PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

115. Hide Your Smiling Faces (2013)
Daniel Patrick Carbone

Ekraanil kulgevat lugu vaadates kangastub kuklas „Elupuu”. Küll mitte tervikuna, paralleelid hakkavad jooksma hoopis vendade lugude vahel. On suvi, on poiste mängud, otsimised, katsetused ja suureks kasvamine. Kõnealuse filmi vendade, Tommy ja Ericu näolt pühib naeratuse teistsugune mure kui „Elupuu” poistelt, kuid mingi olemuslikult sarnane essents on mõlemas linaloos. Film räägib niisiis loo kahest vennast, Ericust ja Tommyst. On suvi ja poiste päevad mööduvad õues hulkudes. Nad kondavad metsas, uurivad mahajäetud maju ja maadlevad kambas põllul. Rahuliku kulgemise katkestab traagiline sündmus. Tegelikult ei muuda see peaaegu midagi, ainult et poiste mõtetesse siginevad tumedamad toonid. Mõlemat venda mõjutavad need erinevalt, kuid toimuvast rääkida ei oska kumbki. Kui olemuslikult meenutab linateos „Elupuud”, siis visuaalis leiab sarnasusi filmiga „Paljad luud”. Domineerib hallikas toon, ka tegevuspaik on USA tõmbekeskustest kaugemale jääv kant. Poisid, kellele kaamera enamiku ajast keskendub, on väga loomulikud, vabad ja mängulised. Tekib tunne, nagu vaataks tagasi oma lapsepõlve. Lavastaja-stsenarist Daniel Patrick Carbone, kelle jaoks „Ärge irvitage midagi” on esimese täispikk film, on tunnistanud, et seda lugu on ta endaga kaasas kandnud juba lapsest peale. See, et film on sündinud pika järelemõtlemise ja loo läbitunnetamise järel, on ka igast kaadrist tunda. Kaisa Karu

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

116. Jîn (2013)
Reha Erdem

Türgi kurdide aladel on sisside ja sõjaväe vahel juba üle 30 aasta valitsenud terav konflikt. Nüüdseks on suurtest maa-aladest kujunenud sõjatsoonid. Konflikti käigus on hukkunud lugematul hulgal noori inimesi. Sellel ohtlikul, kuid uskumatult kaunil mägisel maal elab ka 17aastane neiu Jîn. Jîni elu on ohus, sest ta põgenes salaja mässajate salgast, kelle ridades ta seni võitles. Nüüd rändab ta üksi mööda kahe vaenuväe vahele jäävat maalilist maastikku. Ühtäkki lõhestavad puutumata looduses valitsenud vaikuse püssipaugud ja plahvatused. Rünnak algab igast küljest korraga. Meeleheitlikult rahu otsides otsustab Jîn põgeneda riigi teise ossa, kuid see on võimatu plaan, sest kõikjal on ees väeüksused ja kõik maanteed on suletud. Kurdina, kel pole dokumentegi, võib Jîn igal hetkel lõksu langeda. Mis veelgi hullem – naist, keda ei kaitse ükski ta pereliige, peavad paljud mehed endaga võrdseks vastaseks. Kuid Jîni vaprus on murdmatu ning mäed on tema suurimad liitlased. – Berlinale Varem PÖFFil linastunud filmide „Hayat, mu arm” (2009) ja „Kosmos” (2010) lavastaja Reha Erdem on produktiivne režissöör, kelle uusim film „Laulvad naised” esilinastus Torontos. Tänavu talvel Berlinalel esilinastunud „Jîn” aga alles hakkab rahvusvahelisse filmilevisse jõudma.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

117. We Are The Best! (2013)
Lukas Moodysson

Alati oma mässumeelsusega kas üllatanud, provotseerinud või siis ka šokeerinud rootsi lavastaja Lukas Moodysson („Lilja-4 ever”, „Üheskoos”, „Mammut”) on pärast pikka pausi taas parimas vormis ja tuleb kinopubliku ette mässumeelsusest ja nooruslikust uljusest pakatava linalooga „Me oleme parimad!”, mille alternatiivpealkiri võiks olla „Punk ei sure kunagi”.

Film räägib loo 1980ndate alguse Stockholmi äärelinnast, ajast, kui punkliikumine ja -muusika olid oma aja ära elanud ning noorte meeli erutasid juba teised muusikastiilid. Nii ei arva aga kolm teismelist koolitüdrukut Bobo, Klara ja Hedvig, kes kõige kiuste hakkavad tegema toorest punkbändi, oskamata seejuures isegi pille mängida. Kui teised tüdrukud vahetavad üksteisega klantspilte ilusatest näitlejatest ja näevad välja justkui ajakirjakaanelt väljakaranud Barbie’d, siis filmi peategelased ajad vastukaaluks ühiskonnareeglitele juuksed maha ja panevad endale neete. Isegi poisid vihkavad neid, sest tüdrukud on teinud midagi sellist, mida seni on loetud ainult poiste pärusmaaks. Tüdrukute vanematest ei maksa siinkohal rääkidagi, neil on oma elu ja keegi ei märka oma laste vajadusi.

„Me oleme parimad!” põhineb lavastaja abikaasa Coco Moodyssoni koomiksil, mis on valminud vajadusest mässata ja võtta elult kõike, mida võtta annab.

Helmut Jänes

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

118. Baby Blues (2013)
Kasia Rosłaniec

„Lapseigatsus“ on nagu üks värvikirev õudusunenäoline peatükk noorte eluõpikust pealkirjaga „Kuidas mitte perekonda luua“. Vanemliku armastuse defitsiidis kasvanud teismeline Natalja saab lapse ja suhtub temasse kui aksessuaari, mis peaks tõestama iseseisvumist tema enda vastutustundetust emast. Kuid tung teha samal ajal karjääri moetööstuses, käia pidudel ning asjaolu, et lapse isa on selleks täiesti sobimatu rula- ja kanepiäss, mõjutavad teda kõiki ema vigu kordama ning neid isegi üle trumpama.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

119. The Famous Five 2 (2013)
Mike Marzuk

Viis sõpra – George, Julian, Anne, Dick ja koer Timmy otsustavad koolivaheaja üheskoos veeta. Vanemateta minnakse rattamatkale saladuslikku Kassirabasse, kuhu kuulu järgi on peidetud maailma suurim smaragd „Roheline silm”. Smaragd läks kaduma 19. sajandil ning tänapäevani pole seda leitud. Kassirabas tutvuvad sõbrad rikka ja hellitatud Hardyga. Kui Dick Hardy ATVga sõidab, aetakse poisid segamini ning Dick röövitakse. Röövijatel on aarete kaart, mis juhatab nad „Rohelise silmani” ning Hardy on nende viimane puuduv pusletükk.

Film põhineb Enid Blytoni kuulsal raamatuseerial „Famous five”.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

120. Caterpillar (2010)
Koiji Wakamatsu

Teise maailmasõja aegsesse Jaapani väikekülla naaseb lahinguväljal kangelase staatuse teeninud leitnant Kurokawa. Kuid imperaatori ja kodumaa au nimel võidelnud ning kodukülale au toonud sõjajumala asemel saabub käte ja jalgadeta ning kõnevõimetu invaliid. Niigi toimetuleku piiril elav ja oma jäsemeteta mehe kohutavast väljanägemisest šokeeritud Kurokawa abikaasa Shigeko soovib esialgu mehe ning kodu hüljata ja aina kasvavate kohustuste eest põgeneda, kuid aeg ei anna võimalust. Raadiost paiskuvate imperialistlike loosungite ning külaelanike sunnil peab aga Shigeko lisaks karmile argitööle hakkama hoolitsema nii rahuldamatu söögiisu kui ka seksuaalvajadusega inimköndi eest. Peale selle selgub tasapisi, et Hiinas kodumaa eest võidelnud sõjajumala südametunnistus ning teod pole nii puhtad, kui kõik arvavad.

Vaieldamatult Wakamatsu parimate linateoste hulka kuuluv ning nüüdisaegse Jaapani kino femme fatale'le Shinobu Terajimale Berliini filmifestivalil parima naisnäitleja preemia toonud „Sajajalgne” on teostuselt lihtsakoeline, kuid sisuliselt ja dramaatiliselt võimas vastulöök arulagedale natsionalismile, sõjakultusele ja pimedale võimule alistumisele.

Sten Saluveer