliini filmifestivalil oma rollisoorituse eest Hõbekaru, on keskne figuur selles linaloos, mis taaselustab tema perekonna ühe kriitilisema läbielamise.

Bosnia ja Hertsegoviina mustlaskülas elav vanametallikoguja tõmbas oma erakordse looga režisöör Danis Tanovici tähelepanu, kui arstid keeldusid tema ravikindlustuseta naist aitamast ja lugu jõudis ajakirjandusse. Tanovici otsus teha sellest juhtumist film, kasutamata professionaalseid näitlejaid, on andnud väga mõjuva tulemuse.

Inimesed, kes mängivad iseennast, paistavad ekraanil kohati kohmetud, kuid ilmne teadlikkus kaamera kohalolust tekitab vaatajais võimaluse märgata end jälgimas nende inimeste lugu, keda tihi peetakse nähtamatuks. Nende lugusid ei räägita. Nende lugusid ei tahetagi teada. Kuid sellest filmist vaatavad need samad inimesed publikule vastu ning nii lõikab kohtumine sotsiaalse ebaõiglusega palju sügavamalt. Hoolimata tundlikust materjalist on Danis Tanovici südantsoojendav lugu südikusest üdini elujaatav ning tänu edule erinevatel festivalidel on sel filmil olnud tõepoolest positiivne mõju ka ekraanil kujutatud inimeste elule.

Filmi visuaalne ja heliline kompositsioon loob omanäoliselt poeetilise atmosfääri, kui kaamera järgneb vaikides läbi talvise maastiku Nazifile, kes teeb kõik selleks, et päästa oma naine eluohtlikust olukorrast. Dialoogi vähesus ning asjade aeglane kulg tõstab esile ümbritseva maastiku ning argihelid, millel on igapäeva toimetusi rütmistav jõud.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

36. Violette (2013)
Martin Provost

Üdini prantslasliku filmi võtaksin kokku lausega hingevanglast hingevabaduseni. Meie balletiartistil ja laineid murdnud lavastajal Ülo Vilimaal oli samateemaline näitus. Ta hakkas pintsliga lõuendil moderntantsu tantsima, et hing taas vabaks saaks. VIOLETTE on lugu naisest, kes püüdleb isikliku vabaduse poole ja kellest saab kirjanik. Kirjutamine annab talle kõik selle, millest ühiskond ta ilma jättis. See on elulooline film prantsuse novellistist Violette Leducist, kelle teosed olid sõjajärgsel Prantsumaal sensatsioonilised ja provokatiivsed. Teda võiks võrrelda ehk meie Kati Murutariga. Filmi võti peitub tema suhtes kirjastaja Simeone de Beauvoiriga, kellesse oli ta sügavalt armunud ja kes suutis Violette’i veenda oma hingeliselt üksildase elu ning isiklikud muserdused paberile panema ja andma endale võimaluse. Lugu rullub vaataja ees lahti kuues osas. Iga osa kannab üht peaosalise elus olulist mõju avaldanud inimese nime. Mõistagi ei puudu ka armastuse teema, muidu poleks tegu ju prantsuse filmiga – keskmes on armusuhted Jean Genet’ga ning Maurice Sachsiga. Tegevus leiab aset toonases kodanlikus Pariisis. Kogu seda lugu vaadates meenub, kuidas ma oma luules andeka sõbratariga, kes suudab luuletada ka prantsuse keeles, istusime kohvikus, jõime punast veini, haukasime võileiba ja meie, kaks vaest kirjaneitsit, kõnelesime ei millestki muust kui prantsuse šanssoonidest ja oma lemmiklauludest ning artistidest, praadi mugiva ühiskonna mõistmatute pilkude all. Margit-Mariann Koppel