Princess’ War (2013)
10
1 hindaja

235. Princess’ War (2013)
Vladimir Alenikov

Rentgen on Moskva eeslinn, mida valitsevad kaks alaealiste jõuku. Esimesse kuuluvad kohalikud venelased, teiste seas tüdruk hüüdnimega Printsess, ning teise endise NSV Liidu lõunapoolsete vabariikide põgenikud nagu Karen. Kahe gängi vahel käib pidev sõda. Mõlemad üritavad teineteist tänavatelt igaveseks minema pühkida. Selle vaenu keskel aga armuvad Printsess ja Karen. Nüüd peavad nad võitlema oma armastuse, vabaduse ja elu eest.


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
The Patience Stone (2012)
10
1 hindaja

236. The Patience Stone (2012)
Atiq Rahimi

Kusagil Afganistanis on rindejoonel segi pommitatud linnake. Janu, terror, surm ja plahvatused on inimeste igapäev. Linnas on üks vaene kodu. Seal lamab rahumeelselt juba auväärses vanuses džihaadi võitleja. Ta on langenud koomasse kuulihaavast kaelas (seda ei saanud ta küll pühas sõjas, vaid kamraadidega tülitsedes). Teda üritab meeleheitlikult elule tagasi meelitada naine (Golshifteh Farahani). Mees on ainus austusväärne pidepunkt, kes naisele on jäänud – mehe vennad ja ämm on põgenenud turvalisematesse piirkondadesse. Truult üritab naine mehele päevast päeva eluvaimu sisse puhuda ja teda kaitsta, ise iga päev eluga riskides. Too aga lamab rahulikult hingates, tegemata ühtegi liigutust. Päevade edenedes muutub naise ainsaks väljundiks aina avameelsem kõnelus mehega, tegelikult küll kõnelus iseendaga. Varem kardetud, nüüd vegeteeriv mees kuuleb järk-järgult kogu tõde ja asub koos naisega teekonnale läbi tolle elu. „Kannatuse kivi” tuleneb pärsia pärimustest. See on objekt, millele kannataja võib kõik ära rääkida. Kui kannataja on viimaks kõik südamelt ära rääkinud, prahvatab kivi kildudeks. Ka naise kivi prahvatab lõpuks. Suurepärase rolli teeb naispeaosatäitja, Iraani päritolu Golshifteh Farahani ning sõjaolukorda sobivalt on kaameratöö peaaegu et geriljalik. Vaatamata sellele, et tegevus toimub peamiselt perekonna kodus, ei muutu film hetkekski tüütuks ja pakub pinget igal minutil. Lootus elule ja armastusele jääb, kuni lõpuni. Hille Hanso


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Los Flamencos (2013)
10
1 hindaja

237. Los Flamencos (2013)
Daniel Lambo

Daniel Lambo värske, musta huumoriga vürtsitatud mängufilm on omapärane lugu kolmest vennast, kes hoolimata eakusest üritavad teha viimase pangaröövi. Kriminaalsel ettevõtmisel ei paista olevat esialgu muud motiivi kui vaid vanade heade aegade meenutamine, kuid siiski on kõbusatel vanameestel üllamad eesmärgid, millega nad lõpuks võidavad ka vaatajate poolehoiu. Flemingu vennad – Raoul, Pé ja César – näitavad ilmekalt, et täiskasvanuks saamine on vaid valik, sest mida tõsisemalt end võtta, seda rohkem on ju aja möödudes kaotada. Säilitades aga paraja annuse lapsikust, on märksa kergem taluda vananemisega kaasnevaid ilminguid. Pealegi võib osutuda just see omadus võtmeks, mis aitab täita pea võimatuna tundunud unistuse. Kui me elame vaid korra, siis miks mitte olla väheke pöörasem? Parem hilja kui mitte kunagi. Katriin Kütt


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Class Enemy (2013)
10
1 hindaja

238. Class Enemy (2013)
Rok Biček

Kool on delikaatne süsteem, kus igal muutusel on ennustamatud järellained. Kui oma õpilaste iseloomu tundva ja nende eludes toimuvaga arvestava emaliku saksa keele õpetaja ja klassijuhataja Nuka asemel on ühel päeval klassi ees reserveeritud ja range Robert, kelle eesmärk ei ole õpilaste eraelus surkida, vaid lastest inimesed kasvatada ja neile saksa keel selgeks õpetada, on senine dünaamika rikutud. Robert ei taipa ennast ümber häälestada õpilaste jaoks harjumuspärasemale õpetaja rollile ning teismelised ei oska kohanduda uue õpetamisstiiliga. Pinged kasvavad ning kui klassiõega juhtub tragöödia, käib uue õpetaja ja leinaga samaaegne toimetulemine nii õpilastele kui ka õpetajatele üle jõu ning olukord muutub plahvatusohtlikuks. Noore sloveenia kineasti Rok Biceki debüütfilm portreteerib meisterlikult inimeste-, rollide- ja põlvkondadevahelist dünaamikat muutustega kohanemisel ja leinaga toimetulemisel. Ent selle taustal hargneb vaataja ees lahti lugu inimestevahelisi konflikte orkestreerivatest vastuoludest uue ja vana koolisüsteemi, laiemalt uue ja vana ühiskonna vahel, kus muutustega kaasnev teadmatus ja usaldamatus paneb lahenduste asemel süüdlaseid otsima. Autorite oskus elulist probleemi usutavalt ja mitmeplaaniliselt käsitleda ning liikuda suurte teemade ja üksiktegelaste lugude ja motiivide vahel, on märkimisväärne ning võimalik üksnes tänu tugevatele näitlejatöödele, eriti Robertit mängivalt Igor Samoborilt, ning noore operaatori Fabio Stolli üllatavalt küpsele ja rafineeritud kaameratööle. Katre Pärn


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
In Bloom (2013)
8.7
3 hindajat

239. In Bloom (2013)
Nana Ekvtimishvili, Simon Groß

Gruusia poolt sel aastal võõrkeelsele Oscarile nimetatud film on paljudel (siiani 11 auhinda) Euroopa filmifestivalidel auhinnatud täiskasvanuks saamise lugu, mille tegevus toimub pöördelistel 1990. algusaastatel, kui arutu kodusõda Gruusiat räsib. Iseseisvumiseufooria on asendunud vägivalla ja majanduse kokkukukkumisega. On tunda traditsioonide mõranemist ja loomulikku vastuhakku liigmaskuliinsele maailmale. Ümbritsev kaos ja segased perekonnasuhted ei sega aga noori õitseeas hingi unistamast ega lootmast. Thbilisis püüavad igapäevase eluga hakkama saada teismeeas Eka (Lika Babluani) ja Natia (Mariam Bokeria). Noortele omaselt ei pööra Eka ja Natia ümbritsevale viletsusele liigset tähelepanu. Olulisem on klassikaaslastega kihistada, salaja suitsetada ja oma tärkava seksuaalsusega tegeleda. Viimane ei jää loomulikult ka vastassugupoolel märkamata. Eka kui klassikalisem iludus jääb silma temast vanemale macho’st noormehele, kes neiu mägilaste traditsioonide kohaselt ka röövib – päise päeva ajal ja otse leivasabast. Kuid Eka südames on koht ka teisel, vaatajale kindlasti tunduvalt sümpaatsemal noormehel. Nii need asjad aga Gruusias jääda ei saa. Kättemaks on valus ja siiani Eka varju jäänud tagasihoidlik Natia näitab, mis puust on Gruusia naised. Filmi stsenarist ja režissöör Nana Ekvtimishvili toetub enda noorpõlvekogemusele tolleaegses keskkonnas, tehes seda ausalt ja valusmagusa nostalgiaga, maalides Oleg Mutu kaameratöö abil Thbilisist justkui juba kergelt kolletama kippuva postkaardi. Dagmar Raudam


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne:
Harmony Lessons (2013)
10
1 hindaja

240. Harmony Lessons (2013)
Emir Baigazin

Jäiste iilide tallata olevas Kasahstani mägikülas elab koos vanaemaga 13aastane väljapaistvate vaimsete võimetega Aslan, kes satub pärast kooli tervisekabinetis korraldatud vempu klassikaaslaste pilke alla. Ja mitte ainult. Kooli „ristiisal” Bolatil, kes koos kambajõmmidega kaasõpilastelt raha välja pumpab, on Aslaniga oma kana kitkuda. Ta keelab õpilastel viimasega igasuguse suhtluse, millest üleastumist karistatakse karmi füüsilise noomitusega. Aslan on aga vaimult tugev. Tugev on ka Mirsain – linnast tulnud ja Aslani pinginaabriks hakanud noormees, kellel on kogu Bolati kehtestatud ebaõigluse kohta oma arvamus. Selles kassi-hiire mängus, kus kehtib reegel, mis seob filmis nii mitu tasandit kokku – kui sa ise ei söö, siis süüakse sind – head lahendust ei paista kusagilt. Kuid lahendus siin ometi on. Aga milline? See jääb vaataja otsustada. Kasahstan pole kindlasti riik, kust võiks esmajärjekorras Berliini festivali võidutööväärilist linateost oodata. Aga režissöör Emir Baigazinil on see just õnnestunud ning oma debüütfilmiga astunud kohe paljulubavate režissööride väärikasse seltskonda. Film tekitab õigustatud assotsatsioone meie enda „Klassiga”, ainult et see on täiesti teistsugune „Klass”. See on Kasahstani „Klass”! Timo Treit


Lisas OliverL 15.11.2013
Pane hinne: