PÖFF 2013 - Arvustus.com arvustused

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

109. Mademoiselle C (2013)
Fabien Constant

Carine Roitfeldi nimi ei pruugi kõlada tuttavalt, kuid ometi on ta maailma üks mõjukaimatest moeinimestest. Naine, kelle lähemate sõprade ringi kuuluvad Tom Ford, Diane von Furstenberg, Karl Lagerfeld, Donatella Versace jt, oli 10 aastat kõige olulisema igakuise moepiibli – ajakirja Vogue’i – peatoimetaja Prantsusmaal. Film „Mademoiselle C” jälgib Carine’i elu paari aasta eest, mil ta oma senisest tööst loobuda otsustas ning astus vastu uutele proovikividele. Ta kolis Pariisist New Yorki ning hakkas välja andma omaenda ajakirja CR Fashion Book. Korduvalt maailma stiilseimate inimeste hulka valitud naine sai pühenduda vaid südamelähedastele projektidele ning valmistuda ka vanaema rolliks. Carine on ise öelnud, et on mures filmi tagasiside pärast. Teda peetakse moeikooniks, kes on igas olukorras täiuslik – aga tegelikult polevat see alati nii. „Ma tahaksin, et inimesed mõtleksid pärast filmi, et mood on lahe! Sest nii ma elan – rõõmsameelselt ja pretensioonitult.”

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

110. Maïna (2013)
Michel Poulette

Maïna on innu hõimupealiku tütar, kelle elu muutub täielikult, kui kasuema surivoodil antud lubaduse pidamiseks järgneb neiu võõra hõimu liikmetele, kes on vangistanud tema noorema venna. Langedes aga ise võõraste võimu alla, on Maina sunnitud võtma ette pika teekonna kaugele põhja – inuittide kodukohta – maale, kus ei kasva puid ja millel ei ole värvi. Ometi just see ettearvamatu rännak lubab Maïnal avastada oma tõelise olemuse. See film viib vaatajad maagilise loodusega maastikele, kus maalilised metsad, karged kärestikud ning lummavad lumeväljad ei ole pelgaks kõrvalkommentaariks, vaid neis elavate inimeste pärisosaks. Selliselt ei markeeri Maïna teekond üksi väliste piiride ületamist, vaid näitab ilmekalt sisemiste raamide purustamist, mille hävides on alles võimalik vastu astuda oma saatusele. 18. sajandi metsiku Arktika looduse rüppe viidud kaasahaarav draama põhineb Dominique Demersi romaanil. „Maïna” jätkab inuittide maad ja rahvast tutvustava missiooniga, nagu enne seda on teinud rohkesti auhindu korjanud filmid „Atanarjuat (Välejalg)”, „Knud Rasmusseni päevikud”, „Elu olulised asjad” ja „Enne homset”. Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

111. Mandariinid (2013)
Zaza Urushadze

Abhaasia sügis on imeilus. Mandariinide küpsemise aeg. Iga üksik mandariin on nagu lõõmav päike, täiusest pungil. 1992. aasta aga läheb ajalukku kui Abhaasia vabadussõda, aastakümneid hõõgunud vaen grusiinide vastu, mis nüüd on küpsenud vabadussõjaks.

Kahe sõdiva poole vahele on jäänud seal põliselt paiknevad Eesti külad. Valdav osa eestlasi on oma maad ja majad maha jätnud ja läinud tagasi kas ajaloolisele kodumaale või mujale. Järele on jäänud kaks vanameest Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber Markus (Elmo Nüganen), kes on otsustanud korjata puudelt küpse mandaarinisaagi.

Sõda jõuab lõpuks ka nende õuele ja võitlema hakkavad kirjutatud ja kirjutamata seadused, ajaloolised traditsioonid, inimlikkus ja ebainimlikkus. Lembit Ulfsak ja Elmo Nüganen teevad suurepärased rollid ja grusiinist režissööril Zaza Urushadzel on õnnestunud tekitada fenomen: tegu on pesuehtsa gruusia filmiga, aga sellest voolab välja väga hõrku eestimeelsust ja eesti atmosfääri. Õnnestunud on tabada midagi väga olemuslikku mõlemale rahvale.

Tiina Lokk

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

112. Marina (2013)
Stijn Coninx

„Marina, Marina, Marina ...” peaks olema kõigile tuttav lauluviis. Kuid kui paljud teavad üldse selle laulu saamisloost? Siinkohal saabki appi võtta klassikalise eluloofilmi „Marina”, mis annab ülevaate noore itaalia immigrandi tähelennust muusikataevasse ja hetkest, mil sarmika akordionisti hitt, esialgse pealkirjaga „Manuela”, vallutas muusikaedetabelid nii Euroopas kui ka Ameerikas. Laulu müüdi kiiresti üle miljoni koopia ning selle edukust kinnitab ka fakt, et oma kaverid on sellele loonud kuulsused nagu Marino Marini, Dalida ja Louis Armstrong. Film ise on ajastutruu jutustus Rocco Grenata poisikesepõlvest ja hilisemast noorukieast, mille keskme moodustab keerukas isa-poja vaheline suhe. Grenata perekond oli sunnitud emigreeruma soojast Lõuna-Itaaliast (sotsiaalselt) külma Belgiasse, kui muusikahuviline Rocco oli vaid kümneaastane. Ehkki unistused paremast elust ei täitunud kohe, maitses lõpuks saavutatud edu seda magusamalt. Julgus unistada ning oma unelmale kartmatult järgneda ongi ju ainus võidu võti. Katriin Kütt

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

113. Mephisto (1981)
István Szabó

„Mephisto” lähtealus on Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Thomas Manni vanema poja Klaus Manni (1906–1949) romaan „Mefisto” (1936, eesti keeles 1986). See on lugu andeka näitleja ja teatridirektori Hendrik Höfgeni (Klaus Maria Brandauer) karjäärist ja moraalsest allakäigust. Ajal, kui paljud loomeinimesed lahkuvad Saksamaalt, laskub peategelane kompromisside teele ja interpreteerib natsismi millegi mõistuspärasena, kuigi on täiesti teadlik vastupidisest. Höfgeni unistus on mängida teatris Mefistofelest, ja selle nimel müüb ta oma hinge. Lõpuks mõistab ta, et on pigem doktor Faustus, tõeline Mefistofeles aga hoopis natside liider, kes temaga manipuleerib ja kellele ta oma hinge müüs. Höfgeni prototüüp on 1930. aastate kuulus näitleja Gustaf Gründgens, Klaus Manni õe Erika mees. Filmi natsijuhis näeme sarnasust Hermann Göringiga.

• Tahan!
  • Lisa nimekirja
  • Tasuta soovinimekirjade kasutamiseks tuleb sisse logida.
  • Soovinimekirjad

114. Michael H - Profession: Director (2013)
Yves Montmayeur

Austerlane Michael Haneke („Jõhkrad mängud”, „Klaveriõpetaja”, „Valge pael”, „Armastus”) on üks olulisemaid tänapäeva filmilavastajaid. Yves Montmayeur on dokumentalist, kes on viimase kolmeteistkümne aasta jooksul teinud tosinajagu kinoteemalist aimefilmi. Nende kohtumise tagajärjel sündis see sissevaade suure režissööri loomingu- ja mõttemaailma.

Isiklikku elu ja muud odavamat kraami siin filmis ei ole – sisutihe dokk keskendub Hanekele üksnes ta filmide kontekstis. Montmayeur annab võrdselt sõna vanameistrile enesele, tema kolleegidele ja ka võtteplatsidel kogunenud materjalile, mille hulgast aimub filmitegemist iseloomustavaid orgaanilisi hetki. Lõpptulemus on portree mehest, kes oma loomingus tahab iga hinna eest tabada reaalsuse vasturääkivusi; olla publikuga läbinisti aus, öeldes ja näidates selle käigus ka väga karme asju. Oma radikaalsete filmidega maailma raputanud Michael Haneke on ka praegu, 71aastaselt täie loomejõu juures. Kuigi ta ütleb, et ei taha oma filme interpreteerida, poetab ta tähelepanelikule vaatajale ometi nii mõnegi saladuse, tõlgendusvõimaluse ja inspiratsiooniannuse. Kohustuslik vaatamine igale kinosõbrale.

Martin Oja