PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

25. Breakaway (2012)
Ian Lorenos

Väike Filipiinidelt pärit film „Lahkulöömine” on lavastaja Ian Lorenose koduregioonis kuulsaks teinud oluliste auhindade tõttu (sh ka kohalike filmikriitikute aasta parim film) ning Pimedate Ööde filmifestivalil on hea meel see teos ka kohalike vaatajateni tuua. Üksikisa Robert Lim (Jericho Rosales) veedab kogu vaba aja oma poja Brianiga. Robert ei teeni väga palju ning üksikvanemana on keeruline hakkama saada, mistõttu ei ole tema suhted Brianiga tihti väga lihtsad. Ükspäev, kui Robert läheb pojaga ühe-euro-poodi, et poisile midagi lubada ning pöörab talle hetkeks selja, on Brian aga kadunud. Hiljem näeb Robert poe turvakaamerate lindistustelt, et poiss läks kaasa kellegi vanema mehega ning algab kiiresti meeleheitlikuks muutuv otsing. Kohalik politsei ei saa palju teha – selliseid lugusid on liiga palju ning nii püüab Robert ise Manila nurgatagustest poissi üles leida, kuid seda tehes avaneb tema silme all meeletu inimkaubanduse võrgustik. Film, mis ei portreteeri ainult isa-poja suhet, olemata seejuures võlts või sentimentaalne, vaid tutvustab vaatajale ehedal moel väga võimsat inimkaubanduse maailma. Maria Reinup

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

26. The Future (2013)
Alicia Scherson

Itaalias, kus sotsiaalsüsteem on suuresti perekonnale üles ehitatud, juhtub kollase Fiatiga õnnetus, mis jätab õe ja venna vanematest ilma. Lapsed, kelle lähisugulased elavad kaugel Tšiilis, jäävad perekonna hooleta ning nende tulevik ei tundu just väga helge.

Et Bianca on täisealine ja Tomas peaaegu ka, siis annab sotsiaaltöötaja neile võimaluse omapäi hakkama saada. Nende piskuks sissetulekuks saab nn orvupension, millest jagub vaid toiduks. Mõlemal noorel jääb kool tagaplaanile. Bianca asub tööle juuksurisalongi. Tomas püüab end tõestada jõusaalis. Bianca jaoks tundub selga vajunud koorem lämmatav ja ta näib sellele alla vanduvat. Siis toob Tomas koju kaks sõpra jõusaalist. Peagi tulevad nood lagedale kriminaalse plaaniga, mis peaks noortele helge tuleviku kindlustama.

Filmi peaosa, Biancat, väga hästi mängiv Manuela Martelli meenutab veidi Noomi Rapace’i. Temas on sarnane sisemine tugevus. On näha, et ilusa pealispinna all on palju huvitavat peidus. Sama võib öelda filmi kohta: kui otsida, leiab sealt palju rohkem, kui esmapilgul paistab. Edenedes keerab väga realistliku baasiga lugu peale järjest irreaalsemaid keerde. „Ma mõtlesin tulevikust nii palju, et see oli saanud osaks olevikust. Kõige veidramaks osaks,” ütleb Bianca kaadritagune hääl ühes (sise)monoloogis. Sarnaselt suhtub reaalsus filmireaalsusesse: vihjeid tegelikule olukorrale ja maailmas/Euroopas toimuvale võib välja lugeda mitmelt poolt.

Meeldejääva rolli mister Universumina teeb filmis ka hollandi näitleja Rutger Hauer.

Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

27. Trap Street (2013)
Vivian Qu

Veneetsia festivali kriitikute kõrvalprogrammis viimasel hetkel üllatusfilmina lisandunud „Olematu tänav” on noore naislavastaja Vivian Qu lavastajadebüüt. Hoolimata sellest faktist on Qu Hiina filmitööstuses juba kogenud tegija, sest ta on varem produtseerinud olulistel festivalidel linastunud ja auhindu võitnud filme nagu „Night Train” (2007) ja „Knitting” (2008). Li Qiuming pildistab iga päev ühe Lõuna-Hiina linna tänavaid, et üht digikaardistamisettevõtet materjaliga varustada. Ühel päeval kohtab ta linnas töötades üht noort kaunitari ja sõidutab neiu koju. Veidi hiljem leiab ta oma autoistme alt karbikese, mille sees on mälupulk. Ta tahab selle omanikule tagastada, kuid neiu asemel ilmub kohtumisele mees, kes nimetab end tema ülemuseks. Pettunud Li Qiuming üritab kaunitari siiski üles otsida. Ta otsib eelmisel päeval tehtud fotosid, kuid need on andmebaasist kadunud. Kogu see tänav, millel nad kohtusid, on süsteemist jäljetult kadunud... „Olematut tänavat” võib kutsuda kafkalikuks põnevikuks, mis kujutab endast Hiina filmiversiooni elust, mida keegi pidevalt salamisi jälgib. Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

28. Violette (2013)
Martin Provost

Üdini prantslasliku filmi võtaksin kokku lausega hingevanglast hingevabaduseni. Meie balletiartistil ja laineid murdnud lavastajal Ülo Vilimaal oli samateemaline näitus. Ta hakkas pintsliga lõuendil moderntantsu tantsima, et hing taas vabaks saaks. VIOLETTE on lugu naisest, kes püüdleb isikliku vabaduse poole ja kellest saab kirjanik. Kirjutamine annab talle kõik selle, millest ühiskond ta ilma jättis. See on elulooline film prantsuse novellistist Violette Leducist, kelle teosed olid sõjajärgsel Prantsumaal sensatsioonilised ja provokatiivsed. Teda võiks võrrelda ehk meie Kati Murutariga. Filmi võti peitub tema suhtes kirjastaja Simeone de Beauvoiriga, kellesse oli ta sügavalt armunud ja kes suutis Violette’i veenda oma hingeliselt üksildase elu ning isiklikud muserdused paberile panema ja andma endale võimaluse. Lugu rullub vaataja ees lahti kuues osas. Iga osa kannab üht peaosalise elus olulist mõju avaldanud inimese nime. Mõistagi ei puudu ka armastuse teema, muidu poleks tegu ju prantsuse filmiga – keskmes on armusuhted Jean Genet’ga ning Maurice Sachsiga. Tegevus leiab aset toonases kodanlikus Pariisis. Kogu seda lugu vaadates meenub, kuidas ma oma luules andeka sõbratariga, kes suudab luuletada ka prantsuse keeles, istusime kohvikus, jõime punast veini, haukasime võileiba ja meie, kaks vaest kirjaneitsit, kõnelesime ei millestki muust kui prantsuse šanssoonidest ja oma lemmiklauludest ning artistidest, praadi mugiva ühiskonna mõistmatute pilkude all. Margit-Mariann Koppel

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

29. An Episode in the Life of an Iron Picker (2013)
Danis Tanovic

Nazif Mujic, kes võitis Berliini filmifestivalil oma rollisoorituse eest Hõbekaru, on keskne figuur selles linaloos, mis taaselustab tema perekonna ühe kriitilisema läbielamise.

Bosnia ja Hertsegoviina mustlaskülas elav vanametallikoguja tõmbas oma erakordse looga režisöör Danis Tanovici tähelepanu, kui arstid keeldusid tema ravikindlustuseta naist aitamast ja lugu jõudis ajakirjandusse. Tanovici otsus teha sellest juhtumist film, kasutamata professionaalseid näitlejaid, on andnud väga mõjuva tulemuse.

Inimesed, kes mängivad iseennast, paistavad ekraanil kohati kohmetud, kuid ilmne teadlikkus kaamera kohalolust tekitab vaatajais võimaluse märgata end jälgimas nende inimeste lugu, keda tihi peetakse nähtamatuks. Nende lugusid ei räägita. Nende lugusid ei tahetagi teada. Kuid sellest filmist vaatavad need samad inimesed publikule vastu ning nii lõikab kohtumine sotsiaalse ebaõiglusega palju sügavamalt. Hoolimata tundlikust materjalist on Danis Tanovici südantsoojendav lugu südikusest üdini elujaatav ning tänu edule erinevatel festivalidel on sel filmil olnud tõepoolest positiivne mõju ka ekraanil kujutatud inimeste elule.

Filmi visuaalne ja heliline kompositsioon loob omanäoliselt poeetilise atmosfääri, kui kaamera järgneb vaikides läbi talvise maastiku Nazifile, kes teeb kõik selleks, et päästa oma naine eluohtlikust olukorrast. Dialoogi vähesus ning asjade aeglane kulg tõstab esile ümbritseva maastiku ning argihelid, millel on igapäeva toimetusi rütmistav jõud.

Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

30. The Gambler (2013)
Ignas Jonynas

Mida teeb staažikas kiirabitöötaja, kes on mängukire tõttu sattunud võlgadesse ja tasuks oma pikaaegse töö eest saab vaid aukirja, sotsiaalministeeriumi logoga tassi ja kümme energiabatooni sponsoritelt? Leedu lavastaja Ignas Jonynase filmis „Mängur” hakkab ta mängima suuremate panuste peale, luues nii oma töökaaslaseid kui ka patsiente hõlmava kihlveovõrgustiku. Parameedik Vincentas alustab mängu, mida pole võimalik võita, mängu, kus pole kohta tunnetel ega inimlikkusel.

Jonynase debüüt on halastamatu sotsiaalkriitiline kommentaar eluliselt oluliste ametite alarahastamisele ja lihtlabasele ahnusele, millele tuuakse tihti ohvriks inimväärikus. Jonynas ei jäta lootust, ühiskond, mida ta portreteerib, on läbinisti mäda, selles pole kohta usaldusel, halastusel ega armastusel.

Vaataja ees on „balti äng” selle parimas vormis. Kohtuvad „Sügisball” ja „13 Tzameti”: mõtlemapanev sisu ja mõjuv kunstiline vorm. Kui seni on Leedu film jätnud mingil põhjusel ükskõikseks, siis „Mängur” peaks need eelarvamused murdma. Ignas Jonynas on uus nimi Leedu filmis, mille peab meelde jätma.

Tõnu Karjatse