Põnevussarjad - Arvustus.com arvustused

“Sari kasutab nö. iidset valemit: playboy'st mees satub juhuse tahtel paari tõrksa ja seadusekuuleka naisterahvaga ning sädemed hakkavad lendama. Selles pole midagi uut, kuid peaosaliste omavaheline keemia ning keerukad kuriteod muudavad selle sarja varasematest paremaks (nt. Moonlighting), teine hooaeg suutis üldjuhul keskpärase seriaali upitada selles šanris enneolematutesse kõrgustesse - soovitan soojalt!”

“Suurepärasel ideel põhinev sari, milles M. C. Halli mängitud sarimõrvar mõjub väga sümpaatse tegelasena, kellele kaasa elada on lihtne.
Huvitav sari psühholoogilises mõõtmes ja loomulikult ka lihtsalt põnev. ”

“Pilootosa oli sarjal väga hea ja jättis päris kalli produktsiooni mulje. Edasi on asi kõvasti lahjenenud. Aina vähem on mingit põnevust või suisa actionit ning aina enam dialooge, suhteid jms, mis ei ole seejuures sugugi hästi välja mängitud. Dialoogid on tõesti nõrgad. Näidaku rohkem tulnukaid :)

Kui mõni tegelane ka surma saab, ei ole temast eriti kahju, sest vaatajal ei teki tegelastega suuremat sidet.

Mitmed asjad, mis juhtuvad, tunduvad ülimalt juhuslikud. Ootan juba pool hooaega, et mingi teema, mis vahepeal nagu algas, edasi läheks, aga rohkem pole sellest juttu olnudki. Kui see nii jääbki, siis on küll nõrk. Lisaks tekivad vahepeal mingid uued tegelased olemasolevasse seltskonda, kelle funktsioon jääb arusaamatuks, kes aga olemasoleva grupidünaamika ilma mingi selgituseta ümber muudavad. Näiteks on mingi tüdruk mingisse kutti armunud olnud juba terve hooaja, järgmises osas aga on ei tea kust ilmunud uus tüüp ja tüdruk käib juba temaga...

Tulnukad on muidu lahedad ja kohati on tunne, nagu vaataks filmi, mitte sarja. Kahjuks liiga harva. See võiks olla lausa 10p sari oma idee poolest, aga noh...”

“Esmapilgul võib meenutada The X-Files'i, kuid tegelikult on tegemist omanäolise, äärmiselt kaasahaarava, veidi tülgastavate (kuid ägedate!) juhtumite ning suurepäraste tegelastega seriaaliga. Soovitaks kõigile ulmesõpradele, kes hindavad ka draamat.

Fringe'i vaatamisega alustasin paar päeva peale USA series finale premiere'i, nädal ja paar päeva hiljem oli kõik viis hooaega ja 100 episoodi nähtud. Teekond oli vinge ja esimese hooajaga alustades poleks ma osanud oodata, kui kaugele alguspunktist jõuavad tegelased nii ajalises kui ka mitmes teises mõttes. PTB kasutasid julgeid võtteid, mida ma pole seni ühtegi seriaali vaadates veel kohanud. Originaalsuse mõttes tasus ära, kahju ainult et need osutusid vastumeelseks paljudele vaatajatele.

Samuti polnud ma enne kohanud niivõrd imetlusväärset tähelepanu detailidele. Komistasin nende otsa, kui guugeldasin, et teada, kas enne 1x04 ka mõni Observer kuskil nähtaval oli. Nii leidsin, et neid on igas episoodis (otsimine oli justkui mini-mäng); lisaks veel next episode clues, glyphs, blue lights. Nädala mõrvalugu sobitati hästi üldise mütoloogiaga, minu jaoks olid juhtumid ning nende lahendamised huvitavad. Ainult paaril korral, kui story arc oli täies hoos, tundus juhtumi lisamine üleliigne. Wiki artikleid lugedes usun, et need lisati telekanali nõudmisel.

Sama palju või isegi rohkem kui ägedad sci fi ideed, oli kandvaks jõuks Olivia, Walter ja Peter ning nendevahelised suhted. Polivia oli lõpuks ometi korralikult käsitletud 'ship, Walter'i ja Peter'i isa-poja suhe oli midagi erilist. Walter oli kohe algusest saati lemmiktegelane, suuresti tänu John Noble näitlemisoskustele. Kindlasti vajab tunnustust ka Anna Torv võimekuse eest mängida Olivia nii mitmeid erinevaid versioone usutavalt. Ainus asi, mille üle kurdaks, oli Astrid'i kasutamine. Ta ilmus peaaegu eikusagilt, poogiti külge just sobivad teadmised ja lõppkokkuvõttes sai ainult ühe arendava episoodi terve seriaali jooksul.

Enne viimase hooaja nägemist arvasin, et Fringe'i hiigelajaks jäi sinise opening theme'iga aeg/universum/jms. Esimest kolme hooaega vaadates sosistasin pidevalt endamisi 'Oh my God', sest üks šokeeriv paljastus ja pööre järgnes teisele. Neljanda hooaja algus tahtis harjumist, kuid seda tasuvam oli jõuda hooaja teisele poolele. Teostus ei olnud võib-olla kõige parem, kuid idee selle taga kiiduväärt. See-eest viies hooaeg tunduski justkui lisapeatükk fännidele; see oli paras sob-fest, eriti viimane episood. Mina jäin lõpuga rahule, natuke tuli edasi mõelda, kuidas asjad ikka välja mängisid; emotsionaalses mõttes väga tasuv ja tegelasi tundes just neile sobiv. ”

“Sari viib päriselt sind kuhugi sinna, kus see kõik toimub. Ülihästi valitud näitlejad ja väga hästi kirjutatud sari. Õnneks ei ole ma raamatuid veel lugenud, kuid natukene ootan, peale järgmist hooaega võtan raamatud ka kätte.
Wow efekti tekib pidevalt. Ma ei julge kõva häälega välja öeldagi, aga tegelikult mulle meeldib, et juhtub ka halbu asju (nt enamik Starkide perekonna maha nottimine külmavereliselt), need nagu panevad ennast ka kättemaksu ihkama ja tunduvalt rohkem kaasa elama.
Minuarust kõige sitkem tegelane ongi Arya Stark oma väikse "nõelaga". Arvasin temast veidi vähem, kolmanda hooaja lõpus jättis ta surema oma röövija Houndi, kuigi arvasin ise seriaali edenedes, et Aryal on tekkimas kerge Stockholmi sündroom, kuid see tõestas, et ta lihtsalt ootas kannatlikult õiget hetke.
Minuarust ongi siiani kolmas hooaeg kõige ägedam olnud, no kõigepealt juba sellepärast, et see väike vastik sitapeast nn "kuningas" ära mürgitati. Aga no üllatus muidugi oli see, et seda tehti Sansa pärast.

Igatahes on üsna verine sari ja kirjeldab väga hästi ühe võimuvõitluse olemust, nii oma õigluses kui räpasuses. Rollid vahetuvad pidevalt, õiglasest saab räpane mängija ja vastupidi. Ootan kannatamatult juba uut hooaega.”