PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

145. United Red Army (2007)
Koiji Wakamatsu

1972. aasta veebruaris tungisid viis üliõpilasest vasakradikaali Jaapani keskosas asuva Asama mäeküla puhkemajja, võttes pantvangiks majaperemehe abikaasa. Üheksa päeva kestnud ning kahe politseiniku ning ühe kõrvalseisja surmaga lõppenud kurikuulsast pantvangidraamast sai aastakümne meediasündmus, mida esmakordselt ajaloos kandis üle ka rahvustelevisioon.

Kuid politsei ja tudengite vahel toimunud sõna otseses mõttes lahinguga lõppes ka Jaapanis poliitilise opositsiooni ning 1960ndatel hoo sisse saanud idealistlikku ning vasakpoolset maailmarevolutsiooni alternatiivi kuulutava tudengiliikumise ning seda juhtinud paramilitaarse ja radikaalsemaid maailmaparandajaid koondanud Ühendatud Punaarmee ajajärk.

Kuid pantvangikriisist hullemini traumeeris avalikkust päevavalgele tulnud õõvastav tõde, et viis kriisis osalenud terroristi olid ligi kuu aega kestnud ideoloogilise puhastuskampaania viimased ellujäänud, mille käigus mõistsid kunagised relvavennad omakohut neljateistkümne mõttekaaslase üle. Neist, kes jäid ellu, said igavesed tagaaetavad, teised aga teenisid koha surmamõistetute rivis.

Koji Wakamatsu skandaalne ning tõsielusündmustel põhinev dokumentaaldraama ei heida ainult valgust hallidele laikudele tunnustatud Jaapani ajalookäsitluses, vaid teeb seda varem avaldamata materjalidele ning sündmustes osalenute intervjuudele tuginedes.

Sten Saluveer

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

146. Hotel (2013)
Lisa Langseth

Erika on kujundanud omale täiusliku elu, kus kõik läheb nii, nagu ette nähtud ja kõik läheb hästi. Hea töö, ilus kodu, armastav mees ja peagi sündiv laps. Ent elu on täis ootamatusi, eriti, kui seda liiga detailselt ette plaanida, ning järsku avastab noor naine ennast maailmas, mida ta ei olnud ette näinud, vales maailmas, kellegi teise elus, sest tema elu pidi minema teisti. Kumb on su päris elu – see, kuhu sa õnnetuse läbi sattusid, või see, mida pidid päriselt elama?

Kuidas seda vale elu elada ja leppida, et elu ongi nüüd selline ja seda teist, ettenähtud elu ei tule?

Ühel kohtumisel pahvatab Erika grupiteraapia kaaslane välja soovi olla keegi teine, puhata kõigest sellest, mida enda sees kaasas kanname ja minna kuhugi, kus ta saaks olla selline, nagu tahaks. Selle mõtte külge klammerdudes algab seltskonna seiklus hotellist hotelli, aidates üksteisel leida seda inimest, kes nad tahaksid olla, ja elu, mida nad tahaksid elada.

Tunnustatud rootsi lavastaja Lisa Langsethi teine täispikk film on psühholoogiline draama inimeseks olemisest, leinast ja leppimisest, mis balansseerib oskuslikult depressiivse ja humoorika vahel, muutumata süngeks. Suurepärased näitlejatööd, eriti peaosas mänginud tõusvalt tähelt Alicia Vikanderilt, ja neid täiendav tundlik kaameratöö teevad sellest paeluva retke inimese hingesügavustesse.

Katre Pärn

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

147. The Missing Picture (2013)
Rithy Panh

Tänapäeva Kambodža kuningriik on kiire majanduskasvuga ning tõmbab igal aastal välisturiste ligi nagu kärbseid toidulauale. On magusad ajad. Ka rahvastik kasvab tasapisi, erinevalt 1970ndate teisest poolest, mil Pol Poti käsul läbi viidud koletu veretöö tagajärjel kahanes rahvastiku koguarv ligi 25% võrra. Praegu mäletavad seda süstemaatilist terrorit vaid vähesed. Pol Pot kartis kättemaksu ja nii oli tal lihtsam hävitada korraga nii rahvavaenlased kui ka nende perekonnad. Siiski on veel neid, kes mäletavad. Dokumentaalfilmi „Puuduv pilt” autor Rithy Panh on üks neist. Ta oli 13aastane, kui ta isa, ema, õed ja õepojad surid otse ta silme all ükshaaval nälga või kurnatusse. See film on tema lugu, väga südamlik, ühteaegu liigutav ja jahmatav lugu, mida aitavad autoril jutustada käsitsi vormitud savinukud ning ainulaadsed arhiivikaadrid otse töölaagritest. See on animatsioon, kus nukud ei liigu. Animatsioon toimub meie peas ja aitab filmi oluliselt kergemini jälgida, kui taolise raske teema puhul muidu eeldada võiks. „Puuduv pilt” võitis selle aasta Cannes’is Un certain regardi sektsioonis peapreemia ja on esitatud Kambodža poolt parimale võõrkeelse filmi Oscarile. Timo Treit

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

148. The Selfish Giant (2013)
Clio Barnard

Kogenud dokumentalisti Clio Barnardi (tema rohkesti tunnustatud film „Arbor” linastus 2010. aasta PÖFFil) debüütmängufilm „Isekas hiiglane” on võimas ja liigutav mõistulugu sõprusest, ahnusest ja ärakasutamisest ning seda hakatakse tõenäoliselt võrdlema Ken Loachi tipp-perioodi draamaloominguga. Filmis jälgitakse 13aastast Arborit (Conner Chapman) ja tema parimat sõpra Swiftyt (Shaun Thomas), kes tutvuvad kohaliku vanarauakaubitseja, filmile nime andnud iseka hiiglase Kitteniga (Sean Gilder) ning hakkavad talle hobuvankriga metalli kokku vedama. Algul saab innukast Arborist Kitteni lemmik, ent kui Swifty ilmutab hobustega ümber käimises loomulikku annet, hakkab Kitten teda eelistama. Sedamööda, kuidas elu Arbori jaoks raskemaks läheb, hakkab ta Kittenist üha enam võõrduma ning muutub senist eeskuju jäljendades üha ahnemaks. Peagi kasvab noorte sõprade omavaheline pinge ülemäära suureks. Lavastaja on imetlusväärselt edastanud Suurbritannia elamurajoonide kõledat atmosfääri: kõrgepingeliinide õrn, kuid pahaendeline sumin lisab kaunilt üles võetud panoraamidele võimsa heliefekti. Kokkuvõttes kinnitab see tundlikult dramaatiline ja mõjuvalt meeldejääv film, et Clio Barnard on andekas lavastaja, kellelt maksab veel paljutki oodata. Mark Adams, Screen International

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

149. I Am Not a Hipster (2012)
Destin Cretton

Kui teha ilus ja liigutav film maalt linna kolinud stiilselt riietuvast andekast muusikust, kes ema surma järel pikaks ajaks loomelisse kriisi langeb, panna filmi pealkirja sõna, mis viitab sotsiaalsele kategooriale ning seda siis teadlikult terve aja vältida, võib eeldada, et film peidab endas seiskohavõttu selle sõna suhtes. Nagu filosoof, Michel Foucault, võitleb ka „Ma ei ole hipster” inimeste vägivaldse kategoriseerimise vastu ning kutsub üles neid vaatlema paeluvas mitmekesisuses ja ainukordsuses.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

150. Papusza (2013)
Joanna Kos-Krauze, Krzysztof Krauze

„Papusza” on Poola kino üks suuremaid õnnestumisi sel hooajal. Kuulsale roma poetessile Papuszale pühendatud film, mis murrab mustlaste kohta käibel oleva stereotüüpse pildi, sai suursündmuseks Karlovy Vary filmifestivalil, kus toimus selle maailmaesilinastus. Režissööridest abielupaari Krauzede rohkem kui kahetunnine mustvalge film näitab 80 aastat Poola-Ukraina piirialade mustlaste ajaloost. Mustlaslaager, kuhu filmi nimitegelane Bronisława Wajs (hüüdnimega Papusza, mis romade keeles tähendab nukukest) kuulus, rändas Podoolia-Volõõnia piirkonnast Vilniuse ümbrusse. Mehed mängisid pulmades, laatadel ja kõrtsides, naised tegelesid ennustamisega. Papusza võõrasisa ja ta vend Dionizy, kellele peakangelanna 16aastaselt mehele läks, olid muusikud. Perekonnalegend jutustab, et millalgi polnud nad tahtnud Stalini lõbustamiseks pilli mängida. Eelistati esineda Piłsudski mõisas. Sellest filmist on tunda tahet anda Poola romadele tagasi nende väärikus üsna mitmel tasandil. Tahtmist astuda vastu aastakümneid valitsenud stereotüüpidele on näha otsekohe: see avaldub kas või hämmastavas narratsioonivormis ja eepilistel üldplaanidel, mis püüavad terviklikult haarata kogu seda praegu enam mitte eksisteerivat maailma. Janusz Wróblewski © POLITYKA sp. z o.o. S.K.A. 2013